Saarlane, kes kuulab lauldes vaikust

Saarlane, kes kuulab lauldes vaikust

 

Mina ei oska luuletada ega laulda ega inimestele oma sõnumitega midagi erilist öelda. Olen selline tavaline eestlane. Või siis saarlane. Tema oskab. Tõnis Mägi. Ka eestlane. Saarlane. Tavalisusest kaugel. Hoopis teistmoodi.

SAARLANE

Ma mäletan, kui ma eelmisel aastal Jämaja kirikus tema kontserdil kuulsin, et ta on saarlane. Ma arvan, et tol hetkel esimest korda seda kuulnud inimesed arvasid paari esimese lause peale minuga sarnaselt, et nüüd vist tuleb jutt teemal: „Mu vanavanavanaisa esimese ämma noorem vend on Saaremaal sündinud.” Nii veider tundus see asi.

Sa oled oma raamatus „Müümata naer” ja samuti kontsertidel nimetanud ennast saarlaseks, mis on laiema üldsuse jaoks ehk teadmata asi. Kuidas selle saarlusega sinu puhul siis asjad tegelikult on?

Saarlased olid juba minu emapoolsed vanaema ja vanaisa. Samuti minu ema Tatjana Mikk (Mägi). Ema sai kokku minu isaga, kes nüüd, selgub, et oli ka saarlane.

Isa läks meie juurest ära, kui ma olin hästi väike. Ma ei teadnud, kust ta pärit on. Nüüd, mõned aastad tagasi, pärast Kihelkonna kiriku kontserti tuli üks proua ja küsis, et kas ma olen Nestor Mägi poeg. 1918 sündinud – vastasin, et jah, kõik klappis. „Ma elan selles majas, kus teie isa sündis ja elas,” ütles proua. See olevat Võhma kandis.

Käisin tookord vaatamas vaarisa ja vanaisa maid. Tuli välja, et vanaisa oli olnud päris kuulus pillimeister Toomas Joonas. Eestistamisega tehti ta Joonas Mägiks. Toomas Joonas – see kõlab nagu Tom Jones (muigab).
Kui ma oma vaarisa – Jüri olevat vägev mees olnud – krunti vaatasin, tuli mul meelde üks lugu, mida laulsin 1980ndate keskel koos Ultima Thulega.

„Laul kadunud kodust”. Teksti leidsin tolleaegsest ajalehest, Joel Sanga luuletus sebis ennast Jimmy Cliffi (Jamaika reggae laulja – RV) meloodiasse sisse, meeldis mulle nii hirmsasti, et ma seda aeg-ajalt omaette mängisin.

Miks ma seda räägin? Seal olid read „Võssa on kasvanud vaarisa krunt…”.

Ma laulsin seega seda varem, kui ma nägin. Mõne lauluga tuleb äratundmine hiljem, et jah, nii see ongi! Sellepärast ma pidingi seda laulma.

Kui Saaremaale tuled, kas on siis mingi eriline tunne?

Ma ei hakka laialt seletama, et tunnen midagi teistmoodi. Ei tunne. Minu koht on seal, kus ma sündisin ja olin väike – Meriväljal, Tallinnas. Sealt on mu esimesed mälestused – hollandi meremehe ehitatud suvila, millest sai hiljem mu tädi maja – pikk jutt… Seal ehk korra süda pitsitab, aga Merivälja on ka nüüd nii teistmoodi. Siis oli ta ju maakoht, nüüd linn. Hõng on kadunud. Vahest on mingid aistingud – paaditõrva lõhn, miski merelähedane. Siis käib selline déja vu läbi: siin ma olen olnud!

Kuigi oled Tallinnas sündinud, siis Saaremaa ja lapsepõlvega seoses mingid mälupildid sul ikkagi on.

Ma sündisin kuu aega varem. Kui ema poleks tulnud Estonia teatrisse katsetele (ta oli Saksa okupatsiooni ajal Endlas operetiprimadonna), ja pimesool poleks tal lõhkenud, oleksin sündinud Saaremaal. Kui neid juhuseid, kuigi ma nendesse eriti ei usu, poleks olnud, oleksin puhas saarlane. Esimest korda kui mäletan, siis olin kusagil viiene. Koos vanaemaga. Tallinnast sõitsime rongiga Virtsu. Mäletan, et püüdsin jõest lutsu. Vähki püüdsime. Kusagil Orissaare kandis jooksime poiste ja tüdrukutega ringi.

Sellise juhuse puhul poleks olnud võimatu ka duett Tõnis Mägi – Ivo Linna.

Miks mitte. Minu ema ja Iffi onu Juhan Peegel on perekonnatuttavad. Me oleme kõik ühest perest. Tegelikult, kui siin Eestis harutama hakata, oleme me kõik kuidagi seotud.

Sa ennist ütlesid, et midagi erilist ei tunne, kui siia tuled. On sul siiski Saaremaal mõni koht, mille puhul tunned, et kindlasti pead sinna minema, kui siia satud?

Iga kord Karja ja Kaarma kirikusse, see on nagu palverännak. Ma pean sinna minema. Seal on midagi energeetiliselt, ajalooliselt vapustavat. Ka Valjalas.

Esimese kohaga on seotud ka mälestus, kui mu hea sõber Jaan Tamsalu (tolleaegne Karja koguduse õpetaja – RV) kutsus mind 1980ndate lõpus Karja kirikusse laulma. Häälest ära pianiinol ja ilma mikrita. Autode rivi oli üle kilomeetri pikk, see oli üks murdepunkt minu elus.

Oma juttudes saarlaste kohta oled sa meid tihti nimetanud saare juurikateks. Kuidas sa ise seda juurikaks olemist näed?

Ta on selline sitke tegelane, tuultele valla. Päike põletab, vihm sabistab. Lainetele valla. Juurikat ei painuta suurt midagi. Jonni täis. Pealtnäha leebe, kuid ikkagi juurikas.

Oluliselt teistsugune kui puud metsas, mis kasvavad koos. Saaremaal on palju asju teistsugused. Valgus on hoopis teistsugune kui mandril – mere peegeldus pilvedes, taevas.

JUURED

Sa võid minna teise maailma otsa. Muuta oma nime, oma nägu, oma mõtlemist. Kuid oma päritolu ja juuri sa muuta ei saa, need on sinu sees. Kinni.

Kui tähtis on sinu arvates meie päritolu?

Ma räägin nüüd ainult oma vaatenurgast, ei hakka siin filosofeerima, et panen näpu oimukohale ja kukun tõdesid pajatama.

Minu arvates on tähtis. Mulle tundub, et siin on tegemist mingi geneetilise baasiga. See on nagu mingi DNA rida, mis jookseb läbi eestluse. Meil on oma esivanemad, me oleme kõik nagu omavahel seotud. Meil on esmatähtis kodu, meil on olemas sõna „kodu”. Idapiiri taga on selliseks sõnaks dom – maja. Sõna „kodu” seal olemas ei ole.

Suurimaid vägivaldsusi on see, kui sind kistakse juurtega kodust välja ja visatakse kuhugi tuhandeid kilomeetreid kaugemale, kust sa enam tagasi ei saa tulla. Sul ei ole enam juuri, sa ei tea, mida teha. See on nagu mälukaotus.

Tõnis Mägi räägib vahepalaks, mida ta oli lugenud Tšõngõz Ajtmatovi raamatust „Ja sajandist on pikem päev”, kus on juttu mongoli-tatari eliitvägedest, kes olid nagu robotid. Selline inimtüüp olevat saavutatud nii, et võeti noored sõjavangid, lõigati maha osa peanahka ja asetati sinna lambanahk, ning hoiti seal, kuni see pähe kinni kasvas. Valu oli olnud meeletu. Enamis vangidest suri valudesse. Need, kes ellu jäid, olid valudes kaotanud kogu oma mälu ja mõtlemise. Neile olevat vaid öeldud: „Mine tapa!” Ja nad läksid.

See on koht, kuhu võib inimene jõuda, kui tal pole enam oma keelt, mälu, tausta.

Oma lauludes räägid sa tihti kodust. On see sinu jaoks üks olulisemaid teemasid?

Kodu on tähtis. Ei tahaks eriti sihuke stepirohi ka olla. Seda enam et on olnud ka traagilisi hetki, kus meid on kodudest välja kistud. Kui seda kõike poleks olnud, poleks ka neid kodulaule. Eks see kõik on mu sees kusagil, veres. „Läbi äreva vere,” ütleb Jaan Kap-linski. Läbi selle sama vere, mida me tegelikult ei tea, mis ta on. Või siis see DNA – kas see on ainult tähestik või eluliselt miski muu. Nimetagem seda siis Jumalaks.

PÕGENIK

Tegelikult teab meist vast igaüks, mida tähendab olla põgenik. Olgu siis pagetud ükskõik mille eest. Kas või iseenda. Kuhugi sinna, kus sind keegi ei sega. Ja natukese aja pärast tunned, kuidas tahaks tagasi. Sinna, kus on kõik see, millest hoolid, ja need, kellest hoolid või kes hoolivad sinust.

Oled oma elus paljudes kaugemates kohtades pikemalt olnud – Venemaal, Rootsis. Kas on kunagi olnud ka sellist tunnet, et ei tuleks enam tagasi?

Kui ma Rootsi läksin, oli mingil hetkel see tunne, et ma ei tule tagasi. Mingi hetk oli see, et ma ei taha enam, tohutu väsimus paljudest asjadest, nägemus, et miski ei toimi.

Kas Rootsi elama minek oli teadlik valik?

Ei olnud üldse. See otsus tuli nagu PRÕMM, ma ei taha enam. Ma teen vahest kiireid otsuseid, sageli põhjendamatult. Pärast hakkan vaatama ja selgub, et asjad ei olnud üldse halvasti, vaid su sees olid mingid heitlused, et peab lihtsalt veidi aega eemal olema.

Eestis oli tol ajal nagu vaimne hakklihamasin tööle pandud, tundsin, et ei pea vastu. Kui ma läksin, oli aru saada, et asjad liiguvad nii, et Eesti saab vabaks. Kuid mul oli tunne, et ma pean ära olema.

Siiski tulid sa tagasi.

Kuus kuud olin olnud, siis tundsin, et tahan tagasi. See polnud nii lihtne, sest olin ennast seal üles andnud kui põgenik. Mind uuriti ja puuriti seal.
Tagasituleku põhjuseks oli tunne, mida nimetatakse koduigatsuseks?
Täiesti kindlalt. Ma oleks varem tulnud, kui ma oleks saanud. Jah, nii lihtne see ongi.

STAAR

Kes meist ei oleks unistanud olla kuulus. Mina olen. Teie ka kindlasti. Möll käib, elu nagu lust ja lillepidu. Stopp! Kas ikka on?

Olid kunagi staar kuuendikul planeedist. Seda annab vahest võrrelda praeguste maailmanimede-staaridega.

See on võrreldav. Rahvahulk võis tollal olla riigis 280 miljonit. Mingi aeg oli nii, et tollastes edetabelite esikolmikus varieerusid Mägi, Leontjev, Joala. Iga kuu erinevas järjestuses. Ühel kuul üks oma looga, teisel kuul teine. Nagu sport juba.

Eesti oli tol ajal nagu „Nõukogude lääs”, parteibossidele meeldis siin käia pidu panemas ja meile anti rohkem vabadust. Eesti oli nõukogude estraadi juhtiv jõud, me olime asjadest ees.

Taoline elu pikapeale väsitavaks ei muutunud?

Kui oled noor mees, peab ikka ära proovima. Pakutakse sellist asja, et saad olla ühel hetkel üle Nõukogude Liidu tegija, oleks patt ära öelda. Oli vaja proovida, kas suudad oma tööga saavutada seisundi, et oledki tipus.
Ühel hetkel sai aga võõra laulu laulmisest villand. Lind laulab ikka omi laule, kägu võib-olla laulab võõraid.

Hakkasime Venemaal juba eesti lugusid laulma. Laulsid ainult kaks-kolm lugu vene keeles, ülejäänud eesti keeles, kõik oli korras. Mingit meeletut viha nagu praegu, eestlaste vastu ei olnud.

Siis äkki näed, et see ratas, milles sa tiirled, hakkab üha kiiremini keerlema, kiusatused on veelgi suuremad, raha hakkab rohkem tulema. Sina pead ainult paberitele alla kirjutama ja siis oledki selles rattas kinni ja teed seda, mida sa tegelikult ei peaks tegema.

Mis sind pani sellest rattast välja tulema?

„…pea ainult seda omaks, mis su hinge puudutab,” ütleb Juhan Viiding. See on oluline. Ühel hetkel mõtlesin – kõik! Rohkem mina seda nalja enam kaasa ei tee! Mul on vaja oma tee leida! Paljud ei saanud sellest aru. Ise täitsa tipus, saad veel edasi minna, miks sa teed seda? Ma mõtlesin, et ma tahan teha oma asja. Mind peeti napakaks. Aga mina tahtsin teha asja, milleks ma olen siia tulnud.

Mulle oli väga egoistlikult oluline see, et ma suudan kirjutada väga häid laule. Ma proovisin juba Venemaal. Kui ma seal lõpetasin, siis sellest ajast pärinevad mu kõige paremad laulud – „Liivakell“, „Elutants“, „Koit“, „Looja, hoia Maarjamaad“.

See oli selline tunne, nagu tamm oleks puruks läinud. See näitas, et ma olen asjadest õigesti aru saanud. Muidu ma oleks ehk siiamaani seal.

OMA MAAILM

Kas te olete tähele pannud, et värvilised asjad paistavad kõige paremini pildi pealt välja siis, kui ümberringi on mustad või valged asjad?

Oled rääkinud, et lauldes näed sa pilte. Millised need pildid on?

Pildid on ja ei ole. Vahest on nii staatiline pilt, et maakera nagu ei liigukski. Puuoks näiteks. Või on

jada pilte erinevatest filmidest. Vahest on nii, et sa kuulad vaikust, kuigi sa ise laulad. Sa oled nagu teises väljas. See on mingi energeetiline värk, millest ei saagi aru.

Mina väidan, et maailm ei ole must-valge. Oled päri?

Muidugi ei ole maailm must-valge. Toone on rohkem, kui me arvata oskame. Aga siin on see asi, et kas sina näed samamoodi kui mina…

Me oleme kõik nii erinevad. Võib-olla see roheline värv, mida sina näed, on minu jaoks teistsuguse tooniga. Sama on ka heliga, sama on ka sõnaga, sama on ka inimestevaheliste suhetega. See kõik on palju peenem, kui nii mõelda. Seepärast olen viimasel ajal olnud ehk tolerantsem.

Millest sa laule lood?

Neid asju on õudselt palju. Armastus igasugustes vormides – lapse vastu, oma maa vastu. Need on kõik väga suured sõnad, mis on samas nii ära nämmutatud, et praegu seda öeldes minu sisetsensor ütleb mulle, et ehk ma räägin liiga labast juttu. Tegelikult ongi nii, need on need samad lihtsad asjad.

ÜHESKOOS

Järgnev jutt ei olnudki vastus mingile konkreetsele küsimusele, see tuli lihtsalt ei millestki. Ja ega ma olekski vist osanud midagi niisugust küsida, millele oleksin taolise vastuse saanud.

Mingid eestluse põhitalad ja väärtused hakkavad nagu kaduma, see, mille peal kõik on püsinud – kasvõi isamaa-armastus. Kui 90ndate alguses mingid tüübid tänaval ütlesid: „Näe, see Koit läheb!”, ma hirmsasti solvusin. Et kas poisid ei saa aru või milles viga on.

Tegelikult meie töö ei ole üldse naljakas, see on tõsine asi, selles kõiges on mingi vägi – sõnas, laulus, helis. Seda on vaja inimesteni viia ja kuna ma tean, et mul on see vägi, sellepärast ma laulangi.

Tantsu- ja laulupeo avakõnes ma ütlesin, miks me need kolm päeva siin koos oleme. Et liita oma vaim ja olla ÜHESKOOS – ühes anumas, kõik koos. Meil ei saa olla ükskõik, sest saab olla ainult üks kõiksus. See on oluliselt teine tähendus. Sestap hoiame kokku või lülitame ennast sellesse suurde vooluringi, et saada taas üheks.

Mul on tunne, et olen nende aastate jooksul introverdiks muutunud – aga Kärt ütleb, et ei ole. Kui olen sõpradega koos, olen endiselt ekstravertne. Introvertsus on lihtsalt tugev kaitsekiht. Ei lase kedagi ligi ja nii võib paljudele tunduda, et olen ülbe… Kui olin noorem, sai igal pool käidud. Enam ei taha, kõige rohkem tahan kodus olla. Mul ei ole iseendaga igav. Niikuinii elan omas maailmas! See ongi kõige olulisem, et saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib – ja iga uue hommiku üle rõõmustada.

(“Müümata naer” Berk Vaher, Tõnis Mägi)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 117 korda, sh täna 1)