Kaevuasjadest seda- ja teistpidi

Kaevuasjadest seda- ja teistpidi

 

Pühapäevast oleme siis sügises. Aga täna räägime veel sellest, mida põnevat Abrukal suure suve aegu juhtunud on. Nädal tagasi kiiret ja põgusat ülevaadet tehes sai tõdetud, et kultuurisündmuste ja külaliste poolest oli Abruka suvi rikkalik. Sama võib aga öelda ka ehitustegevuse kohta.

Naljatlemisi võiks väita sedagi, et ega see kinnisvarabuum meid, abrukalasigi puutumata jäta. Kuigi meil siin on ehitustegevus alati käinud ja käib siiani mõistuse piirides.

Silm püüab siin-seal kerkivaid uusehitisi, mis elamiseks mõeldud, ikka inimese tarvis ja ikka Abrukale. Samuti puhutakse eluvaimu sisse vanadele talumajadele. Väljast vana ja väärikas, seest kaasaegselt funktsionaalne ja maitsekas. Kõik see aga tähendab, et Abruka areneb ja kasvab, mis sest, et meretagune asi ja transport ning materjalivedu komplitseeritud.

Selle suve suursündmuseks Abruka saarel oli muidugi kaevude puurimine. Tee kaevudeni on olnud konarlik ja käänuline nagu karjarada rannaniidul. See teema on aastatetagune ja habemega, seepärast üritan meenutada, mida sellest on minu mällu talletunud. Seda, et paljud Abruka kaevud kuumal ajal kuivaks kipuvad jääma, on räägitud aastakümneid. Ning loomulikult on suvekuumal päeval unistatud kargest ja külmast, puhta maitsega veest, mis oma kaevust võetud.

Mõned head aastad tagasi tunduski, et lõpuks on asi liikvele läinud. Kõik, kes vähegi hakkamist täis, uurisid võimalusi ja variante. Neid tundus olevat palju. Loomulikult olid lahenduste otsijate seas ka ametnikud Kaarma vallavalitsusest. Peamine probleem seisnes transpordis.

Kuigi ühes võimalikus variandis olid välja pakutud reaalsed lahendused kõikidele probleemidele, kaasa arvatud ka transpordile, toimiti millegipärast iseäralikult. Eirates soodsaid hinnapakkumisi ja mõistlikke transpordilahendusi, valiti tol ajal välja variant, mille rakendumisel oleks kaevusoovijate taskud päris tühjaks tehtud. Lisaks nõudsid tollased kaevupuurijad veel nii-öelda täispaketti teenindamisel, toitlustamiseni välja.

Õnneks on kusagil kõrgemal pool keegi, kes päris suurtel rumalustel toimuda ei lase. Nii juhtus ka tookord. Kaugelt tulnud ja kallis aparaat läks merepõhja kõige täiega. Suure vaevaga õnnestus see kupatus hiljem välja koukida. Õnneks või kahjuks läksid koos kalli aparaadiga põhja ka abrukalaste lootused uusi kaevusid saada.

Aga lootus ikkagi jäi, sest vaadake, Abruka inimene on aastakümnetega harjunud lootma. Lootus pidavat surema viimasena, räägivad targad ja teadjad. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui mõni Abruka mees peaks, hoidku jumal selle eest, ära surema ja sa pärast matuseid surnuaiale lähed, siis see valge kera, mida sa Abruka mehe haua peal hõljumas näed, ei ole mitte astraalkeha või hing, mis taevasse teel, vaid Abruka mehe lootus. Nii kanged mehed on need Abruka mehed.

Ja ega loota tulnudki kaua. Õige pea lubati mitme kaevu asemele puurida paar ja põhjatut, kust saaks karget vett ammutada terve Abruka tarvis. Vee toob koduõue aga veetrass, mis jookseb risti-rästi üle saare, iga soovija ukse taha välja. Töö ja tegevus ise pidi maksma miljoneid ning raha lubati tuua Euroopast, nii-öelda otse ja soojalt. Aga paraku, võta näpust! Läks jälle teisiti. Taheti parimat, aga välja tuli nii kui alati – mitte muhvigi…

Kuna asi hakkas jälle päris rappa kiskuma, siis otsis iga mees lahendusi omal käel ja oma mätta otsast vaadates. Õnneks ei taganenud Kaarma vald antud lubadustest. Aasta algul käidi kindlad vekslid välja ja kaevude puurimine tundus olevat käegakatsutavas kauguses.

Kaevusoovijad allkirjastasid Kaarma vallamajas asjakohased garantiikirjad ja muud vajalikud dokumendid. Tundus, et asi liigub jõudsate sammudega.

Kaevupuurijafirma võttis potentsiaalsete klientidega ühendust, lepiti kokku 3000-kroonises garantiitasus, mis tundus igati mõistlik olevat, ja muudes nüanssides ning asi tundus lõpuks sujuvat, kuni…

Ühel täiesti tavalisel päeval ujus Abruka ja Saaremaa vahelt läbi mingi koletu must kala või tabas kaevupuurijaid mingi hirmus kõhutõbi, igatahes teatasid nad kõigile abrukalastele, kellel kaevusaamise soov, et etteantud aja jooksul tuleb tasuda garantiitasuks ei vähem ega rohkem kui 23 000 krooni ja jutul lõpp.

Vastasel juhul pühi kaevust suu puhtaks ja muudkui unista edasi külmast ning kargest kaevuveest. Kui siis sundseisus olevad abrukalased alandlikult aru pärima söandasid minna, teatati nendele, et Abruka elanikud ei ole nende s.t kaevupuurijate jaoks piisavalt usaldusväärsed ja asi mutt.

Eks siis need, kel veemure suur, kraapisid oma veeringud kokku või koputasid raske südamega panga uksele, sest mis sa hing ikka teed, kui joogivesi kõlbmatu või sootuks puudub. Õnneks ei olnud kõik sundseisus (pean silmas ennast). Ning firma, kes poolel teel hobuseid vahetab ja räigelt solvates oma potentsiaalseid kliente halvustab, on minu silmis ebausaldusväärne ja lihtsalt üks tühikargaja.

Nii keeldusingi põhjendamatult suurest nõutavast ettemaksust, mis ühtlasi tähendas ka kaevust loobumist. Ja õigesti tegin, et ennast ei alandanud.

Edasi aga läks jälle nii nagu minema pidi – see firma Abrukale ei jõudnudki. Õnneks õnnestus abrukalastel ka sundseisus ettemaksuks üle kantud raha tagasi saada. Asi tundus aga jälle alguses olevat.

Kuid seekord läks siiski teistmoodi. Kuhu ja kuidas kaevude saaga edasi arenes, sellest juba järgmine kord. Ega siis Abruka meestele lõputult ka leheruumi eraldata ning mõni asi lihtsalt tahab veel laagerdamist. Nii et kui huvitab, olge ootel.

Seniks aga hoidke ennast – niiskete ja pilvealuste ilmadega on külmetus kerge tulema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)