Alan Greenspan langetas George Bushi reitingut

Alan Greenspan langetas George Bushi reitingut

 

USA Föderaalreservi endine juhataja avalikustas Iraagi sõja ja USA riigieelarve defitsiidi põhjused. Septembrikuu keskel ilmus Ameerika Ühendriikides Föderaalreservi (so USA keskpank) juhataja Alan Greenspani raamat. Selles väidab ta kindlalt, et sõda Iraagis algas nafta, mitte aga sellepärast, et vaesed iraaklased kannatasid julma diktatuuri all. Samas kritiseerib Greenspan teravalt USA praeguse administratsiooni majanduspoliitikat.

Kogu selle loo teeb mõnevõrra skandaalseks asjaolu, et Alan Greenspan on esimene niivõrd kõrges ametis olnud isik, kes on söandanud sellise terava ja ausa kriitikaga Valge Maja aadressil välja tulla.

Föderaalreservi juhatuse endise esimehe Alan Greenspani raamat kannab peakirja “Ebastabiilsuse ajastu: seiklused uues maailmas” (The Age of Turbulence: Adventures in a New World). Raamat on kirjutatud memuaaržanris.

Selles teoses jutustab 81-aastane Greenspan oma lapsepõlvest ja pühendab lugeja isegi oma perekonnaelu vägagi intiimsetesse detailidesse – nii näiteks räägib ta pikalt ja laialt oma suhetest abikaasaga, tuntud teleajakirjaniku Andrea Mitchelliga.

Elas üle kuus presidenti

Samas tuleks aga kohe öelda, et selle enam kui 500-leheküljelise raamatu – kirjastus Penguin olevat selle eest honorariks maksnud 8 miljonit dollarit (ligi 90 miljonit krooni) – on kirjutanud mees, kes on töötanud kuue USA presidendi valitsemise ajal. Seepärast võibki väita, et kõne all olev raamat poleks saanudki mitte sisaldada sensatsioonilisi detaile, mis on avalikkuses suurt vastukaja tekitanud.

Alan Greenspan oli USA Föderaalreservi eesotsas aastatel 1987–2006. Ameerikas peeti teda mõjuvõimult presidendi järel teiseks ametnikuks Paljud on seisukohal, et USA majanduskasvu kiirenemine 1990. aastatel, inflatsioonitaseme ja töötuse langus on just Greenspani teene. Pärast seda, kui see mees käesoleva aasta jaanuaris ameti maha pani, hakkas ta juhtima omaenda kompaniid.

Iraagi sõja tegelikud põhjused

Kõnealuse raamatu üks peamisi sensatsioone on Alan Greenspani ülestunnistus, et president George Bushi valitsus alustas sõda Iraagis eranditult nafta pärast, oletades, et Saddam Husseini režiim ohustab naftatarneid Lähis-Idast.

“Kurb, et poliitilisest vaatevinklist peetakse ebamugavaks tunnistada seisukohta, mida juba niigi kõik teavad: Iraagi sõda peetakse peamiselt just nafta pärast, kirjutab Föderaalreservi juhatuse endine esimees oma raamatus. Ja kuigi see mõte pole uus, on Alan Greenspan siiski esimene väga kõrgetasemeline Ameerika ametnik, kes selle kõigi kuuldes välja ütles.
Nõrk majanduspoliitika

Alan Greenspani peamised kriitikanooled puudutavad aga president Bushi rahanduspoliitikat. Nii näiteks on ta veendunud, et just president Bushi soovimatus „panna veto riigieelarve kulude kontrollimatule kasvule” – on peamiseks põhjuseks, miks 2001. aastal tekkis taas USA riigieelarvedefitsiit. 2006. aastal – nii võib raamatust lugeda – jõudis see defitsiit rekordilise tasemeni, moodustades 434 miljardit dollarit.

Poliitilised vaatlejad märgivad, et Föderaalreservi endine juhataja pole võimul oleva riigipea suhtes kunagi erilist lojaalsust üles näidanud (riigi keskpanga juhataja ei tohikski seda teha – toim). Kuid Alan Green-span on ise veendunud vabariiklane. See ei takista teda aga väitmast, et kaotus, mille osaliseks Vabariiklik partei Kongressi viimastel vahevalimistel sai, oli teenitud karistus.

Kritiseerib ka teisi

Muide, kriitikat jagub Greenspanil nii president Bushi kui ka tema eelkäijate aadressil, kelle võimuloleku ajal ta samuti suurel määral Ameerika majandust mõjutas. Näiteks oli ta 1970. aastate algul president Richard Nixoni majandusnõunik.

Nixoni kohta ütleb Green-span oma raamatus kõige teravamalt: see mees olevat olnud „paranoilise käitumisega misantroop ja küünik. Meenutades seda, kuidas keegi tema sõpradest süüdistas Nixonit antisemitismis, kirjutab Greenspan: „See mees (Nixon – toim) polnud lihtsalt antisemitist, ta oli ka kõigi itaallaste, kreeklaste ja slovakkide vastane. Ma ei oskagi tegelikult öelda, kelle poolt ta oli.”

Gerald Ford – Watergate’i afääri tagajärjel ennetähtaegselt erru läinud Nixoni järeltulija ja mantlipärija – oli Greenspani sõnul „kõigi teistega võrreldes kõige enam normaalse presidendi moodi, kuid teda pole kunagi sellele ametipostile valitud”.

Ronal Reagan, kelle valitsemise ajal Greenspan esimest korda Föderaalreservi etteotsa määrati, oli tema arvates kõige suurem vabaturumajanduse pooldaja.

Selle mehe probleemiks oli aga see, et tal „polnud piisavalt majandusalaseid teadmisi”. Kuid Reagani komme illustreerida poliitilisi otsuseid rahvapäraste anekdootidega – nii väidab Greenspan – näitas, et tal olid üldse väga „kahtlasevõitu vaimsed võimed”.

Paipoiss Clinton

Alan Greenspani raamatut põgusalt sirvides jääb mulje, et ainuke president, kellesse autor positiivselt suhtub, on demokraat Bill Clinton. See mees teenis Greenspani austuse välja sellega, et presidendina aitas ta kaasa „majanduse järkjärgulisele kasvule ja tegi samas ratsionaalseid otsuseid, mis aitasid majanduskasvule kaasa ka kaugemas perspektiivis“.

Ometi suutis ka see demokraadist president Alan Greenspanile kui mõjuvõimsale finantsistile pettmuse valmistada – tõsi, see pettumus pole seotud majandusega, põhjuseks on skandaal, mis puhkes Clintoni armuvahekorra tõttu Monica Lewinskyga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)