Kas doktor Merle Kadarik teab südamest kõike… (3)

Kas doktor Merle Kadarik teab südamest kõike…

 

Merle Kadarik töötab Ida-Tallinna keskhaiglas kardioloogina, kuid pole hätta jätnud ka oma kodusaare rahvast. Paar korda kuus on dr Kadarikul Kuressaares vastuvõtt ja väga paljud saarlased peavad just teda oma elupäästjaks.

Miks sa just arstiks õppima läksid? Oli see su lapsepõlveunistus või oli sul perekonnas mingeid kokkupuuteid meditsiiniga?
Pean tunnistama, et arst sai minust päris juhuslikult. Peaaegu et naljaga pooleks. Nimelt olin pärast kümnendat klassi Tartu lähedal õpilasmalevas. Ühel nädalavahetusel võttis meie defektoloogist komissar oma jüngrid näpuotsa ja me läksime naabruses tegutsevale üliõpilasmaleva rühmale külla. See koosnes põhiliselt arstiteaduskonna tudengitest, poisid kõik pikad ja sihvakad. Üks neist, nimega Ariel Levin, jäi mulle eriliselt silma. Nüüd muide töötab tema anestesioloogina samas haiglas, kus mina. Ükskord koguni tunnistasin talle üles, et tema pärast minust arst saigi…

Ja seda valikut pole sa kahetsenud?
Ei, see valik on osutunud õigeks küll.

Seega siis seitse aastat tudengielu Tartus ja kodusaarele tagasi.
Lõpetasin aastal 1989. Otsustasime sõbrannaga võtta suunamise Narva. Läksime tulevast töökohta üle vaatama. Ja see oli šokk, mis meid tabas… Mõtlesin, et millega ma hakkama olen saanud… Mu ema oli parasjagu silmaoperatsiooni läbi teinud ja ma lihtsalt kasutasin selle ära. Tõin ettekäändeks, et ema ei saa üksi hakkama ja palusin oma suunamise ümber vormistada Kuressaare haiglasse. See läks õnneks.

Ja sõbranna?
Sõbranna läks Narva ja temast ongi saanud venelane. Ta elukaaslane on venelane, patsiendid ja kolleegid kõik venelased… Ta muide mõtleb vene keeles ja paneb siis oma jutu eesti keelde ringi.

Kas Saaremaal sai sinust kohe kardioloog?
Kuressaare haiglas töötasin algul erakorralise meditsiini osakonnas. Seal tuli teha kõike, mis vaja: panin jäsemeid kipsi, õmblesin haavu kokku jne. See kõik andis meditsiiniliselt laia silmaringi ja see on mulle töös ainult kasuks tulnud.

Kuressaare haiglas pandi mind fakti ette, et on vaja tegema hakata funktsionaalset diagnostikat. Tohter, kes seda tegi, läks dekreeti ja mul tuli teda asendama hakata. Mäletan, et olin tõsiselt mures, sest kui sa inimest ja tema haiguse kulgu ei tea, siis ei ole ainult kardiogrammi järgi võimalik ka diagnoosi panna. Tänapäeval seda teha ei tohigi. Toona olid aga teised ajad… Siis pidi arst EKG lindi järgi suutma otsustada, mis haigusega tegu on. Mina ei osanud, tuhnisin raamatutes ja käisin öösiti haigemajas haiguslugusid uurimas.

Olid hinnatud arst, kui järsku Saaremaalt lahkusid. Miks?
Olid mitmed põhjused, aga neist ma ei räägiks. Tookord arvati, et südamearstidest on lausa järjekord ukse taga… Sain tööpakkumise Ida-Tallinna keskhaiglast ja võtsin selle vastu. Arvan, et see ei olnud paha mõte. Töötan seal kardioloogina aastast 2002.

Ometi pole sa ju Saaremaa hädasolijaid maha jätnud.
Mul on siiani olnud kaks korda kuus nädalavahetustel vastuvõtud. Tööd on väga palju, patsientide järjekord on kogu aeg ukse taga. Hea on, et suuremjagu uuringuid saab Kuressaares ära teha. Niimoodi olen ma pea viis aastat Saaremaal vastuvõtte teinud. Leping haigekassaga saab selle aastaga läbi.

Kas on karta, et seda ei pikendatagi?
Ega tea. Ametnikud põhjendavad, et siinne rahvaarv on liiga väike. Aga arvestama peaks ka saarelist asendit. Kui näiteks Paidest tuleb inimene Tallinnasse kardioloogi vastuvõtule, siis sõidab ta 1,5 tundi. Saaremaalt tuleb 20-minutilisele vastuvõtule sõita neli tundi. Aga ma ütlen veel kord, ega tea, kindel otsus tuleb alles 2008 veebruaris. Kuressaare haiglas oleks oma kardioloogi ilmselgelt tarvis. Kuna praegu on Eestis kardiolooge üldse vähe, siis ilmselt seda võimalust niipea ei tule ka.

Kuidas vähe? Kas kõik on välismaale tööle läinud?
Eestis ongi arste vähe. Vahepeal oli periood, kus arvati, et Eestis on liiga palju tohtreid. Tookord ütles Peeter Mardna, et oodake veel 10 aastat ja te näete, kui vähe on Eestis arste. Sellest on möödas 8 aastat ja puudus ongi käes. Üle-eelmisel aastal läks 50% arstiteaduskonna lõpetajatest välismaale residentuuri. Eesti residentuurid jäid tühjaks, kardioloogia residentuuri ei avatudki.

Kas sul ei ole seda mõtet olnud, et läheks ka välismaale?
See mõte oli siis, kui Saaremaalt ära läksin. Hetkel tunnen end aga just siin Eestis vägagi normaalselt. Muidugi, stažeerima võiks ju mõneks kuuks kusagile mujale minna.

Ja palk on selline, et rahuldab sind täielikult.
Meie Ida-Tallinna keskhaigla ravijuht väärtustab oma raviseltskonda piisavalt. Oleme oma palga poolest olnud kogu aeg sellest ees, mis arstide liit nõuab. Aga kui miinimumpalk tõuseb, tõuseb loomulikult ka meie palk. Minu arvates saan mina Eesti tingimustes täiesti normaalset tasu.

Kas selle normaalse palga eest on tööd kõvasti?
Mul on osakonnas oma kümmekond haiget, keda pean ravima. Lisaks funktsionaalse diagnostika uuringud (ehhokardiograafia, koormustestid). Siis on mul haigla valved, ettenähtud tasulised vastuvõtuajad… Peale selle paberitöö.

On sul olnud arsti töös ka ebaõnnestumisi?
Küsiks vastu, mis on meie töös ebaõnnestumine. On olemas seisundeid, mis eluks kokkusobimatud. Arst ei ole jumal. Kui ikka südame reservid on otsas, siis nad on otsas ja ka meditsiin ei saa imet teha. Meditsiin ei saa südant uueks teha.

Küsime siis nii, et on sul olnud eksimusi?
Pigem on olnud nii, et inimene saabub minu vastuvõtule südamekaebusega, aga selle taga võib olla sootuks midagi muud. Ta küll tunneb midagi südame piirkonnas, aga ma näen, et põhjus ei ole südames.
Aga mis see põhjus on? Näiteks võib südamehäireid põhjustada ka sapikivitõbi. Alles hiljaaegu oli mul juhus, et südamevaevuste tekitajaks oli pahaloomuline kasvaja. Aga eksimusi on kindlasti igal arstil.

Ma ei usu, et keegi ei oleks kunagi kordagi kas situatsiooni alahinnanud või esmaste näitajate ja uuringute alusel haiguse tõsidust mitte nii raskeks pidanud. Küsimus on, kui kiiresti sa suudad oma arvamuse ümber hinnata ja õigele otsusele jõuda.

Kuidas siis ikkagi oma südant hoida?
Süda – see pole ju üks eraldiseisev organ. Südame profülaktikast on räägitud nii palju, et inimesed kõike seda juba teavad. Liigu, tee sporti, jälgi oma kehakaalu… Teoorias oleme me kõik tugevad, aga katsu sa seda järgida. Inimene tahaks lihtsamalt läbi ajada. Lihtsam on sisse võtta üks pill ja siis loota, et minuga midagi ei juhtu. Elustiili muuta – see on tunduvalt raskem.

On sul olnud juhust, et raske haige tahab minna imearsti juurde?
Minul ei ole otseselt niisugust juhust olnud. Küll aga oli mul probleeme ühe noore mehega, kes ei tahtnud rohtu võtta – tema ei taha enesele keemiat sisse süüa. Mõnikord paneb mind imestama, et patsient on nõus apteegist või käsimüüja käest ostma mitmete sadade kroonide eest toidulisandeid, aga südamerohtu ei jaksa välja osta.

Nii et sina imearstidesse ei usu.
Arstid on üldiselt pragmaatikud. Mina siiski usun, et on olemas inimesi, kes näevad ja tunnetavad teise inimese aurat, kes suudavad biovälja korrastada. Kui inimene usub, et ta saab sellest abi, siis on hästi. Aga näiteks vererõhutõbe ei olegi võimalik välja ravida. Rohtu, mis arst kirjutab, tuleb praktiliselt võtta kogu elu.

Sellega ei taheta leppida ja otsitakse alternatiivseid ravimeetodeid. Keegi kusagilt on lubanud, et teeb haigusest vabaks. Annab mitmesaja krooni eest mingeid tinktuure juua…Vot see on juba kuritegelik. Mõne aja pärast on need haiged sunnitud meie juurde tagasi tulema ja me hakkame jälle otsast peale. Kulub oma 1,5 kuud, kui ravim jälle toimima hakkab.

Räägime noorukitest ja spordist. Me teame, et viimasel ajal on olnud kurbi juhtumeid näiteks noorte jalgpalluritega. Kuidas mõjutavad laste tervist intensiivsed treeningud, see, et eesmärgiks on seatud ainult võita ja võita?
Kui nooruk teeb juba tippsporti, siis on ta tänapäeval reeglina ikkagi arstide jälgimise all.

Tean, et pärast seda üht Viljandi juhtumit, kus jalgpallipoiss palliplatsil suri, on meil trennipoisid pandud läbima põhjalikke südamekontrolle. Olen aga kokku puutunud umbes 60-aastaste meestega, kes kolmkümmend aastat tagasi tegid tippsporti.

Paljud pillid ja jõujoogid, mida neile siis sisse söödeti ja joodeti, on nüüd tunnistatud dopinguks. Ja nüüd on nad silmitsi südameprobleemidega. Aga kõik me võime käia ringi mõne kaasasündinud anomaaliaga, mis mingil momendil võib avalduda.

Kui tihti peaks käima oma südant kontrollimas?
Piisab sellest, kui külastad regulaarselt oma perearsti. Kui oled terve, mingeid kaebusi ei ole, siis piisab kontrollist paari-kolme aasta tagant. Oled üle 50 ja suitsetaja, siis umbes kord aastas. Sellisel juhul on lihtsalt suurem tõenäolisus, et midagi võib juba kiiva kiskuma hakata.

Päev päeva järel ainult teiste inimeste mured ja haigused. Kas see arstile enesele stressi ei tekita? Kuidas sa sellest ise tööpäeva lõpus välja tuled?
Minu puhul aitab magamine. Vastuvõtul ei oska ma ilmselt ennast negatiivse energia eest kaitsta. Mõned patsiendid on nagu energiavampiirid… Aga tõenäoliselt võtan ma selle kaotatud energia ise kelleltki teiselt tagasi.

Kuidas sa ennast laed?
Mina laen ennast sellega, et rändan ringi. Kogu oma raha olen raisanud reisimisele. Ma ei taha omada asju, kui ma ükskord suren. Ma korjan emotsioone ja need võtan ma enesega kaasa.

Kas maailm on läbi käidud?
Oh ei. Euroopa on küll läbi käidud, paljudesse kohtadesse olen sattunud seoses erialaste konverentside ja koolitustega. Veebruaris käisin Tais. Aastavahetusel on ees reis Indiasse. Olen käinud Austraalias, Aafrikas, Mehhikos, Kuubal. Nii palju on veel põnevaid maid, mida tahaks näha.

Ja nüüd viimane küsimus: kas selles kardioloogi töös nalja ka saab?
Saab ikka, aga need on enamasti meditsiinilised naljad. Üks naljakas lugu siiski meenub. Oli mul patsiendiks üks 70-aastane vene proua. Haiglasse toodi ta üpris viletsas seisus. Oma esimest päeva ta enam ei mäletanud. Terve öö toimetasin temaga intensiivis. Hommikuks oli seisund stabiilne. Mõned päevad oli tavalises palatis ja siis, kui olukord oli stabiliseerunud, ütlesin talle, et ta peaks hakkama kojumineku peale mõtlema.

Ühel õhtul, kui jäin kauemaks oma kabinetti kirjatööd tegema, oli tütar ema vaatama tulnud ja leidnud eest ärritunud ema – temal kästud koju minema hakata, aga arsti ta pole oma silmaga veel näinudki. Osakonnas paanika lahti. Tütar lubanud kaebuse esitada.

Läksin siis palatisse: et milles küsimus, me ju siin iga päev vestleme. Siis ütleb haige, et no sind ma tean küll. Sa kena tüdruk, käid iga päev küsimas, kuidas mul läheb, aga arsti pole ma näinud. Siis taipas ka tütar, milles asi. Ja mina sain ka aru, et ilmselt jääb minul veel soliidsusest puudu…

Arvamused Merle Kadarikust

Heiki Laanet, patsient
Merle Kadarikku iseloomustaksin kui professionaali, kes lisaks suurepärastele teadmistele ja kogemustele võitleb iga patsiendi elu eest. Enda kogemuste põhjal võin öelda, et tänu tema õigeaegsele abile sain tagasi n-ö täisväärtusliku elu. Ta on Elude Päästja suure algustähega.

Õie Tuisk, patsient
Tore, asjalik ja konkreetne. Räägib inimesega ja selgitab patsiendile tema seisundit väga täpselt. Mure korral võib temaga igal ajal ühendust võtta, ta otse käsib seda teha. Kui tal vastuvõtte siin Kuressaares ei oleks, oleks osa südamehaigeid vist enne Tallinna vastuvõtule jõudmist juba surnud.

Marje Nelis, Kuressaare haigla sisekliiniku ülemarst, kursusekaaslane, sõbranna
Merle jõuab väga palju. Olles sisuliselt kõik päevad tööl, ei näita ta välja väsimust, on kogu aeg heatujuline ning abivalmis. Kolleegina on Merle vastutulelik, eales ei keeldu ta nõu andmast ja konsulteerimast nii öösel kui päeval. Vähe sellest, et ta on hea kolleeg, ta oskab ka lahedasti aega veeta ja elu nautida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 991 korda, sh täna 1)