Koduõpe – usaldagem lapsi ja vanemaid!

Koduõpe – usaldagem lapsi ja vanemaid!

 

Koduõpe lapsevanema soovil on üks valdkond hariduses, mis Eestis laiemalt pea tundmata, kuid milles mitmed lääneriigid omavad ligi 30-aastast edumaad. Seda nii korralduse, uuringute, tugigruppide kui ka ühiskondliku aktsepti osas.

Allakirjutanu on koduõppe teemaga olnud seotud alates 2001. aastast, kui alustasin olude sunnil kodus oma neljandasse klassi mineva poja õpetamist. See aasta oli edukas, poiss jätkas viiendas klassis tugevas linnakoolis ja mina sain julgust jätta järgmised pojad koju juba vabatahtliku valikuna. Sealtpeale on meie lapsed olnud pere õpetada esimesest kuni viienda klassini.

Minu lapsed õpivad kodus paljuski sarnaseid asju, mida samavanad koolilapsed, kuid nad saavad ise rohkem otsustada oma tegemiste üle, esitada rohkem küsimusi, õppida paremates tingimustes, süüa tervislikumat toitu, tegeleda rohkem huvialadega, ja mulle tundub, et nende lapsepõlv on tänu kodus õppimisele pisut pikem ja muretum.

Olen oma suureks rõõmuks avastanud, et lapsed on jätkuvalt uudishimulikud ka pärast seitsmendat eluaastat. Iga päev toob kaasa midagi õppimisväärset, ilma et selleks peaks õpikulehekülgi pähe õppima, kontrolltöid kirjutama või õpitu eest hindeid saama. Veel enam – laps otsib ise võimalusi oma loovuse rakendamiseks.

Mu 9-aastane tütar kirjutab väikesi toredaid muinaslugusid, lahendab sudokusid, joonistab ja maalib ning küpsetab pannkooke. 5-aastane poeg loendab spagette, üritab kitse lüpsta, käib kalal ja unistab sellest, et kui saab 8-aastaseks, siis hakkab muusikakoolis trummimängu õppima.

Hiljuti juhtusin lugema ühe lasteaia metoodilist juhendit erinevas vanusegrupis laste arendamiseks. Selle järgi peaks mu sõimeealine pisitütar oskama eristada veoauto osi: kabiini, kasti ja rattaid. Ja teadma vastust küsimusele: millise omadusega on lumehelves? (Vastus “pehme”.) Võimalik, et keegi tark ja hea inimene on tõesti südamest kirjutanud kokku kogu selle metoodilise materjali, toetudes oma elu- ja töökogemusele.

Ja täiesti võimalik, et selliste juhendite järgi “arendatud” lastest tulevad eeskujulikud ja endaga hästi toimetulevad kodanikud. Minu valik on lasta lastel ise maailma avastada ja kogeda ja seista kõrval siis, kui tekivad küsimused. Seni on see variant töötanud. Kooli läinud poegade toimetulek süsteemis on olnud probleemitu.

Igavene küsimus sotsialiseerumisest on üks, mis kõrvaltvaatajaid huvitab. Lapsed on sotsiaalsed olendid. Suhtlemine on nende jaoks esmatähtis, enesestmõistetav ja see ei vaja eraldi treeningut. Positiivne eneshinnang, lisaks õed-vennad, sugulased, teised koduõppurid, huvikoolikaaslased – ja ongi olemas piisavalt lai ja turvaline suhtluskeskkond.

Kas muresid polegi? On ikka. Alati on kiire, vastutus on suur, samuti vaimne koormus. Ambitsioon pakkuda oma lastele parimat sunnib olema kursis sellega, mida on maailmas põnevat. Ka on teatav ebakindlus selles suhtes, et millisena end siis olemasolevas haridussüsteemis identifitseerida. Kas üldise pildi segaja-sogajana või hoopis sellele värvi andjana? Mis seal salata, eelistaksin viimast varianti.

Kellele soovitaksin koduõpet? Neile emadele, kes ei pea paljuks oma lastele pühenduda, kes ei tunne kuklas karjäärirongi vilet ja kelle elukorraldus majanduslikult lubab kellast-kellani palgatööst mõneks ajaks loobuda. Ja kes raatsivad laiendada oma lapse “koolikohustuslikkust” “hariduskohustuslikkusele”.

Aastatuhandeid on vanemad oma lapsi ise õpetanud, teades nende vajadusi ja tundes keelt, milles oma lapsega rääkida. Kas tegelikult on midagi muutunud? Ehk – kas teised ikka teavad alati paremini, mida sinu laps vajab?

MTÜ-l Eesti Koduõppe Keskus puuduvad täpsed andmed selle kohta, kui palju lapsi Eestis on vanema soovil praegu koduõppel. Statistika kõneleb ligi 70 perest, kuid see arv ei kajasta tegelikkust, olles ilmselt väiksem. Seetõttu oleme tänulikud igale perele, kes sellega tegeleb ning kes endast teada annaks. Samuti nõustab ühing peresid, kellele teema huvi pakub.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 176 korda, sh täna 1)