Emadega lastest ja Kuressaare linnast

Emadega lastest ja Kuressaare linnast

 

Kuressaare kui lapsesõbralik linn on viimase aasta jooksul pidevalt teemaks olnud. Selle aasta jaanuaris käid taas välja idee taotleda Kuressaarele lapse- ja noortesõbraliku linna sertifikaat. Meedias on selle kohta avaldatud arvamust mitmeti.

Ka käesolev jutuajamine toimus sellest teemast ajendatuna. Vestlesin kolme emaga. Eveli Kallas on Kuressaare ametikooli psühholoog ja 3-aastase Annabeli ema, Nasva elanik Pia Käesel töötab Kuressaare Spordibaasides ja on 4-aastaste kaksikute Viviani ja Sandra ema, Piret Kaasik juhib eralasteaeda Kõige Suurem Sõber ja on 8-aastase Kaspari, 11-aastase Kärdi ja 13-aastase Maidu ema.

Tiitlit ei saa ette anda

Esimesed arvamused Kuressaare laste- ja noortesõbralikkuse kohta on väga kõhklevad. Nuputame koos, mis saaks olla see argument, millele toetudes Kuressaare võiks säärast tiitlit üldse väärida, sest hetkel ei paista linna üldpilti vaadates lastesõbralikkus kuidagi silma. Sertifikaat olevat teekonna algus, ent milleks siis tiitel praegu anda?

Eveli: Minu meelest ei saa seda tiitlit ette anda. Oleks tobe kõigepealt tiitel saada ja alles seejärel midagi tegema hakata. Praegu on ikka väga vähe veel tehtud.

See on siis nüüd lapsesõbralik linn, et meil on üks purskkaev ja üks mänguväljak pargis… Seal on tihti klaasikillud liiva sees, sodi, täistatistatud, istuda seal ei saa, kassid on sinna lasknud kõike, koerad samamoodi. Ma ei taha oma last sinna mängima viia.

Piret: See oleks tore, kui Kuressaarel oleks mingi selline eripära, et see lapsesõbralikkuse tiitel lisanduks sellele, et ta on merelinn. Mis tähendaks aga seda, et tuleks teha laste jaoks midagi sellist, mida teised linnad teinud ei ole.

Igas linnaosas peaks olema väikeste laste mänguväljak, mis on tõesti hooldatud, korras ja turvaline. Suurematele lastele oleksid skate-pargid või jalgratastega sõitmise kohad.

Alustagem beebidest

Lapsesõbraliku linna mulje peaks tekkima juba linna n-ö võõra pilguga vaadates. Ei saa ju öelda, et meie linnas vähe lapsi tehtaks. Päevasel ajal on linnas pea iga kell näha mõnda noort ema lapsevankriga jalutamas.

Mida see aga noore ema jaoks tähendab? Kuidas ta pääseb näiteks kultuurikeskusse? Olen ise lapsevankriga sisenejale mitmeid kordi ust lahti hoidnud, sest omade jõududega on see noorele emale tõsine üritus.

Eveli: Ega laps ei ole kohe ju suur, kaks aastat pean ma temaga ikka vankriga liikuma. Varem oli vaid üks pood, millel uksed ise lahti läksid. Ülejäänud poodidesse kuskile sisse ei pääsenud, ühtegi asutusse sisse ei saanud. Kaldteesid nüüd juba mõnes kohas on, ka uksed lähevad lahti. Paljud tänavad on sellises korras, et lõhud lapsevankri ära, kui seal liikuda üritad.

Sama moodi oli talvel, kui tänavad lükati lumelabida laiuselt lahti – lapsega ei pääse väravast välja, sest lume sisse on ainult jalakäijatele tee lahti lükatud.

Lasteaeda koha saamine kui üks lõputu murerada

Kui Kuressaare elanikul sünnib laps, siis selleks, et teda kolme aasta pärast lasteaeda panna, tuleb maimuke kohe järjekorda panna.

Piret: Meie linnas on praegu tegelikult situatsioon, et lasteaiakohti ei ole piisavalt. Rääkimata sellest, et vanem ei saa tegelikult valida lasteaeda oma elukohajärgselt, vaid ta on sunnitud vastu võtma koha, mis parasjagu vabaneb. Siin on linnal hästi palju ära teha.

Kuna lasteaiakohti ei ole piisavalt, on tekkinud lausa paanika, et kui see laps on sündinud, siis ta pannakse kohe kuhugi kirja, teadmata seda, mis elu toob.

Esimesse klassi minek tekitab pingeid

Piret: Üks probleem, mille ma üles tõstataksin, on see, et igal aastal tekitab suurt ärevust ja pinget gümnaasiumide esimestesse klassidesse pääsemine.

Alati on tahtjaid rohkem, kui kool saab vastu võtta. Kriteeriumid, mille põhjal laps sinna kooli saab või ei saa, on segased. Selle peaks linn rohkem paika panema. See tekitab liiga suuri pingeid.

Vanemad panevad täiesti paaniliselt oma lapsi AB-koolidesse, kus koolieelik saab aasta enne kooli käia teatud kindlatel aegadel. Ja siis pannakse laps sageli eelkooli mõlemasse gümnaasiumi – see laps on näost hall nädala lõpuks. Meie linnas on tekkinud vahe eliitkoolide ja tavaliste koolide vahel.

Tasuta üritusi lastele saab üles lugeda ühe käe näppudel

Viimasele aastaringile mõeldes meenub vaid paar üksikut üritust, mis olid mõeldud kas lastele või kogu perele. Jätame kõrvale raha eest pakutavad teatrietendused, tsirkuse ja muu sellise, ent ka neid ei ole Kuressaares just ülemäära.

Piret: Minu arust väga hea näide sellest, et oli mõeldud ka lastele, selle aasta merepäevad. Nendel olid telgis oma tegevused kindlatel kellaaegadel, see oli kõik välja kuulutatud. Sa võisid minna ja teha seal sõbrapaela, maalida kive ja mis seal veel kõik oli. Samuti on tore traditsiooniline üritus koolieelikute kevadpäev.

Eveli: Ja see paraad läbi linna Limpa ja Jetiga. Me oleme alati osalenud laste üritustel. Enne seda oli aga lastekaitsepäev, mis oli täielik äpardus ju!? Jube. Ma olin tõsiselt pettunud ja mul oli lapsest nii kahju. Reklaami oli palju: ajalehtedes, raadios. Kogu aeg kuulutati, et on lastekaitsepäev ja et tulge Ferrumi juurde.

Läksime ka siis pärast lasteaeda sinna, neljast viieni seisime järjekorras (umbes 30 last oli sabas), et Leenamari Pirn saaks joonistada lepatriinu või väikse liblika põse peale. Siis, kui me sealt tunni aja pärast ära tulime, oli meie ees ikka veel 11 inimest ja me ei saanudki mitte midagi. Üks inimene istub pingi peal ja teeb näomaalinguid – see ongi kogu organiseeritud üritus linna poolt…

Lastekaitse päeva tuleks väärikalt tähistada

Tegelikult võiks neid päevi olla rohkem, nii vähemalt kord kuus, et peredel oleks põhjust planeerida üks päev oma nädalavahetusest linna korraldatud ürituse jaoks. Nii võiks olla näiteks sportlikke perepäevi, muinasjutulugemisi raamatukogus, Pipi või Lottega kohtumisi kultuurikeskuses jne. Ka teatrisse tahavad lapsed minna.

Piret: Suvel võiks lastele olla vabaõhuetendusi. Varem oli tegelikult igal suvel mingi etendus lastele, aga nüüd on minu arust täiesti tükk tühja maad. Suvetuurid, mis siia saarele tulevad, on täiskasvanute omad ja lapsed on vanematega kaasas, aga tegelikult ei ole need sellele sihtgrupile üldse mõeldud. Ka lastele oleks vaja etendusi. Linn võiks organiseerida neid siia, ma arvan, et publikupuudust ei ole vaja küll karta.

Kui tahetakse tiitlit saada, tuleb sellesse ka investeerida

Eveli: Välismaalased küsivad igal aastal, et kuhu me saaksime oma lastega minna. Vaatavad pargi mänguväljaku üle – ja sinna nad ei lähe. Jalutavad kesklinna poole ja küsivad, et kuhu me läheme? Oma inimesed teavad küll, et on öeldud: minge lasteaiahoovi mängima. Soomlane või lätlane ei tule selle pealegi, et läheks lasteaiahoovi oma lastega mängima. Seal on seina peal eestikeelne kiri, et lapsed võivad mängida – kust ta seda üldse teadma peaks?

Kiiremas korras on vaja lastele mänguväljakuid! Ja mitte ainult mudilastele. Ning veel – Ventspilsi eeskujuks võttes tuleks konkreetsemalt määratleda vanusepiirangud, et pisikestele mõeldud atraktsioonidele ei lubataks 10-12-aastasi, kes võivad olla juba päris korralikud lõhkujad.

Noortele on kindlasti vaja veel mõnd Smuuli tänava skate-pargi sarnast väljakut ja soovitavalt siis enam mitte inimeste akende alla, vaid kas või veidikenegi kaugemale. Ja spordiplatse on vaja. Mänguväljakuid. On ju näha, kui väga inimesed liikumise järele janunevad – võtame edukaks näiteks kas või uue jalgrattatee. See on pidevalt kasutuses. Küll rulluisutajate, küll jalgratturite poolt.

Piret: Väga ilus on Raiekivi säärel lapsega jalutamas käia, seal on väga head asfalteeritud teed, laps saab rattaga sõita või mida iganes teha.

Orientatsiooni tuleb muuta

Kus on Kuressaares selline söögikoht, kuhu perekond saab muretult minna koos pesamunaga? Ja kus lapsed saaksid ka natuke mängida. Ainus koht, mis meelde tuli ja kus vestlusringis osalenud emad ka käinud on, on Kalevite Kodu.

Piret: Meie linnas on vähe neid kohti, kus on näha, et see on nüüd spetsiaalselt lapse jaoks. Väga palju on meie linnas orienteeritud turistile. Kui nüüd tõsiselt seda lapsesõbraliku linna tiitlit tahta, siis peab mõtlema lapsele. Siis tuleks teatud asjad ka ümber mõelda.

Imeline oleks, kui ka ärimehed ja ettevõtjad sellest mõttest kinni haaraksid ja omalt poolt kaasa aitaksid. Ainsana oli sel suvel märgata uuendust Rohelise Konna pubi juures, kuhu oli kiik ja liivakast ilmunud, aga see on ka kõik.

Kuhu me välja jõudsime?

Et olla lapse- ja noortesõbraliku linna tiitli vääriline, on Kuressaarel käia veel väga pikk ja ilmselt ka vaevaline tee. Ei ole mõtet koguda enne uhkeid aunimesid, kui asi on alles algstaadiumis. Milleks panna pähe pärgi, kui tõeline tunnustus tuleb alles aastate pärast?

Vestluses vähe sõna võtnud Pia tunnistas, et kuigi ka tema lapsed käivad Kuressaare lasteaias, jäävad need lasteaedade mureteemad talle siiski kaugeks. Samas aga lisas ta, et kui linnas toimuks rohkem vahvaid üritusi, siis oleks ta iga kell valmis linna tulema ja lastega siin aega veetma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 127 korda, sh täna 1)