Enamlaste julm veretöö Kuressaares

Enamlaste julm veretöö Kuressaares

 

1941. aasta septembrikuu teisel poolel – see oli aeg, mil üks okupatsioonivõim oli asendumas teisega – toimus Saaremaa ja ka kogu Eestimaa lähiajaloo üks traagilisemaid ning õudustäratavamaid sündmusi – bolševike sooritatud massimõrv Kuressaare linnuse hoovil.

See oli Laulva revolutsiooni aastal, 1988. aasta 7. detsembril, mil tookordne Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu seaduse „Kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940.–1950. aastatel“.

Nimetatud õigusakt on oluline ses mõttes, et see tegi ENSV prokuratuurile ülesandeks vaadata läbi kõik avaldused ja teated, mis puudutavad Nõukogude Eesti territooriumil toime pandud massimõrvu ja muid inimsusevastaseid kuritegusid.

Sama seadus tegi prokuratuurile ülesandeks võtta kriminaalvastutusele isikud, keda kahtlustatakse selliste kuritegude sooritamises.

Juriidiline ettevalmistus

Eesti Vabariigi endine riigiprokurör Heino Tõnismägi kirjutas 1996. aasta mais ajakirjas Politsei Kuukiri järgmist: „See ülemnõukogu paljulubav žest haakus küll hästi kogu NSV Liitu haaranud glasnostiga, kuid eriti ei aidanud sillutada massimõrvarite teed kohtupinki. Põhjus oli lihtne – tookord veel polnud vastavat seadusandlikku baasi ja kõiki neid kuritegusid asuti uurima isikuvastase kuriteo, täpsemalt aga tahtliku tapmise paragrahvi järgi, mille suhtes aga kehtivad aegumistähtajad.

Alles 1994. aasta 9. novembril jõudis Eesti rahvusvaheliste õigusaktide kodifitseerimiseni ja kehtestamiseni oma territooriumil. „Eestis inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toime pannud isikute kriminaalvastuse seaduse“ kuulutas president välja 25. novembril 1994. aastal…

See, et NSVL ei jõudnudki oma eksisteerimise aja jooksul inimsusevastase kuriteo mõiste ja koosseisu määratlemiseni (teatavatel põhjustel), tingis Kalevi-Liiva ja Tartu tankitõrjekraavi massimõrvarite süüdimõistmise nn kodumaa reetmise paragrahvi järgi, mis oli julgeolekuorganite n-ö valveparagrahv (nõukogude-aegse kriminaalkoodeksi §58 – toim)“.

Veretöö tuli ilmsiks

Kuigi 1980. aastate lõpus korrektne õiguslik baas inimsusevastaste kuritegude uurimiseks ja süüdlaste vastutusele võtmiseks Eesti seadusandluses veel puudus, tegi prokuratuur tookord siiski Kuressaares 1941. aasta sügisel sooritatud massimõrva uurimisel esimesed menetlustoimingud.

Prokurör Heino Tõnismägi väitel koguti menetluse käigus kuus köidet kirjalikke tõendeid, ajalehtede ja arhiivide teatisi ning kuulati üle ka mõned tunnistajad ja kannatanud. Mis siis Kuressaares tol traagilisel sügisel juhtus?

1941. aasta 27. septembril – see on vaid mõni päev pärast seda, kui Saksa armee oli Kuressaare vallutanud – võis Saaremaa ajalehest Meie Maa lugeda artiklit pealkirjaga „Kommunistide metsikud veretööd Kuressaares“. Selles on kirjutatud:

… Kuressaares liikusid juba paar nädalat vargsi jutud, et ööseti on kuuldud lossihoovist püssipauke. Arvati kõige halvemat.

Kohe peale Kuressaare vabastamist Saksa vägede poolt (Tundub, et 1941. aasta sügisel oli mõiste „vabastama“ kasutamine natside suhtes õigustatud, sest tookord usuti siiralt, et Saksa riik on huvitatud Eesti Vabariigi taastamisest.

Üsna pea aga tuli eestlastel veenduda vastupidises. – Toim) selgus kohutav tõsisasi. Lossi vallide vahel asuval spordiväljakul värskeltkaevatud mullaküngast ümber kaevates tuli sealt välja neli inimlaipa, kellel kõigil käed seljataha ja silmad rätiga kinni olid seotud.

Laipadest tunti ära Vaigu kalatööstur Eduard Tamm, Kuressaare Tarvitajateühingu juhtivaid tegelasi Konstantin Taimaru ja Pihtla vallast pärit olev endine militsionäär Robert Benno. Neljandat ei tuntud. Kõik nad olid tapetud laskudega pähe.
Kuna teati olevat jäljetult kadunud veel paljugi teisi punaste poolt vangistatud maa- ja linnaelanikke, siis jätkati otsimist, mis tulemust andis.

Samast lähedalt tühjast kaevust leiti kolm laipa ja eemalt erikohast üks naisterahva laip. Viimases tunti ära Nasvast pärit olev Kristiine Ellerbusch. Leitud laipadest tunti ära veel Haeska vanadekodu juhataja Ulrich Kuusberg-Kullend ning keegi Tammend Kärlalt… Ka need olid tapetud laskudega pähe. Osalt olid lastud kuulid pähe meelekohast, osalt kuklast.

… Nende terroriohvrite ühismatuse vaimulik talitus toimus lossiplatsil kesknädalal määratu suure rahvahulga osavõtul. Ohvrid maeti Kuressaare kalmistule kahte ühishauda.

… Matuste järel algas neljapäeval terrori ohvrite järjekordne otsimine. Suurim ühishaud leiti lossi hoovil spordiväljaku merepoolsel nurgal valli sees asuvas keldris. Kahepäevase kaevamise järel toodi sealt välja 31 laipa, neist üks naisterahva oma. Ära on neist senini tuntud Kuressaare merekooli direktor kapten Julius Teär, kohtu-uurija Friedrich Brever, kohtunik Adamson, kapten A. Lipp Salmelt… Siinkohal jätkub artiklis ohvrite pikk loetelu.

Leitud laipadest on 17 tundmatut. Et oleks võimalik saada selgust hukatute kohta, võeti laiba seljast olnud riideist proovid.

Kuna arvatakse, et leitud ei ole veel kõiki punaste poolt vangistatuid ja kadunuks jäänuid, jätkatakse kaevamisi.

… Loodame, et kõik süüdlased saavad teenitud karistuse ja punaste terror Kuressaares ja Saaremaal läheb ajalukku veriseima õudseima leheküljena meie ajaloos. (Meie Maa, laupäeval, 27. septembril 1941; nr 1, lk 4).

Veel ohvreid

Eelaimdus osutus julmaks tõeks. Juba ajalehe järgmisest numbrist – see nägi ilmavalgust 1941. aasta 30. septembril – võisid saarlased lugeda:
Avastati veel üks punaste terrori ohvrite ühishaud: eile avastati Kuressaare lossi viiva tee ääres asuva dr Hoffmanni maja all keldris punaste terrori ohvrite ühishaud, kust kaevati välja 29 meesterahva laipa.

Neist tunti esialgu ära autojuhid Johan Voorse Kihelkonna vallast Ürult, Martin Mühlbach Kuressaarest, endine Torgu ja Mustjala valdade sekretär Josua Köster, kingsepp Juhtund Kuressaarest, maaler August Minka, autobaas „Ühendus“ liiklemisala juhataja Utsar ja Kärla vallast Kandla külast pärit olev talunik Mihkel Tänak.

… Hukkamine olevat teadaolevatel andmetel toimunud ööl vastu 17. septembrit.

… Seni on Kuressaarest leitud kokku 69 punaste poolt metsikult mõrvatud laipa. Jätkatakse otsimist…

Kuid juba 1941. aasta 2. oktoobril ilmus Meie Maas uudis, kust võib lugeda, et „Kuressaares on leitud 74 punaste terrori ohvrit“.

… Viimasena leiti teisipäeval lossi viiva tee ääres asuva Eckesparre maja aiast ühishaud, milles 5 laipa. Laipadest tunti ära üks Saksa sõjaväelane, kaks läti meremeest, Leisi apteeker mag. Ed. Kull, viiendat ei tuntud.
Edasi tuuakse lehes ära ohvrite pikk nimekiri.

Kohutav uudis jõudis ka mandrile

10. oktoobril 1941 ilmus Postimehes (Saksa okupatsiooni ajal oli see ainuke üle-eestilise levikuga ajaleht, mis oli ilmunud ka Eesti Vabariigi päevil ja mille ilmumist natsid kuigivõrd talusid. – Toim) artikkel pealkirja all „Tapatöö Kuressaares“. Ajaleht on vahetut infot saanud Saaremaal viibinud dr Vironeemelt ja prof Rängalt. Kirjutisest saame teada, et ohvrite arv ligineb sajale, tapetute seas on ka mandrilt toodud inimesi, ohvreid on enne surma julmalt piinatud. Üks peksuriist, kummist nuut, mille otsas terastraadist võru, on ka kätte saadud.

Järgmisel sõjasuvel käsitles sama teemat ka ajaleht Eesti Sõna (see ajaleht oli Saksa okupatsioonivõimude kontrolli all oleva Eesti omavalitsuse ametlik, mis hakkas ilmuma keelustatud ajalehe Päevaleht asemel 1941. aasta detsembris – toim).

1942. aasta 10. juunil võis Eesti Sõnast lugeda artiklit „Kommunistide mõrvatalgud Kuressaares“. Seda traagilist ülevaadet saadab fotomontaaž: laipade esitamine äratundmiseks, mõrvakohad – maja lossi aias, kelder, Hoffmanni maja jne. Samas oskab aga ajaleht tuua veel täpsustavaid fakte: Hoffmanni maja keldris toimetati mahalaskmisi ja aukuajamisi ühel ööl kella 3 ja 7 vahel.

Siis ilmusid sellesse majja, kus asusid tavaliselt kommunistlikud noored ja alalistest elanikest vaid kojamees, veidi enne kella 3 punaarmeelaste riietust kandvad mehed ja arreteerisid kojamehe, viies selle kuhugi linna, kus teda peeti kinni 4 tundi, mille järel mees jälle koju lasti. Selle aja sees oli maja keldris hukatud 29 inimest.

… Hommikuks oli laipadele muld üle laotatud üle kogu põranda, nii et esimesel silmapilgul ei saanudki tekkida muljet, et siia võiks olla maetud inimesi.

Augu keldri põrandasse olid juba mitu päeva varem kaevanud punasõdurid.

(Järg järgmisel reedel)

Ajakirjanduses ilmunud materjalide alusel pani kokku
Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 676 korda, sh täna 1)