Loomaaialugu paneb mõtlema

Loomaaialugu paneb mõtlema

 

Möödunud reedel avas Kuressaare Linnateater üheksanda hooaja. Avaetenduseks oli Edward Albee „Loomaaialoo” teine esietendus. Esmakordselt kohtus see lavastus publikuga Tartus festivali Draama võistlustules.

7. septembri Meie Maas küsis Svea Aavik retooriliselt, miks seda lugu ikka ja jälle mängukavva võetakse ja vastas samas: „Eks ikka näitemängu selge ja kõigile mõistetava sõnumi tõttu, mis niisama lihtsalt ei aegu.” Ma ei tea… mul on pisut piinlikki, aga minu jaoks jäi see lugu vähemalt lavalt nähtuna segaseks. Võib-olla tuli see sellest, et hakkasin tõsimeeli otsima nähtus loomade eluga paralleele, ent see ei tohiks siiski niiväga lugu ennast muuta.

Kaks näitlejat ja bioloog

Kuressaare Linnateatris mängitud lavatükis astusid üles kolm näitlejat: Janek Sarapson Jerryna, Egon Nuter Peterina ja Aleksei Turovski iseenda ja jutustajana. Nad mängisid hästi, eriti Sarapson, kelle emotsionaalsus, pilgud, žestid ja liikumine laval publikul mõjusa tüübi lubasid ette kujutada. Nuteri pea et vaikiv tegelane läks kaasa nagu vaja. Ei midagi üleliigset, ei midagi puudu. Ja tema kõnekas kehakeel ning ilme (olgu siis või tühi) oli just sellise suvalise mehe moodi.

Debütandina Kuressaare Linnateatri lavalaudadele astunud Turovski oli aga niivõrd vaatamisväärne, et teda oleks tahtnud veel ja veel kuulata. Turovski oskab rääkida ja teda on väga hea kuulata. Kohati jäi küll ka mulje, et ta räägib nooremale publikule, keda seekord saalis ei olnud, ent see ei häirinud. See, kuidas ta rääkis, oli meeldejääv ja vaid pisut nagu loeng, mille oleks tahtnud oma konspekti jäädvustada.

Kas sa kuuled mind?

Nii olid need näitlejad kõik eraldi võetuna. Kui neid nüüd aga püüda koos vaadata, siis läheb keeruliseks. Esiteks, Turovski toomine loosse oli iseenesest küll väga vahva mõte ja kindlasti kiiduväärt selles suhtes, et meil on siin võimalik ka selliseid professionaale näha. Ent loo seisukohast oli selline puust ja punaseks tegemine jutustaja poolt pisut häiriv. Kummatigi kui hiljem hakatakse rääkima ümber nurga, läbi lillede või kuidas iganes seda nimetada, ühesõnaga mõistujuttu.

Nuteri ja Sarapsoni dialoogi jälgides, nii palju kui seda üldse on, sest enamiku ajast kuuleme lavalt ainult Sarapsoni monoloogi, jääb mulje, et nad ei räägigi teineteisega. Eriti alguses. Laval on küll kaks meest, ent nad absoluutselt ei haaku omavahel. See tundus imelik seni, kuni taasavastasin lavastuse tutvustuse tekstis küsimused: „Kas teine teda kuulab? Milline on tolle teise lugu? Kas tekib dialoog?” Järelikult see pidigi nii olema. Aga nii hirmus võõristav oli seda vaadata.

Mida edasi lugu läheb ja mida rohkem Jerry üksinda räägib, seda huvitavamaks ja kaasahaaravamaks kõik muutub. Ta räägib küll segaselt ja lõpuks ka käitub segaselt, ent sellel kõigel on oma põhjus. Turovski annab oma viimases vahepalas vihje: „Enesetappu loomad ei tee” – just seal peitubki kogu loo mõte. Inimene, kes on nii loomastunud, ei suuda seda samuti teha…

Kõike on täpselt nii palju kui vaja

„Loomaaialugu” jõudis Kuressaare Linnateatri mängukavva tänu lavastaja Egon Nuterile, kes, nagu öeldud, ka Peterit mängib. Lugu on piisavalt liikuv ja emotsionaalne, ei muutu igavaks. Alguse poole ehk siiski võiks pisut tempot tõsta, finaalis aga ootaks veelgi tugevamat tõuget. Põhjuseks, miks üks inimene haarab maast noa, ei saa olla vaid paar räuskavat sõna ja õiendamine, midagi peaks veel olema. Pinget? Jah, võib-olla oleks tõesti tahtnud rohkem pinget tajuda.

Kunstnik Anna Sui ja valguskunstnik Triin Rahnu töö on täpne ja tabav. Laval on minimalistlik kujundus, valgusega antakse edasi pargipuid jms. Ainult üks mõte käis peast läbi – miks ei oleks võinud see lugu etenduda teatrimaja Mustas saalis? Olnuks õhkkond intiimsem ja kahe-kolme inimese mäng hoopis lähedasem.

Selgusehetk

Mis seal siis ikkagi juhtus? Kaks meest kohtuvad New Yorgi Central Parkis, kus nad tahes ja tahtmata rääkima hakkavad. Ühel meestest paistab teise vastu suurem huvi olevat. Räägitakse ühe ja teise elust ning selle kaudu saab üha selgemaks pilt ebavõrdsest maailmast.

Turovski sissejuhatuses öeldud sõnad muutuvad järjest enam tähenduslikumaks. „Kui Shakespeare oleks teadnud, mis asi on loomaaed, oleks ta ilmselt kirjutanud oma maailmakuulsale tsitaadile „Kogu maailm on teater” juurde veel teise poole „ja ka paras loomaaed”, andis bioloog loo võtme kätte.

Seal on see maailm, meid ümbritsev keskkond, mis on ühe inimese viinud nii äärmusesse, et ta taandub tagasi oma ürgloomuse juurde. Loomastub ja hakkab elama vaid instinktide abil. Lõpuks aga kahtlustadki temas looma, sest ta käitub nagu loom, sest ta liigub nagu loom, sest ta otsib väljapääsu nagu loom. Kuni lõpuks ka leiab selle.

Mis mulje jäi Kuressaare linnateatri etendusest “Loomaaialugu”?
Kas etendus meeldis?

Merle: Mul õnnestus seda etendust ka läbimängu käigus vaadata ja mulle jäid juba sealt väga head muljed. Ma vaatasin tookord lugu lihtsalt, kuidas see areneb, aga täna ma pöörasin tähelepanu detailidele. See oli hästi kokku pandud. Ma arvan, et ma naersin selles mõttes ka valede kohtade peal, et oli ka piisavalt palju huumorit, eriti Turovski sõnade kasutus oli täiesti suurepärane. Huntide kirjeldus sellest, missugused on loomad, mida nad teevad, kuidas nad käituvad, pigem avas hoopis järgmise stseeni selgemini ja paremini. Ma nägin tookord ilma Turovskita. Minu meelest praegu ta avas hoopis rohkem selle etenduse tagamaid ja selgitas.

Reet: Mu meelest oli vahva see, et see oli hoopis teistmoodi etendus. Juba need vaherääkimised loomadest ja muu selline. Etendus oli nii teistsugune. Mulle väga meeldis. Lugu iseenesest oli segane, aga mulle meeldis. Ja mulle meeldis, et need vaherääkimised seal olid. Turovski on nii tark.

Mati: Teater nagu teater ikka. See natuke vajab seedimist, kohe pärast etendust ei ole tark siin sõna võtta. Natuke võtab aega, enne kui sa aimu saad. Üsna filosoofiline oli. Meeldis küll.
Maire: Selle loo peale ei saa kohe öelda, kas ta meeldis või ei meeldinud. Seda peab mõtlema. Küsi mu käest seda homme uuesti.

Marian: Segased tunded on. Ei tohi küsida kohe pärast etendust, siis on kõik kuidagi värske alles. Aleksei Turovski on niivõrd sümpaatne mees, juba sellepärast etendus meeldis. Teda on hästi huvitav kuulata.

Triinu: Etendus meeldis väga. Ma tahaksin selle näitlejaga [Aleksei Turovski] kohtuda, kes seal vahepeal rääkis ja tahvlile joonistas. Mu isa on ta tuttav ja ma tahaks tõesti temaga isiklikult kohtuda. Sügavamõtteline etendus.

Martin: Ei oska öelda nii mõne sõnaga. Liiga värsked muljed. Etendus meeldis kindlasti.

Küsitles Mati Talvistu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 89 korda, sh täna 1)