Teadlikud keelevead reklaamides mõjutavad meie kirjaoskust

Reklaami mõju on suur. Viimase aja parim trikk on alkoholimüügikeeld, mis paneb igaks juhuks enne kella kukkumist tagavarasid varuma ka andunud piimaninad, kel pole õrna aimugi, mis võiks maksta näiteks pudel kesvamärjukest.

Samamoodi nagu mõjutab reklaam kaupade tarbimisel, mõjutab see ka keelekasutust. „Bamboooocha!“ hüüab koolipoiss, kui tunnid läbi. „Sa oled ikka täitsa janu,“ parastatakse äpardunud kaaslast. „Aga mina?“ hüüab teismeline igas teises olukorras.

Rääkimine rääkimiseks. Kirjutamine on see, kus nii mõnigi lastele korrektseid keelereegleid selgitada püüdev õpetaja peab alla vanduma ümberkaudu lokkava n-ö väiketähe kultuse ees. Tegemist ei ole lohakusega (kuigi ka seda tuleb ette), vaid tundub, et teadliku trendiga vältida reklaamides suuri algustähti.

Huvitav, miks peaks koolitarkusi omandav laps uskuma õpetajat, et tänavanimi, linnanimi, inimese nimi või mis iganes muu nimi algab suure tähega, kui ajalehes-ajakirjas on ju selgelt väikesega? (Muuseas, ka paljude telesaadete lõputiitrites võib näha stiili „kõik võrdselt väikesega!“.)
eile avati pidulikult meri või Eile avati pidulikult Meri. prügimehe mitu liiget koristasid tänavaid või Prügimehe mitu liiget koristasid tänavaid. Külalised sõid kogu perenaise saia või Külalised sõid kogu Perenaise saia.

Kas popp reklaam või kirjaoskus? Laps õpib reklaami vaadates valesti kirjutama. Kasvab suureks. Kuna kirjutada ei oska, siis tööd ei leia. Tööd ei ole, raha ka ei ole. Raha ei ole, siis osta ka ei saa. Keda siis reklaam meelitab?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)