Tänane päev möödanikus

Seitsekümmend viis aastat tagasi, 1932. aasta 21. septembril nägi ilmavalgust NLKP keskkomitee poliitbüroo määrus „Abinõudest Maksim Gorki loomingulise tegevuse 40. aastapäeva tähistamiseks“.

Kommenteerides seda dokumenti, kirjutas juudi päritolu kirjanik Arkadi Vaksberg oma raamatus „Tormikotka hukk”: 1932. aastal möödus tõepoolest 40 aastat päevast, mil Venemaa ühes provintsiajalehes ilmus Gorki esimene kirjanduslik teos, jutustus „Makar Tšudra“, kuid partei määrusel olid siiski teised põhjused.

Vaksbergi sõnul oli Moskvas korraldatud suurejoonelise näitemängu tegelikuks eesmärgiks meelitada Gorki Itaaliast Venemaale tagasi ja siduda tema nimi „suure juhi“ Stalini nimega. 1932. aasta sügisel anti Gorki nimi Venemaa kahele kõige tuntumale teatrile – Moskva kunstiteatrile ja Leningradi Suurele draamateatrile. Kirjaniku auks nimetati ümber Nižni Novgorodi linn, Moskvas ja Leningradis tekkisid Gorki tänavad jne. Asutati Gorki-nimeline kirjanduse instituut, Moskva Suures teatris korraldati pidulik koosolek, mida oma kohalolekuga austas Stalin isiklikult koos poliitbüroo liikmetega.

Kuid möödus vaid kolm aastat ja üheksa kuud ning Gorki mürgitati. Suur on tõenäosus, et seda tehti just Stalini korraldusel. Põhjuseks oli kirjaniku käitumine – naasnud kodumaale, hakkas Gorki aktiivselt kaitsma „suure juhi“ peamisi oponente Zinovjevit ja Kamenevi. Kaks kuud pärast kirjaniku surma algasid Nõukogude Liidus poliitilised „puhastused“ – toimus esimene lavastatud kohtuprotsess, kus Stalini isiklikud vaenlased kuulutati „kogu rahva vaenlasteks”. Kõik süüdimõistetud hukati.

Täpselt seitsekümmend aastat tagasi, 1937. aasta septembris, ilmus Nõukogude Liidu juhtivas päevalehes Pravda toimetuse artikkel, mille alapealkiri kõlas järgmiselt: „Stalinliku ajastu õnnelikud lapsed”. Esimest korda kõlas orjalik fraas: „Suur tänu seltsimees Stalinile meie õnneliku lapsepõlve eest!” Seda fraasi paljundati miljonilises tiraažis, see ilmus iga Nõukogude Liidu kooli, lasteaia ja lastesõime seinale.

Seda trükiti lasteraamatute päises ja lasteajakirjades jne. Nende sõnadega loosungeid kanti demonstratsioonidel, seda fraasi tsiteerisid isegi paljud „akadeemikud“ oma uurimistööde preambulas. Tundub koomiline? Veendumaks, et selline olukord tõepoolest eksteerida võib, tasuks täna lugeda mõnda Põhja-Korea või mõne muu totalitaarse režiimiga riigi ajalehte.

Kuuskümmend aastat tagasi, 1947. aasta 21. septembril, hukati Nõukogude Liidu kontrolli all olevas Bulgaarias sealse Agraarpartei liider Nikola Petkov. Sündmus on oluline ses mõttes, et pärast seda pääses kogu Ida-Euroopas, mis tookord oli Moskva kontrolli all, valla nn paljastamiste ja hukkamiste kampaania. Alanud „kohtuprotsessidel“ süüdistati kohtualuseid sionismis ja reeglina lõppesid need mahalaskmistega või sunnitööle saatmisega.

Tuntumatest ohvritest võiks nimetada järgmisi isikuid: Ana Pauker (1893–1960) – Rumeenia välisminister, László Rajk (1909–1949) – Ungari siseminister; Rudolf Slánský (1901–1953) – Tšehhoslovakkia kommunist, kes 1940. aastate lõpus juhtis terrorit, mille ohvriks ta ise lõpuks langes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)