Terves kehas terve kultuur (1)

Terves kehas terve kultuur

 

On selge, et kui räägitakse tippspordist, siis räägitakse poliitikast. Peamiselt välispoliitikast. Keegi ei tunnista avalikult üles, et tippsportlaste saavutused on riiklikult kõvasti kinni makstud ja riigid peavad medaliarvestust.

Keegi ei saada kirjanikku konverentsile või raamatumessile, ilma et kirjanik ei peaks esitama vettpidavaid argumente selle ürituse kasulikkusest ja sellest, kuidas see arendaks ja viiks laia ilma eesti kultuuri. Küll aga makstakse ilma igasuguse pikema plaanita kinni sportlaste treeninglaagrid.

Miks? Vastus on tegelikult naerma-ajavalt lihtne: rahvale on vaja leiba ja tsirkust. Midagi ei ole muutunud Vana-Rooma ajast. Sport on kõige lollikindlam viis inimeste mõtted igapäevastelt probleemidelt kõrvale juhtida. Samal ajal kui kirjanikud panevad inimese pigem elu üle mõtlema.

Kogu teema ilu ja võlu seisneb aga selles, et nii sporti kui kirjandust toetab kultuuriministeerium. Mu meelest tippsport on kaotanud juba ammu igasuguse seose kultuuriga. Miks mitte paigutada antud valdkond sinna, kuhu see kuulub? Näiteks välisministeeriumi haldusalasse.

Sportlased ei loo kultuuritaieseid ega vii neid maailma, pigem esindavad oma riiki. Seega oleks ainult õiglane, kui kultuuriministeerium jaotaks raha neile, kes püüavad hoida kultuuri varjusurmast millimeetri võrra eemal, ja välisministeerium toetaks neid, kes esindavad riiki.

Siis võib-olla tuleks ka muus vallas kui spordis silmapaistvaid saavutusi (et välisilm ei teaks Eestist vaid Arvo Pärdi muusikat ja heal juhul Jaan Krossi loomingut või Priit Pärna joonisfilme).

Kui järele mõelda, on ime, et Eestis niigi palju ja küllalt arvestataval tasemel kirjandust, kunsti ja muusikat esineb. See omakorda aga laseb vaid oletada, kuivõrd suured me mõttelt ja vaimult oleksime, kui kirjanik võiks kirjutada kindla palga ja tingimuste juures, mitte tegema seda leivateenimise kõrvalt.

Mäng käib ühte väravasse: loomeinimene ei saa olla ilma loomiseta, virelegu ta kas pangalaenude või liisingute käes, või lihtsalt madala/keskmise palga juures, püüdes siiski säilitada oma loomevõimet. Järelikult tuleb toetada neid, kes ilma rohke rahata ei liigutaks ega rebestaks ennast rahva hüvanguks.

Las vaene kunstnik hangib omaenese kesisest „rikkusest“ töövahendid, sest ta ju muidu ei saa. Kivisildnikku tsiteerides: „Kas te, lihtsameelsed, tõesti arvate, et Kristina Šmigun tooks kuldmedali koju, kui ta saaks neli tonni kuus varustuse ja meeskonna pidamiseks? Naeruväärne. Aga kirjanikult nõutakse samuti tulemust, võimalusi tööks aga ei ole olemaski.“ (Eesti Päevaleht, 1. aprill, 2006).

Oletame näiteks, et keegi eestlastest üllataks ennast ja teisi ning saaks Nobeli preemia.

Tuleks ju kuidagi seda ka riiklikul tasandil autasustada, kas pole? Kuid oh häda, oh viletsust, seda preemiat pole ministeeriumi eelarves ette nähtud ja kust siis raha? Kas käitutaks sama moodi nagu siis, kui ühel aastal olid eesti suusatajad eriti hoos ja tõid rohkem medaleid koju kui ette nähtud? Kas kultuuritegelastele antaks samas suurusjärgus toetusi ja preemiad kui sportlastele? Võtame lihtsama näite.

Sportlane saabub uhkelt koju, kaelas hõbemedal, talle antakse raha. Saabub kirjanik samaväärse saavutusega (selles maailmas ei jaotata medaleid) – kas teda üldse kuidagi tunnustatakse siinmail? Või võetakse tema saavutatut kui enesestmõistetavat, on ta ju kirjanik. Tema asi on kirjutada.

Mis sellest, et tema „treeninguid“ ei maksa keegi ennetavalt kinni, talle ei anta litsi, massööri ja kubjast kaasa. Keegi ei nõua sportlaselt, et tema treeningu toetamine kannaks vilja, aga kui kirjanik saab kulkalt ühekordse toetuse raamatu väljaandmiseks (ja mitte raamatu kirjutamise ettevalmistuseks), siis ikkagi nõutakse, et see raamat ka ilmuks. Ja kui raamat mingil põhjusel siiski ei ilmu, siis tuleb summa tagasi maksta.

Kui aga kirjanik/kunstnik/muusik ikkagi kõige kiuste siiski saavutab midagi rahvusvahelisel tasandil, siis mis sellest? Teeme natuke pai, anname kommi, sest kultuuritegelane ei esinda ju niimoodi oma riiki nagu tänapäeva gladiaator. Järelikult on komm ka väiksem ja hapum.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)