Suhted ja suhtumised ehk Minu väikesed võitlemised

Uskuge või mitte, aga nädala jooksul juhtub nii palju juhtumisi ja inimene mõtleb nii palju mõtlemisi, et nädala lõpuks on nii palju juhtunud, et mina-inimene ei tea, mida võtta, mida jätta.

Lähim juhtumine oli pühapäeva hommikul, kui sõber helistas ja ütles, et õuel seisval autokesel on number öösel ära virutatud. Paari tunni pärast tuli teade veel teisestki numbrivargusest.

Politseiuurija käis kohal. Avaldust ei võtnud – homme tuleb konstaabel, siis vormistate. Meil politsei nüüd ju Pärnus. Helistasin ja küsisin, kas võiks Kadi raadios numbrite kadumisest teatada. Korrapidaja ütles, et seda võib öelda vaid pressiesindaja, aga tema pühapäeval ei tööta.

Viimaks ühendas mind kellegagi, kel ilmselt oli lubamise õigus. Homme konstaabel ei tulnud. Omanikud kõmpisid ise politseimajja. Seal ka avaldust ei võetud, antavat vaid tõend uue numbri saamiseks. Sisuliselt anti mõista, et asi uurimiseks tühine.

Jah muidugi – kellel neid lahenduseta asju vaja on… Ja siis pead veel avaldusele vastama ka.

Et kõik me tähtsamad ametid nüüd Pärnus on, ei mõistagi ma, mille või kellega meie uus suur, loodusesse absoluutselt mittesobiv politseimaja sisustatud on…

Elioni keskus on ka nüüd Pärnus. Olid mul siin augustis rikked nii lauatelefoni kui sellega seotud internetiühendusega. Valisin mobiililt 165 – vastas Pärnu. Nõudsin kompensatsiooni Elioni süül tekkinud materiaalse kahju eest (2000 kr lepingu rikkumise eest nende süül).

Tolku polnud muud, kui pärast rikke kõrvaldamist helistas Pärnust palgaline libekeel ja vabandas tekitatud ebamugavuste pärast. Kirjutasin siis füüsilise kirja ja panin Eesti Posti kaudu Elioni Tallinna kontorisse teele. Vastas taas Pärnu palgaline.

Septembri 10-nda paiku sain telefoniarve – selles oli lõbus rida: tagasiarvestus kuumaksust 9 kr 18 senti!

Viimaks – see oli eile – leidis mu kompensatsiooninõue ka kirjaliku vastuse. See on väga lõbus: Elion tegi täiendava tagasiarvestuse teie telefoni nr… augusti kuutasu osas summas 49 krooni!!! Hurraa – mu leping, mu mobiililt kolme päeva jooksul lauatelefonidele võetud asjaajamiskõned hinnati kokku 58 krooni vääriliseks!

Aga peamine – Elion oli korralik ja vastas viimaks mu kahele kirjale kirjaga. Tema süda on rahul. Mis sellest, et aega läks selleks üle kuu, nagu oleks ikka veel tegu hobutranspordi ja postipoistega.

Minu isa oleks täna saanud 90-aastaseks. Saatsin Postimehele mälestuskuulutuse ja palusin see avaldada üle kahe veeru. Arve oli vaid 200 kr, aga see ei teinud mind ettevaatlikuks. Laupäevases lehes andis seda aga otsida – oli pisikene ja keset surmakuulutusi.

Esitasin taas protesti. Eile veel vastust polnud.

Miks ma neist asjust kirjutan? See ei ole nn nutt ja hala. See on õppejutuke.

Kõigile meile. Et ametnikud ei muutuks mugavaks, peame neid pidevalt torkima – mina, sina, meie. Kõik. Ja seda mitte suuliselt, vaid kirjalikult.

Kuigi see on tüütu, aeganõudev ja närvesööv, aga siiski ainus, mis aitab ehk neid ärkvel ja tundlikud olla…
Ning kohustab vastama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)