Sõrulaseks saamise ja jäämise võlu ning vaev (1)

Sõrulaseks saamise ja jäämise võlu ning vaev

 

Kes on sõrulane? Millal saadakse sõrulaseks? Kas olete nende küsimuste üle arutlenud, olgu te ise sõrulane või mitte?

Selge on see, et põline sõrulane on inimene, kelle ema-isa on sõrulased ja kes on sündinud-elanud Sõrves. Temale on omane sõrulaste keel ja meel, tema tunneb muret on kodu ja kodumaa (Sõrve) pärast. On aga veel palju variante sõrulaseks olemise määratlemisel.

Mandrilt toodud noorikud

Möödunud sajandil, eriti 30-ndatel aastatel, kui ülerahvastatud Sõrve noorrahvas käis massiliselt mandril taludes tööl, tõid mehed sealt Sõrve noorikuid. Muidugi võttis nendel, tavaliselt Mulgimaa popsitaludest pärit tüdrukutel, aega harjumine Sõrve kehvade oludega. Kuid ka sõrulastel võttis aega nendega harjumine – olid ju nende keel, kombed ja harjumused veidike teistsugused. Pärissõrulaste silmis said need noorikud-naised nende endi sarnasteks alles aastakümnete järel, siis kui nad olid selgeks saanud sõrve murraku, kui suutsid laste kasvatamise kõrvalt nurisemata ära teha kõik koduse koha tööd, sest kallis kaasa oli kogu aja merel või sadamas. Sõrves oli aegade algusest olnud meeste maailm ikka meri, paat ja kalapüük; kodune värk ei olnud nende mure.

Kui need aastakümned olid möödunud, tabas mandrilt pärit noorik äkki, et teda peetakse samasuguseks, kui on teised naised külas – temast ja tema lastest olid märkamatult saanud põlised sõrulased.

Sõrulaseks sai sõjasegaduses

Kuid oli ka teisi võimalusi sõrulaseks saada. Olgu siinkohal esitatud ühe nooriku lugu.
Ta sündis 1919. aastal Venemaal Tuula linnas. Abiellunud 20-aastaselt sõjaväelasega, määras ta sellega oma saatuse. Et abikaasal oli kaadrisõjaväelasena võimalik perekond väeosa uude asukohta kaasa võtta, siis tuli ka noorik koos mehega Eestisse. Algul elasid nad Salmel, 1941. aasta kevadsuvel kolis väeosa Rahustele ja perekond majutati Heinamaa tallu. Kui sügisel sakslased Sõrve vallutasid, jäi see ohvitser perekonna juurde maha. Muidugi võtsid sakslased ta kinni ja viisid Valga laagrisse.
Eks külas leidus keegi, kellele ei meeldinud, et külas elab vene naine oma kahe pisikese tütrega. Nii viisid sakslased ka naise minema, kuigi ainult Tiirimetsa, kus teda hoiti ühes kuuris kinni ja vahetevahel kuulati koolimajas üle. Seal aitas teda kohalik kirikuõpetaja Vladimir Paivel, kes tõi talle piima-leiba. Olid nad ju tuttavad sellest ajast, kui perekond elas Salmel.

Samuti tundis teda sellest ajast vallasekretär Lepik ja et vallavalitsus asus nüüd ka Tiirimetsa koolimajas, kohtusid nad ühe ülekuulamise eel koridoris. Tänu sellele, et saksa komandant juhtus nägema nende südamlikku kohtumist – kallistus ja vene kombe kohaselt musi –, sai noorik lõpuks vabaks. Lepik suutis sakslastele tõestada, et see naisterahvas ei ole võimudele ohtlik. Heinamaa Triin tuli talle vankriga järele ja viis ta tagasi koju.

Kui nüüd ka mees tuttavate abiga laagrist väljaräägitud-kirjutatud sai, oli pere jälle koos. Tänuks hoole ja armastuse eest, mis pererahvas nende suhtes üles näitas, raius see ohvitser, Siberist pärit noormees, Heinamaa Triinule üles uue tare, ka uksed-aknad, ahjud-pliidid tegi oma kätega.
Kui nõukogude väed 1944. a sügisel tagasi tulid, võtsid komissarid mehe kinni ja toimetasid kindlasse kohta. Nende jutt oli lühike: „Kuidas oli võimalik, et sa ellu jäid? Nõukogude patrioodina oleks sa pidanud võitlema surmani.“ Sinna kindlasse kohta mees jäigi.

Noorik õppis selgeks eesti keele, asus elama Kuressaare linna. Algul oli ta bussikonduktor, hiljem pikki aastaid sõjaväekaubastu universaalkaupluses müüja. Kui Rahuste kandi naised linna tulid, astusid nad ikka poest läbi, et uudiseid vahetada ja niisama lobiseda.
Nüüd elab soliidses eas vanaproua Niina Prohorova Moskvas oma tütre juures. Kindlasti mäletavad vanemad inimesed teda bussi ukse vahel rullist sulle piletit käristamas või poeleti taga mõnusas vene aktsendiga sõrve murrakus kaupa pakkumas. Ka see naine sai sõrulaseks, olgugi et ta ema-isa ei olnud sõrulased ja ta ei olnud Sõrves sündinud.

Sõda sundis välissõrulaseks

Võib-olla olete oma elus kokku puutunud mõne sõrulasega, kes on teie elus isegi olulist rolli mänginud, ilma et aimanuksite, et tegemist oli sõrulasega. Nii töötas aastatel 1955–1972 rajooni perekonnaseisuaktide büroo fotograafina Sõrvest Lindmetsast pärit Albert Pärtel, kes noormehena Järvakandi klaasivabrikusse tööle sattununa huvitus fotoasjandusest. 1933. aastal tuli ta Saaremaale tagasi ja asus Kuressaare kuulsa fotograafi Köningsfesti juures ametit õppima. Sooritanud 1937. a nn õppinud töölise eksami, asus Pärtel tegutsema kodukandis Sõrves väljakutsefotograafina. Pildistamist jätkas ta ka sõja ajal Miassi linna mobiliseerituna. Et sõda 1944. aastal purustas tema kodumaja ja hävitas kõik ennesõja-aegsed negatiivid, et ema jäi Saksamaale kalmukünka alla, siis saigi temast nn välissõrulane Kuressaares.

Sõrvest on saanud kõige äärmisem ääremaa

Praeguseks on kunagisest Eesti tihedamini asustatud paikkonnast Sõrvest saanud kõige äärmisem ääremaa. Viimase 70 aastaga on Jämaja kihelkonna (võrreldav praeguse Torgu vallaga) elanikkond vähenenud üle kümne korra ja jäänud alla neljasaja. Sellest arvust on põlissõrulasi võrdlemisi vähe, enamik neist on nn saandsõrulased, kes on Sõrve asunud abiellumisega, või nn tulndsõrulased, kes on tulnud tööle või ostnud suvila ja deklareerivad nüüd oma püsielukohana Torgu valda.

Mis on sellise drastilise muutuse põhjused? Lühidalt mõned olulisemad nendest:
− MRP-i leping, sellest tulenevad Nõukogude sõjaväebaasid Sõrves ja nende tarvis külade tühjendamine;
− 1944. aasta sügise massiline põgenemine venelaste uue tuleku eest Rootsi ja viimaste kohale jäänud elanike viimine sakslaste poolt ränga lahingtegevuse kartuses Saksamaale;
− suurmajandite keskuste viimine Sõrvest ära; sellega läksid Sõrvest ära ka noored spetsialistid ja töömehed.
Nüüd, uue vabariigi ajal, on alati ametis olnud mõni minister, kes peaks selliste maakohtade probleemidega tegelema – regionaalminister, rahvastikuminister, avaliku halduse minister vms, kuid asi ei ole muutunud.
Kõik me teame, et koolmeister on alati olnud maa sool ja aegade algusest peale on koolimaja olnud paikkonna seltsi-, kultuuri- ja spordielu keskus. Nüüd aga võttis Torgu vallavolikogu veebruaris vastu otsuse reorganiseerida kool vaid algkool-lasteaiaks. Sellega lähevad Sõrvest ära lapsed, nende õpetajad, lõpuks ka vanemad. Jätkub valla elu hävitamine, nüüd juba oma võimuorgani otsusega.

Viimase kümne aastaga on Torgu vallas olnud neljast poest tegutsema jäänud ainult üks. Sellest kevadest likvideeris Eesti Post Sõrvest postiljonide ametikohad. Postiauto sõidab ainult mööda suurt maanteed ja kusagil kõrvalises külas elav memmeke peab oma ajalehe järele iga päev kõmpima kas või mitu kilomeetrit.

Üheks Sõrve hääbumise põhjuseks on kindlasti ka see, et kohapealsel täitevvõimul ei ole järjepidevust. Vallavanemad ja
-valitsused on vahetunud nii tihti, et annab kõigi nende nimesidki meelde tuletada. Mõni vallavanem ei saanud volikogu silmis küllaldast usaldust ja vabastati selle tõttu, mõnel sai lihtsalt „mõõt täis“, mõnel ütles tervis üles jne. Nüüdne vallavanem leidis ka, et tema „töö on tehtud“ ja on aeg lahkuda.
Muutunud ei ole midagi. Torgu volikogul tuleb jälle hakata meelepärast vallavanemat otsima. Kellegi võib ju sellele kohale saada, kuid kui tegus ta on ja mida ta suudab, saab, tahab viimaste sõrulaste heaks teha, on küsitav.

Põlissõrulane olla on juba aastakümneid olnud raske ja aina raskemaks läheb. Põlissõrulasi jääb aina vähemaks – vanemad viiakse järjest Jämaja kalmuaeda, nooremad lähevad ära linna, kus näed aknast mitut poodi, tänavanurga taga on kool või lasteaed ja lehed tuuakse kaks korda päevas trepikotta.

Nii et… Kui mõne aasta pärast näete Kuressaare linna tänaval memmekest, kes kaks kotti toidukraamiga käe otsas, kõmbib bussijaama poole, siis võib see vabalt olla viimane põlissõrulane.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 134 korda, sh täna 1)