Balthasar von Campenhausen ja Saaremaa

Balthasar von Campenhausen ja Saaremaa

 

Kuressaare linnavalitsus on välja kuulutanud Balthasar von Campenhauseni mälestusmärgi ideekavandi konkursi. Mälestusmärk sellele kuulsale mehele peaks tulema praeguse Lossi ja Kitzbergi tänava nurgale.

Kes oli see mees ja kuidas on ta seotud Saaremaa ajalooga, sellele küsimusele annab vastuse Saaremaa muuseumi teadusdirektor OLAVI PESTI.

„Ta püstitas endale ülesande Saaremaa korrapäraseks aiaks muuta,“ nii iseloomustas valgustusajastu silmapaistva poliitika- ja ühiskonnategelase B. von Campenhauseni siinset tegevust ajaloolane Peter von Buxhöveden (1784–1841). Mis tõi Campenhauseni Saaremaale?

Veidi ajaloolist tausta

1765. aastal oli keisrinna Katariina II kaotanud Saaremaa vahepealse provintsiaalse iseseisvuse ja maakond allutati uuesti Riia kindralkubernerile. Siinsete väga keeruliste ja aegunud agraarsuhete korrastamiseks asutati samal ajal spetsiaal-ne Saaremaa revisjonikomisjon. Kuid selle töö läks väga visalt: 1782. aastaks ei olnud veel ühegi Saaremaa küla maavaldused täielikult korrastatud.

Otsustav pööre kaasnes asehalduskorra sisseseadmisega 1783. aastal, mille laiemaks eesmärgiks oli Balti kubermangude tihedam sidumine Sise-Venemaaga ja aadli omavalitsuse piiramine. Saaremaa jaoks oli selle reformi positiivseks tulemuseks maade reguleerimise järsk kiirenemine, seda eelkõige tänu B. von Campenhauseni energilisele tegevusele.

Saaremaale saadeti ta Riiast samal 1783. aastal siinse revisjonikomisjoni tööd juhtima. Ametilt oli Campenhausen sellal Liivimaa kubermangu majandusvalitsuse peadirektor, kuid nimetati peatselt viitsekuberneriks. Saaremaale jäi ta 14 aastaks, jõudes põhitöö kõrval palju muudki korda saata.

Elulugu lühidalt

Balthasar vabahärra von Campenhausen sündis vkj 28. novembril 1745 Põhja-Lätis Unguru (Orellen) mõisas kindralleitnandi pojana. Ta õppis Helmstedti, Halle ja Leipzigi ülikoolis matemaatikat, majandus- ja õigusteadust, seejärel reisis Lääne-Euroopa maades ning teenis Saksa hertsogite õukondades. Alates 1777. aastast oli Campenhausen Liivimaa maanõunik ja töötas Riias mitmel kõrgel ametikohal.

Liivimaa asekuberneriks jäi ta 1797. aastani, saades 1796. aastal salanõuniku auastme. Pärast Saaremaalt lahkumist jõudis ta olla seitse nädalat Liivimaa tsiviilkuberneri ametis, seejärel nimetati senaatoriks ja töötas Peterburis kodifikatsioonikomisjonis. B. von Campenhausen suri vkj 12. juulil 1800 Muhus Pädaste mõisas, olles järjekordsel ametireisil Saaremaale.

Aus mees ja nõudlik ametnik

Kaasaegsed iseloomustasid Campenhausenit kui väga otsekohest, ausat ja arukat aadlimeest, kes suure korraarmastajana oli väga nõudlik ka oma alluvate suhtes, eriti võimekas olevat ta olnud juristina, vaimulaadilt aga suur prantsuse kultuuri ja keele austaja, nagu see tollastele „valgustet monarhia“ (despotisme éclairé) pooldajatele üldiselt iseloomulik oli.

Revisjonikomisjoni esimehena võttis Campenhausen kasutusele maade hindamise otstarbekama metoodika ja alustas maade vahetamist omanike vahel. Seni koosnesid Saaremaa mõisad kuni paarisajast eraldiseisvast maatükist, Pidula mõis koguni 537-st. Selle tagajärjel olevat veel 1784. a Saaremaa piiritülid moodustanud poole kõigist Liivimaa õuekohtu protsessidest, rääkimata põllunduse arengu üldisest pärsitusest. Nii seati eesmärgiks anda kõikidele mõisatele võimalikult selged piirid.

Revisjonikomisjon lõpetas oma tegevuse 1789. aastal, mil tööde jätkamiseks loodi spetsiaalne, nn Campenhauseni kantselei. 1797. aastaks olid täielikult reguleeritud 7 kihelkonna maad. Töid õnnestus jätkata ka pärast Campenhauseni Saaremaalt ärakutsumist ning 1804. aastaks olid kõik era- ja riigimõisad selgelt piiritletud. Varasema 20 257 asemel koosnes Saaremaa 75 eramõisa nüüd vaid 173 eraldiseisvast maatükist.

Side ja teedeehitus

Suurt tähelepanu pööras asekuberner transpordi ja side arendamisele. Ta laskis välja ehitada Kuressaarest Soelasse, Kihelkonnale ja Säärele viivad maanteed ja hulga 2,5 sülla laiusi kohalikke teid. Kuressaare–Kuivastu maantee varustati 77 imposantse verstapostiga, millest mõned nüüd lossihoovi ilmestavad. Esmakordselt seati sisse üle-Saaremaaline regulaarne postikorraldus: kord nädalas hakkas post käima igasse kihelkonda.

1782. a koostas Campenhausen väga eesrindliku metsade majandamise instruktsiooni. Seda isiklikult peamiselt Saaremaal rakendades oli ta tegelikult ka siinsele looduskaitsele alusepanijaid. Soode kuivendamiseks laskis ta kaevata u 80 versta kuivenduskraave, üleujutuste vältimiseks süvendada jõgede suudmeid.

Kuressaare ilme muutus

Tundmatuseni muutus Campenhauseni ajal seni väga korratu Kuressaare ilme. Korrastati ja puhastati Põhjasõjast saadik tühjalt seisnud krunte, rangelt nõuti tuleohtlike õlg- ja rookatuste asendamist kivikatustega; õgvendati ja sillutati rida tänavaid, neile pandi nimed ja neid hakati valgustama; ehitati hulk nägusaid kivist piirdeaedu; avati esimene võõrastemaja (Hillingi).

Linna õiguskord olevat niivõrd paranenud, et terve kümnendi jooksul sooritati ainult kaks pisivargust. Suurim muudatus oli aga arvukate uute aadlielamute kerkimine, ajendiks arvatavasti viitsekuberneri aktiivsus kultuuri- ja seltsielu korraldajana linnas.

Seltsielu edendaja

1785. aasta sügisel hakkas Campenhauseni majas igal neljapäeval koos käima meesteklubi. Alates järgmisest aastast toimusid igal kolmapäeval samas tantsuklubi üritused; siin korraldati ka arvukaid balle, assambleesid, maskeraade, pulmi jm pidustusi. 1787. aastal asutas Campenhausen nn kooliteatri, mille etendused toimusid raekoja saalis.

Samas leidsid aset aasta hiljem loodud muusikaharrastajate seltsi kontserdid. Selts korraldas ka professionaal-sete külaliskunstnike esinemisi. 1785. aastal asutati lugemisring, 1791 esimene avalik raamatukogu.

Tollase seltsielu ulatusest annab aimu tähtsamatel pidustustel osalenute arv, mis küündis 150-ni. Selline elav seltsielu tekitas probleemegi: juba Campenhauseni kaasajal kuuldus aadlike hulgast kurtmist, et seisusekohane elu nõuab liiga suuri kulutusi, seda enam, et viitsekuberner oli ka riietuse suhtes väga nõudlik.

Saaremaa ajakirjanduse algus

Campenhausen oli ka Saaremaa ajakirjandusele alusepanija. Nimelt asutas ta juba 1785. aastal käsikirjalise nädalalehe „Arensburgische Wochen- oder Intelligenzblätter“ („Kuressaare Nädala- ehk Teadetelehed“), mille üks eksemplar saadeti igasse kihelkonda. Ajaleht oli kolmeosaline: hinnad ja rahakursid, ametlikud ja eraisikute teadaanded, uudised.

Viimane rubriik sisaldas harvade välisuudiste kõrval peamiselt kohalikke teateid, sh kultuurielust, külaliste saabumisest ja lahkumisest, perekondlikest sündmustest, ametikõrgendustest ja autasustamistest jms. Pastor Fr. W. von Willmann kirjutas lehes koguni Saaremaa kvartaliajakirja asutamise kavast, mis jäi siiski teostamata.

Campenhausenil oli teeneid ka Saaremaa kooliolude parandajana. 1784. aastal andis kindralkuberner tema algatusel välja käskkirja rahvahariduse edendamiseks, mis jäi suuremalt osalt kahjuks küll ellu rakendamata. Vireleva 2-klassilise linnakooli reorganiseeris viitsekuberner aga 5-klassiliseks ning 1788. aastal nimetati see pearahvakooliks.

Kõrgeim klass nimetati gümnaasiumiklassiks ja see oli mõeldud ülikooli või sõjakoolidesse pürgivatele noortele põhjalikumate teadmiste andmiseks. 1804. aastal aadli kreiskooliks reorganiseeritud õppeasutus oli tänase Saaremaa ühisgümnaasiumi eelkäija.

Vähendas Saaremaa kolklust

B. von Campenhauseni tegevust Saaremaal tuleb muidugi hinnata tolleaegse tsaristliku poliitika kontekstis. Ehkki tema reformaatoritegevusega kaasnesid püüded parandada talurahva majanduslikku olukorda ja anda talle kaitset mõisnike omavoli vastu, ei olnud need kuigi tulemuslikud.

Vastupidi, maade reguleerimine tõi talupoegadele uusigi majanduslikke raskusi: nii näiteks pidid sageli terved külad reformi käigus ümber asuma. Tollase viitsekuberneri kultuurialast tegevust kõrgelt hinnates peame arvestama, et seegi tuli kasuks eelkõige ülemkihtidele.

Kuigi kahtlemata on Campenhauseni tegevuses valdavas ülekaalus positiivne pool – ta suutis oluliselt moderniseerida kolkliku Saaremaa elu ja vaimsust. Ilmselt oli ta suurel määral „Saaremaa valgustusajastu“ inspireerija, mille väljapaistvaim esindaja Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) iseloomustas Balthasar von Campenhausenit 1815. aastal järgmiselt: „See oli mees, kes riigi truu teenrina pidas alati kohusetruult silmas kõrge krooni huvisid, kuid ei unustanud sealjuures kunagi, et need ei saa iialgi olla lahus alamate huvidest. Sealjuures olid temas ühendatud heatahtlikkus mõistmisega, kohalike olude tundmine statistilise ülevaate omamisega, kohusetundlikkus väsimatu tegutsemisega – see oli mees, õnnis mälestus kellest meie provintsis k u n a g i ei kustu.“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 230 korda, sh täna 1)