Järjejutt Abruka moodi

Järjejutt Abruka moodi

 

Nädal tagasi katkestasin Abruka kaevude saamisloo kohalt, kus selgus, et Abruka inimesi ebausaldusväärseiks pidanud kaevupuurijafirma oma saamatuses saarele ei jõudnudki. Nagu vanasõna väidab, ei ole halba ilma heata. Enne kui kaevusaamise lootus sootuks hajuma hakkas, selgus rõõmus uudis: kaevud tulevad ja kohe. Transpordis pole probleemi ja ettemaksuks ei nõuta sentigi.

Algul uskumatuna tunduv asi osutus õige pea tõeks: saarele saabus veeteede ameti praam Eva, lastiks OÜ-le Stellert kuuluv kaevupuurimistehnika. Noored ja hakkajad mehed olid väge täis ning peagi oli esimestel abrukalastel oma puurkaev õuel ja rõõmu taevani.

Teine vanasõna aga manitseb, et enne õhtut ei maksa hõisata. Selgus kurb tõsiasi, et mitte kõikide kaevude vesi ei ole kirka, karge ja klaari maitsega.

Mõni tundub soolasemast soolasem. Võib ju väita, et põnev ja tervislik ja kartulikeedu juures pole soola vajagi. Kuid puhta maitsega kaevuvett tahaks ka vahel juua. Aga võta näpust, kaevupuurijad väidavad, et nemad vee kvaliteedi eest ei vastuta. Kes siis, kui mitte nemad? Nüüd oleks huvitav kuulda selle asjamehe selgitusi, kes kaevupuurijatega Abruka rahva nimel eelläbirääkimisi pidas ja kokkuleppeid sõlmis.

Üritame veidi arutleda. Kaevu soovija tellib endale teenustööna kaevupuurimise. Selle töö tulemusena peab valmima kaev, millest saadav joogivesi vastab kõigile joogiveele kehtestatud nõuetele. Tööde lõppedes annab kaevupuurija töö tellijale üle.

Sinna juurde kuulub ka kaevupass, milles kajastuv kaevuvee analüüs kinnitab joogivee vastavust kõigile normatiividele. Kaup kontrollitud, maksab töö tellija tegijale tasu vastavalt eelnevale kokkuleppele. Paraku selgub, et kaevupuurijad vee kvaliteedi eest ei vastuta, raha nõuavad aga küll, kuigi vesi joogiks kõlbmatu.

Kui needsamad kaevupuurijad telliksid endale näiteks majaehituse ning töö valmides selgub, et maja on elamiseks kõlbmatu, kas nad siis ikka oleksid rõõmsameelselt nõus tellitud töö eest küsitud hinda maksma?

Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid võtta on. Kust leiaks selle ametniku, kes sõlmis poolikud kokkulepped? Miks ei vasta kümnetele kõnedele ja sms-idele kaevupuurijad? Millal saavad abrukalased kaevupassid? Ning peamine, millal saavad soolveega kaevude omanikud mageda, korraliku joogivee? Või jäävadki nad uue kaevuveega kurke soolama?

Veel nädal tagasi, seda lugu alustades, lootsin siiralt, et tänaseks on paljud küsimused vastuse saanud, aga paraku ei ole. Pöörduks tarbijakaitsesse? Aga mis sellest abi oleks? Lepinguid pole ju kellelgi must-valgel olemas. See otsustati kusagil kabinetis ja ilma meieta. Nii ongi kõik protestid juba ette luhtumisele määratud.

Aga räägime parem ka milleski muust. Pärast järjekordset tormituult käisime merel mõrda nõudmas. Sadamasse tagasi sõites tabas silm kauguses üht tavatut objekti vee peal ulpimas. Tegemist tundus olevat jetiga, mis peremeheta merel. Võtsime kursi objektile ja kui olime veidi lähemale jõudnud, tundus keegi end jetil liigutavat. Käiku juurde, ning peagi oli „jeti“ mark ja sõitja isik eksimatult tuvastatud.

Tegemist oli noore põdrapulliga, kes Abrukale teel. Vaat sulle jetit ja reisijat! Põder muidugi ei hinnanud meie abivalmidust, kippus ulgumerele tagasi. Tuli siis pikamaaujujale õige kurss kätte näidata, muidu saanuks teine veel merel hukka. Nii saatsime rännumeest, kuni tal kindel pind jalge all oli. Nüüd võib väita, et Abrukal on jälle üks hing juures. Tundub nii, et kõik teed toovad Abrukale. Tore ju!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)