Gert Hirschi pere uurib Karuste ajalugu (1)

Gert Hirschi pere uurib Karuste ajalugu

 

Mulle meeldib avar maastik, sääl, kus meri muutub maaks. Elaksin sääl terve aasta, küll siis hingel rahu saaks. Mulle meeldib vaba vaade, kajakate kõrge lend. Iga hetk on ainulaadne, vabana ma tunnen end.

Mulle meeldib priius, rahu,
merre sulav silmapiir.
Heiskan purje valges vahus,
uttu vajub rannaviirg.

Kaugel eemal inimelust,
„ei“ on „ei“ ja „jaa“ on „jaa“!
Ei pruugiks palju sõnu ma,
sääl elan täie mõnuga.

See on osake Karuste küla hümnist, mille Gert Hirschi ideekavandi järgi värsistanud hiljuti Toonela teele läinud aastakümneid Vilsandil suvitanud (tihti ka teistel aastaaegadel elanud) kirjamees Juhan Saar.

Karuste ja Tammuna külavanem Gert Hirsch on oma nüüdse koduküla hümnile viisi laenanud Gotlandi saarelt. Koos abikaasa Raijaga oskavad nad võluvast avarast maastikust, kadakast õue pääl, merekarbi kumedast häälest, tähti täis kodutaevast ja laintemühast imekenasti laulda.

Pensionieas Karustele endale kodu rajanud isa poolt sakslane ja ema poolt eestlane Gert ja soomlanna Raija tunnevad end siinsel tuulisel poolsaarel ammugi päris sõrulastena. Mõlemad räägivad perfektselt eesti keelt, kuigi on Eestimaal elanud vaid mõned aastad. Sellest on veel vähe.

Gert ja Raija on võtnud endale südameasjaks uurida Sõrve, põhjalikumalt Karuste ning Tammuna küla aja- ja kodulugu. Plaatidele on neil salvestatud ja albumisse pandud suur hulk fotosid eelmisel sajandil Karustel elanud inimestest, nende taludest ning ka praegusest Sõrvemaast. Paar aastat tagasi korraldasid Gert ja Raija küla kokkutuleku.

Kui selle loo autor koos Sõrve ajaloouurija Eldur Seegeliga mullu septembris esmakordselt Karustele Vampsi tallu sõitis uuris peremees Gert 1936. aastal trükitud maakaarti, kus vanad teed ja talud, metsad ja sadam kenasti peale kantud.

„Tegelikult koosnes meie talu kahest popsikohast, Põllumardist ja Rävinast. Kui meie selle ostsime, siis oli sellele kinnistule millegipärast Vampsi nimeks pandud. Mina tahaksin, et vanad nimed alles oleksid,“ kurtis Gert Hirsch.

Gerdi isa oli baltisakslane, ema aga Tallinnas Nõmmel üles kasvanud. 1939. aastal kolisid nad Hitleri kutsel Saksamaale.

„Mina sündisin 1941. aastal Poznanis. Juhtus nii, et Eesti patsillus sattus varakult mu verre ja sellest ma lahti ei saa. Kui ma pensionile läksin oli Eesti jälle vaba. Siis oli juba väga selge, et rajan oma kodu Eestisse. Seda ma olen teinud. Eks näeb, kui kaua teie minu aktsenti kannatate,“ püüab vaevumärgatava aktsendiga eesti keelt rääkiv Gert asja põnevamaks teha.

Saaremaal satuti tuttavate kutsel

„Raija tahtis mere äärde. Tema on Soomes mere ääres sündinud. Pika otsimise järel „komistasime“ siia. Me ei teadnud enne Sõrvest suurt midagi. Kahjuks. Kohe kui elupaiga korda saime, hakkasime Sõrve ja Karuste ajalooga tutvuma. See oli meile uudis, et sõrulasi 1944. aastal nii traagiliselt deporteeriti. Nüüd oleme selle kohta päris palju lugenud ja endiste külaelanike käest küsinud. Tasapisi hakkab pilt selginema. Alles me käisime Tõnni vana talu vaatamas. Tõnni Salme näitas meile, kus üks või teine asi oli. Niimoodi oleme siinseid mahajäetud eluasemeid tundma õppinud,“ räägib Gert.

Peremees ütleb, et kui nad kord juba on otsustanud Saaremaale elama jääda, siis nad tahavad ka täpsemalt teada, mis siin varem on olnud, kes elanud, millega inimesed tegelenud ja kuhu on nad läinud.

„Kui ajalukku süveneda, siis saame paremini aru sellest, mida näeme. Mida paremini teame tausta, seda kodusem tunne meil siin on,“ avameelitseb nüüdne sõrulane.

Gert on ka endisi külainimesi elulugusid kirjutama ergutanud. „See tuleb kirja panna ja jäädvustada, muidu ajalugu ununeb. Teistegi külade kohta võib seda öelda, kui mõelda, et see küla kadus Vene sõjaväe sissetungi pärast. Viiekümnendatel aastatel kõik 48 suitsu kadusid. Sõja ajal sai ainult kaks talu pihta,“ teab Gert rääkida.

2005. aastal toimus Karuste ja Tammuna küla kokkutulek. Osales umbes 40 endist ja praegust külaelanikku. Kokkutulekul arutati sedagi, kuidas külaelu elavdada. Täheldati, et praeguste võimaluste juures on seda väga raske tahta.

Gerdi ja Raija kaunis kodus käib külalisi üle maailma. Gerdi sõnul on nad võõrustanud nii austraallasi kui kanadalasi, soomlasi ja mandri-eestlasi.
„Tuttavad ja sõbrad on kõik uudishimulikud ja sellepärast ka meid külastavad. Avar maastik kohiseva merega on ainulaadne,“ märgib Gert.

Ainulaadne seegi, et Karustes ei saa muu maailmaga ühendust
Karuste külas ei kuule eestikeelseid raadiojaamu, ei näe Eesti telejaamade saateid, rääkimata telefoni- ja internetisidest. See ongi ainus asi, mis pererahva nukraks teeb.

„Televiisori ja raadiota saab elada. Võib-olla peab läti keele ära õppima, kuna Läti raadiojaamad on hästi kuulda ja Läti telepiltigi näeb hästi. Tänapäeval aga võiks Sõrve otsa toetada ka internetileviga. Internetti läheb vaja ikka rohkem ja rohkem. See on meie ainuke soov,“ teeb sellest rääkimine peremehe nukraks.

Nüüd korjab külarahvas sellekohasele avaldusele allkirju, mida Saare maavalitsusele esitada.

Lähim kauplus asub 12 kilomeetri kaugusel Laadlas. Kui aga pererahval on vaja suuremaid sisseoste teha, tuleb sõita Kuressaarde. Ja sinna on juba tükk maad, mitukümmend kilomeetrit sõita.

Peremees ise on taastanud Põllumardi kiviaeda, sepikojaplatsile teinud väikese puhkenurga, kaevu taas töökorda seadnud. „Me peame seda väga tähtsaks. See oleks nagu lüli vana ja praeguse aja vahel,“ arutleb kõigest vanast ja traditsioonidest lugu pidav mees.

Valge laev taluõuel

Põllumardi taluõuel püüab siseneja pilku suurele graniitkivile kinnitatud metallist purjekat meenutav skulptuur. See on Gerdi väljamõeldud ja sepistatud taies, mis valminud Rootsis 45 aastat tagasi. Peremees ristis selle „Valgeks laevaks“. Taies ise on musta värvi, kuid sellel on sümboolne tähendus.

„Mul oli mingi võimalus tol ajal sepikojas „mängida“. Selle tulemusena sündis üks laev, mille mustaks värvisin. Alles aastaid hiljem taipasin, kuidas see alateadvuses tekkis. Eestlased ju ootasid valget laeva, aga seda ei tulnud. Ilmselt see ongi põhjus, miks ma selle mustaks värvisin,“ pajatab sünoptikukutsega taiesemeister.

Ilma on Gert Hirsch ennustanud 35 aastat. Kui püüan sel teemal edasi rääkida, siis ütleb mees, et praegusel ajal on ilm ettearvamatu ja vanad reeglid alati enam ei kehti. Samas vaatab ta taevasse ja ütleb pilvede järgi otsustades, et homseks sadu oodata pole.

Tõnni Salme kiidab uustulnukaid ja räägib vanast ajast

Tõnni Salmest on ammugi kuressaarlane saanud. Aeg-ajalt käib Salme kodukülas. Nüüdki on Gert ta oma autoga Karustele sõidutanud. Salme teab Gerdile ja Raijale külaelust pajatada ja vanu talukohti näidata.

„Mul on hea tunne siin olla, aga ühtlasi ka kurb, sest loodus on nii metsikuks läinud. Kolm korda on meid oma kodust välja aetud. Kui Nõukogude sõjameeste jaoks hakati 1939. aastal baase ehitama, siis aeti meid esimest korda välja. Pärast tulime tagasi, aga 1944. aastal viidi meid Saksamaale. Sealt tagasi saades elasime aasta kodus ja jälle aeti välja.

Läksime naaberkülla Tammunasse,“ annab Salme läbielatust lühiülevaate.
Gerti ja Raijat, kes elavad Salme isaisa venna kunagise talu maadel, kiidab Kuressaarest pererahvale külla tulnud sõrulane igatepidi.

„Nad on selle koha kenasti korda teinud. Kui meie lapsed olime, jooksime päevad läbi mere ääres. Loomad sõid mere ääre kõik ilusti puhtaks.

Kalamehed käisid siitsamast merel. Siin olid väikesed võrgumajad.

Kalasaagid olid rikkalikud. Mehed püüdsid haugi, lesta, turska, räime. Põllud andsid päris korralikku saaki. Nüüd on metssead kõik üles tuhninud,“ pole Salme nähtuga rahul.

Salme räägib veel, et kui ta oleks 30 aastat noorem, siis tuleks ta kindlasti kodukülla tagasi.

„Kõik on siin nii armas!“ ei pane eakas naine enam võssa kasvanuid rapikuid ega umbrohus vanu põlde tähele. Gerdi ja Raija kodu on nagu pärl selles nukra näoga külapildis.

Raija pole eesti keelt õppinud, vaid on hakanud seda rääkima

Õrna soomepärase aktsendiga eesti keelt rääkiv Raija ütleb, et pole kunagi eesti keelt õppinud, vaid on seda lihtsalt rääkima hakanud. Esimest korda puutus Raija eestlastega kokku Soomes skaudilaagris 1961. aastal.

Raija meelest on sõrve murrakut ilus kuulata. Ise ta seda päris veel ei oska.
Raija ja Gert peavad oma nüüdsest kodust rääkides rõhutada, et kõige ilusam on seal päikeseloojangu ajal, vaadates, kuidas suur kollakaspunane ketas merre vajub.

„Istume siin akna juures, oleme vait ja vaatame. Seal horisondil on ta ainult kuus minutit ja siis kaob, kukub merre,“ kirjeldab Raija sõnulseletamatut pilti.

Perenaise meelest on rahu ja loodus selle paiga magnetiks. „Olen tänulik igale puule, mis siin kasvab. Ja meri. Olen Vaasast pärit ja armastan merd. Ka talvel on väga hea jää peal jalutada või suusatada,“ kirjeldab Raija kogetud looduseilu.

Kui väljas midagi teha ei saa, siis harjutab peremees pillimängu kas torupilliga või Gotlandilt pärit keelpilliga, mida võiks maakeeli võtmehargiks nimetada. Raijale meeldib käsitööd teha ja lugeda kas soome, eesti või inglise keeles.

Pererahval on veel üks harrastus – purjetamine. Sel suvel seilasid nad Ruhnu ja tutvusid selle kauni saarega. Kõigist kultuurisündmustest võtavad nad ka osa. Tõsi, neid ei ole Sõrves küll palju, aga kui mingi kontsert või teatrietendus toimub, siis on Gert ja Raija kindlasti publiku hulgas. Sellel suvel käisid nad Viljandi folgil. Teisipäeval luges Gert Veljo Tormise raamatut regilaulust. Mulgimaal sai ta meeldejääva elamuse.

Üheks sügistööks on Raijale mere äärest kompostiks adru korjamine. Sellega on ta tänavu kenasti hakkama saanud. Peremees on üles pannud kosklapuurid ja nüüd jääb üle kevadet oodata, et näha, kas linnud need omaks võtavad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 350 korda, sh täna 1)