Miks eestlased mujale kipuvad? (3)

Ehk miks eestlased välismaale tööle, kooli, mehele, seiklema jne lähevad? Mina olen üks nendest minejatest. Kas eestlased on maailmas ringihulkumise kohapealt mingi erand? Kas eestlased hülgavad oma kodumaa teistest rahvustest sagedamini? Ei ole kuskil sellise statistika otsa sattunud, mis sellele küsimusele vastuse annaks. Aga Hemingway olevat küll kirjutanud, et igas maailma sadamas võib mõnda eestlast kohata.

Eestlaste välismaale minemine on viimasel ajal nii aktuaalne teema, et seda kasutati koguni viimaste parlamendivalimiste kampaaniateski. Samas – eestlased on kogu oma ajaloo maailmarändurid olnud. Ja kellelgi pole vanal ajal pähe tulnud neid Eestisse tagasi meelitada lihtsalt sellepärast, et Eestis vähe tööjõudu on või et Eesti palgad on muu maailma palkadega konkurentsivõimelised – et miks siis väljamaal töötada, kui Eestis ka sama raha saab.

Minu vanaisa, kelle sünniaasta jäi üle-eelmisesse sajandisse ja kelle kodune sünnikoht on Saaremaal kolkakülas, pidas iseenesest mõistetavaks, et kooli mindi Riiga või Peterburgi. Samuti oli täiesti loomulik, et väljaõppinud meremehe, laevakapteni tööpõld on laiem kui Eestimaa kalapüügirand.

Esimese ilmasõja ajal jäi osa Tsaari-Venemaa laevu Inglismaale sõjapakku ja minu vanaisa koos nendega ning nii tuligi kaks aastat Liverpoolis elada – seal sai peregi soetatud. Kui Eesti sai iseseisvaks, tuli vanaisa koju tagasi ja vanas eas oli aega kodukülas kalurgi olla.

Vanaisa ei läinud Eestist ära mitte sellepärast, et Eestis oleks halb, vaid sellepärast, et maailmas oli palju uut ja huvitavat avastada ja näha. Maailmas sai õppida keeli (mu vanaisa rääkis vabalt lisaks eesti keelele ka vene, läti, saksa, inglise, prantsuse ja hispaania keelt), sai õppida seda, kuidas hiljem ka Eestimaal oma elu moodsamalt ja paremini korraldada. Vaimu ja mõtte ergutuseks mindi laia mailma rändama.

Samal põhjusel hulguvad mööda maailma ka paljud teised rahvused ja rahvad. Samal põhjusel lähevad Eestist ära inimesed ka täna. See, et nad mujal ka tööd teevad ja raha teenivad, see, ma arvan, on ENAMIKULE selle unikaalse uue kogemuse lisaväärtus. Raha tuleb ikka teenida, sest elama ju peab. Ja mujal küll teenid rohkem, kuid ka kulutused on suuremad.

Mina arvan, et Eesti edu läbi sajandite ongi seisnenud selles, et on oldud avali mujalt maailmast kogemusi üle võtma, on oldud avali suhtlema ja elama ja õppima. Ja lõpuks tullakse ju ikka koju tagasi, alati on tuldud, ja tullakse edaspidigi, aga tullakse kogenenumana, targemana, tuuakse värsket vaatamist ja suhtumist kaasa.

See, et Nõukogude Liit meid oma piiridesse surus ja maailmaavastamise vaid suure ja laia punase kodumaaga piiras, oli ajalooline paratamatus, nagu tänaseks on selgeks saanud. Kuid see paratamatus on, vähemalt mulle tundub, meie mõtlemist päris korralikult töödelnud, eriti selles osa, mis väljamaalt tulevat kogemust ja uut teavet puudutab.

Olen seda nüüd kohanud, kui olen rääkinud paljudele kõrgharidusega tegelevatele inimestele, kuidas asjad mujal maailmas ülikoolihariduses seatud on ja kuidas raha ja ressursse mujalgi üritatakse ratsionaal-semalt kasutada. Paraku olen aga kohanud Eestis sellist suhtumist, et et kuigi on olukord raske ja rahaliselt ja inimressursiliselt priiskav korraldus ei ole kõige parem – inimesed ise ägavad selle all, kuidas nad asja korraldanud on –, siis süsteemi ikka muuta ei tahaks. Mis sest, et süsteem rõõmsalt nõuka-aegset süsteemi kopeerib, mis sellest, et süsteem on ebaefektiivne, laristav, stressitootev jne.

Võrreldes oma vanaisa-aegse maailmakogemuse õppimisega, on üks asi täna teisiti. Eestlastes on küll säilinud kihk ja kirg kogeda ja õppida uut, on säilinud maailmaavastamise uudishimu – muutunud on aga kodu, kuhu oma uute teadmiste ja kogemustega tulla. Kas see kodu võtab alati vastu seda, mida mujale läinud koju tagasi kannavad? Teadmuse, kogemuse, oskuse…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 146 korda, sh täna 1)