Ei me ette tea!

Ei me ette tea!

 

… ütleb laulusalm. Samasugune küsitav ja väheke vastuoluline tunne tekib, vaagides tänaseid majanduslikke arenguid maakonnas. Pealispinnalt tundub ju kõik üsna sile ja kobe olema – tööd ja leiba jagub, kerkivad uued elu ja ärihooned, uhiuued autod ei mahu enam linnatänavatele ära ning ka inimesed ise tunduvad laias laastus rahul olevat.

Samal ajal räägitakse ühe valjema häälega võimalikust eelseisvast raskemast perioodist, nimetatagu seda siis sõltuvalt oraakli temperamendist kas kriisiks, languseks või korrektsiooniks. Selles valguses tekkiski mõte korra kiigata, mis saare majanduselus toimumas ja mida oodata.

Esimene, mis peaaegu silmad välja torkab, on asjaolu, et saarlaste keskmine palk on tegelikult juba teist aastat järjest regionaalses arvepidamises 3. kohal vabariigis. Teistest peajagu ees on loomulikult Tallinn ja Harju maakond, siis Tartu ning seejärel Saaremaa. Esimese hooga tahaks muidugi kangesti uskuda, et see ongi saarlaste õige ja vääriline koht poodiumil, aga siiski jääb väike kahtlus hinge kriipima.

Kui jätta korraks kõrvale eeldus, et saarlased on juba oma olemuselt mandrimeestest mõnevõrra töökamad, arukamad ja kavalamad, siis kohaliku majandusliku potentsiaali otsas oleks meie objektiivne tase pikemas perspektiivis vahest siiski mõne koha võrra tagapool?

Sestap viitab asjade tänane seis kõrvuti majandustegevuse korraliku arenguga pigem sellele, et kiirete muutustega ettevõtluses ja elanikkonna demograafias/tööhõives jõudis töökäte puudus saarlastest ettevõtjateni mõnevõrra varem kui nende mandri kolleegideni.

Ehk sellest omakorda tulenev palgasurve sai saarel lihtsalt veidi varem pöörded üles, mistõttu palkade kasv maakonnas ületab viimastel aastatel mõnevõrra, kuid siiski järjepidevalt mandri maapiirkondi.

Töötaja vaatevinklist on tegemist toreda arenguga, aga saarlastest ettevõtjad, eriti sellistes tööjõumahukates valdkondades nagu teenindus, on sattunud tänaseks silmitsi tõsiste probleemidega. Kui tahad edasi toimetada, siis maksa, mida küsitakse.

Samas on paljude teenuste ja toodete puhul jõutud hinnatasemeni, mis omakorda seab küsimärgi alla nende konkurentsivõime ja toob kaasa müügivõime vähenemise. Teisalt on üldine elatustaseme tõus kaasa toonud ka tarbimise olulise kasvu maakonnas ja ka hinnad, mis täna on oma tasemelt pigem lähedased pealinnale kui perifeeriale. Seega on meie võrreldav heaolu vähemalt osaliselt näiline. Ühe käega tuleb sisse nagu rohkem, teisega tuleb aga samas enam välja anda.

Tööjõu hinna kasv on vajutamas olulist pitserit edasistele arengutele
Praegune palkade tase ja töökäte puudus ei innusta enam eriti ettevõtjaid väljastpoolt saarel midagi uut asutama, mistõttu tulevikus peale iseenda käte ja aju suurt millelegi muule loota pole.

Ei ole saladus, et saare majanduselus on teenindussektori ehk iseäranis inimtöömahuka haru osakaal äärmiselt kõrge. Mõtte illustreerimiseks võtaksin siinkohal turismi kui tüüpilise teenindusharu käekäigu viimastel aastatel. Graafikul esindatud „tiigrihüpe“ aastatel 2002–2007 on visuaalselt küll efektne ja paljulubav, samas on see ponnistus tänaseks rahunenud stabiilseks kasvuks koos küsimärkidega lähiaastate edasise arengu osas.

Õnneks ei ole hetkel veel Saaremaale kui eraldatud oaasile olulist mõju avaldanud välisturistide voolu üldine vähenemine Eestisse (alkoturism ja aprillisündmused?), kuid puutumata me sellest ilmselt ei jää. Kui spaade algusaastatel olid saarel põhikontingendiks nädalaks kohale saabunud soomlased, siis nüüd domineerivad turistidena eestlased, kelle keskmine külastusaeg kestab umbes/täpselt 2 päeva. Selle tulemusena on Saaremaa n-ö „keskmine külastus” võrreldes tiigrihüppe algaastatega oluliselt kukkunud.

Turismi lõpmatu ja ammendamatu tõusulaine ootel on kohalikud ettevõtjad teinud viimasel ajal arvestatavaid ja pika perspektiiviga investeeringuid. Resultaadina on suvehooajal 2007 võrreldes 2006. aasta sama perioodiga meie maakonda lisandunud järjekordselt hulgaliselt majutus/lõõgastusasutusi ca 500 täiendava voodikohaga, neist omakorda arvestatav hulk on mõeldud külastajate aktiivseks aastaringseks teenindamiseks.

Taoline majutusmahtude kasv kõrvuti patisakste suhteliselt tagasihoidliku lisandumise ja lühema kohapeal viibimisega tähendab aga omakorda, et turismiettevõtete majandustulemustel ei ole olulist ruumi paraneda. Ka hinnad on kriitilise piiri lähedal, nädal saunatamist Saaremaal kipub minema sama kulukaks kui 7 päeva soojal maal. Seal enam-vähem garanteeritud sooja ja päikest pole meil aga kusagilt võtta.

Kokkuvõttes on lähiminevikus toimunud juurdekasvud ettevõtja vaatevinklist ära söönud paratamatus osaleda palgateemalises võidujooksus teenindava personali säilitamisel ja värbamisel. Tagatipuks tähendab eestlaste domineerimine turistidena ka vahetut suuremat sõltumist ilmastikust ning väiksemagi majandusmõõna korral külastajate arvu olulist vähenemist.

Võimalik trendide muudatus kodumajutajat ilmselt eluliselt ei loksuta – teeb soojade ilmadega uksed lahti ja paneb kehvematega kinni. Küll aga paneb turismi paigalseis või ajutine langus kukalt kratsima need ettevõtjad, kelle äri on üles ehitatud aastaringsele ja mõttes aina paisuvale külalistevoolule.

Siinkohal julgeks arvata, et eelkõige peaks just suuremahuliste uute turismiinvesteeringute tegemine Saaremaal täna käima käsikäes selge ja realistliku plaaniga: kustkohalt ja miks need inimesed siia peaksid tulema. Vastasel juhul võib hetkel suur äri kohati muutuda pigem üldiseks vegeteerimiseks ja vastastikuseks suretamiseks.

Nagu juba viidatud, on Eesti puhul tervikuna näha välisturistide huvi jahtumist, saarlased on tänaseni suutnud küll õnneks nagu vastuvoolu ujuda, kuid kauaks?

Lisaks mugavale olemisele ja mõnusale teenindamisele vajab külaline väljast kordusvisiidiks järjepidevalt midagi uut nii ihule kui hingele. Seega tuleb ka tänase taseme säilitamiseks, rääkimata edasiminekust, leiutada turismis kvalitatiivselt midagi uut ja põrutavat.

Üsna sarnase tegutsemismalli ja tulevikuküsimuste kordumist on hetkel aimata ka mujal kohalikus teenindussfääris, kõige jõulisemalt vahest kaubanduses.

Uute kavandatavate supermarketite ja kaubanduskeskuste rohkus ning maht eeldab iseenesest inimeste ostujõu hoopis hüppelisemat paisumist kui lihtne palgakasv aastast aastasse. Seega peaks Saaremaa keskmine rahvaarv kellegi nägemuse põhjal lähiaastatel oluliselt tõusma, olgu need siis külalised või püsiasukad.

Kui see lootus aga ei täitu, jäävad saavutamata ka loodetavad kasumid ning tehtud investeeringute tasuvusaeg lükkub määramatusesse. Eks saame näha.

Ostjad ja müüjad mängivad omavahel kassi ja hiirt

Kui nüüd paralleele taga ajama hakata, siis on üks natuke liialt roosilise planeerimise punnseis meil tänase seisuga kohapeal ka juba täiesti olemas.

Jutt käib mõistagi päris suurest hulgast uusi omanikke ootavatest korteritest, nii vanadest kui ka tuttuutest. Iseenesest polegi probleem niivõrd selles, et neid liiga palju oleks, iseäranis kui arvestada, et möödunud aasta viimasel kümnendil ei lisandunud korteriturule pea üldse midagi.

Ehk selles mõttes võib arvata, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Täna aga on küsimus eelkõige hinnas elik elamute ruutmeetri maksumus jooksis viimastel aastatel tajutava ostujõu eest ilmselgelt ära ning sissetulekute proportsioonid muutusid hirmuäratavalt väikeseks, võrreldes endale võetava kohustuse/väljaminekute suurusega.

Tulemusena vajus korteriturg suuresti varjusurma ja hetkel mängivad ostjad ja müüjad omavahel kassi ja hiirt. Uue elupaiga järgi janunejad ootavad hindade olulist langust ja mingis osas on nende lootused ilmselt ka põhjendatud.

Mis siis lõpuks täpselt toimuma saab, ei oska vist keegi päris kindlalt väita. Väga palju sõltub sellest, kui kange himu või vajadus on tänasel omanikul oma vara maha müüa, ja ka sellest, mis hakkab lähiaegadel toimuma laiemas majanduslikus plaanis.

Tootmissektor on meil kirju

Selles vallas toimuvat ei saagi ühte katlasse panna. Üldiselt paistab enamikul hästi minevat, põhimured on samad, mis mujal ehk teisisõnu jätkuv palgasurve ja toorme ning energiakandjate hinnatõus. Seega võib tulevikus raskemaks minna neil ettevõtjatel, kel rasvavarud väikesed ja puudub ruum oma toodangu väljamüügihinna tõstmiseks proportsioonis kulude kasvuga.

Kui lõpetuseks Eesti asjale tervikuna otsa vaadata, siis lähituleviku suhtes puudub selgus ja ühene arvamus, ikka varieerub jutt “pehmest maandumisest” kuni “kõva põntsuni”. Üksmeel valitseb vaid selles, et selleks korraks on kiire ja muretu kasvuperiood otsa saamas ning järgnemas on mõnevõrra keerulisemad ajad. Ka muu maailm on meie majandusedu osas ettevaatlikumaks muutunud ning varasem optimism asendumas mõõdukamate hinnangutega.

Eks lähitulevikus saame näha, kuidas eestlased ja saarlased hakkama saavad oma majandamisega mõnevõrra keerulisemates tingimustes. Lohutuseks arvaks, et ju tõusud ja mõõnad peavadki vaheliti käima. Elu ei ole ainult hüppemägi, vahepeal peab paratamatult ka maanduma ja vähe hingama, siis jaksab jälle hoogu võtta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)