Saatana advokaat (1)

Saatana advokaat

 

Briti ajaloolane David Yallop avaldas hiljuti raamatu, milles jutustatakse paavst Johannes Paulus II eluloo ebameeldivatest ja valgustkartvatest episoodidest.

“Santo subito!” – “Pühakuks, ja kohe!” – nii skandeerisid 2005. aasta aprillis Vatikanis kümned tuhanded kristlased, kui neile teatati, et paavst Johannes Paulus II on surnud. Kardinal Joseph Ratzinger – manalateele lahkunud paavsti sõber ja järeltulija nime Benedictus XVI all – võttis seda arvesse.

Nimelt tegi ta ettepaneku lugeda ajaloo kõige karismaatilisema kuulsusega – kuid samas ka rohkesti eriarvamusi tekitanud – paavst katoliku kiriku pühakute hulka. Seda tehti kiiremini kui Kolkata (Calcutta) Teresa õndsakskuulutamine (beatifikatsioon) aega võttis. Paavst Johannes Paulus II kuulutas selle naise õndsaks alles 2003. aasta oktoobris – kuus aastat pärast tema surma Indias 1997. aasta septembris.

Sellised on praegu Vatikani kavatsused. Kuid samas võib Johannes Paulus II pühakuks kuulutamisel tekkida raskusi. Umbes samasuguseid raskusi, mis omal ajal tekkisid paavstide

Pius IX, kelle pühakuks kuulutamine võttis aega ligi sada aastat, ja Pius XII kanoniseerimisel. Viimati mainitud paavsti pühakuks kuulutamine (jooksis ummikusse pärast seda, kui kompetentsed ajaloolased avalikustasid informatsiooni, mis tõestas, et sel Pühal Isal olid XX sajandi 1930. ja 1940. aastatel kahtlasevõitu kontaktid hitlerliku Saksamaa kuritegeliku režiimiga.

Pius XII on ajalookirjanduses pälvinud isegi nn Hitleri paavsti tiitli (näit 1999. aastal nägi ilmavalgust inglise ajaloolase John Cornwelli suurt sensatsiooni tekitanud raamat Hitler’s Pope. The Secret History of Pius XII).

Ajalugu võib korduda

Nüüd võib briti ajaloolane David Yallop samamoodi mõjutada paavst Johannes Paulus II kanoniseerimist. Nimelt avaldas ta selle aasta kevadel Suurbritannias raamatu, mis kannab pealkirja „Võim ja kuulsus. Paavst Johannes Paulus II tume süda” (ingl k Power and the Glory. Inside the Dark Heart of Pope John Paul II’s Vatican).

Kõnealuses teoses distantseerib briti ajaloolane end ametlikust ajalookäsitlusest. 728-leheküljelises raamatus püüab ta ümber lükata, kasutades sealjuures tunnistajate ütlusi ja arhiividokumente, müüte, millele toetub ettekujutus Karol Wojtyla (see oli Johannes Paulus II kodanikunimi) moraalsest palgest. „Paavst, kes oli grandioosne oma plaanides, oli samavõrra kahtlane oma tegevuse tulemustes,” teatas briti ajaloolane.

Paavstile tehtavad etteheited

Briti ajaloolane esitab Johannes Paulus II-le järgmised süüdistused: nimelt ei suutnud ta teha lõppu Vatikanis vohavale korruptsioonile, lisaks püüdis ta summutada pedofiiliaskandaale, millesse olid segatud kõrgemad vaimulikud USA-s, Austrias ja Hispaanias.

Veel väidab Yallop, et Johannes Paulus II toetas järjekindlalt ühingu Kristuse Leegionärid (Legionarios de Cristo – 1941. a Mehhikos tekkinud katoliku kogudus – toim) rajajat Marcial Macieli (sünd 1920), kes 1940. aastatest alates olevat kolme aastakümne vältel Hispaanias ja Itaalias koolipoisse seksuaalselt ahistanud.

Praegune paavst Benedictus XVI oli möödunud aastal sunnitud andma korralduse selle mehe errusaatmiseks, kusjuures vastavasisulises avalduses oli öeldud, et kui Maciel sellele korraldusele allub, siis unustab katoliku kirik kõik tema vastu suunatud süüdistused.

David Yallop heidab oma raamatus Johannes Paulus II-le ette veel seda, et paavstil olid väga tihedad ja sõbralikud kontaktid selliste veriste diktaatoritega nagu Augusto Pinochet Tšiilis. Samal ajal olevat ta aga halastamatult süüdistanud mitmeid Ladina-Ameerika teolooge ja demokraatia eest võitlejaid, väites, et nood sekkuvad liialt poliitikasse. Yallop imestab, et kuidas võis taolise süüdistuse esitada inimene, keda ennast peetakse ajaloo üheks enam politiseerituks paavstiks!

Kõige selle alusel teeb ajaloolane kokkuvõtte, et kõik eelpool loetletud faktid heidavad paavst Johannes Paulus II nimele halba varju.

Varem olid süüdistused kaudsed

1984. aastal avaldas David Yallop raamatu pealkirjaga „Jumala nimel“ (In God’s Name), kus autor tuli välja oletusega, et Johannes Paulus II eelkäija Johannes Paulus I ei surnud loomulikku surma, vaid hoopis mõrvati halastamatult.

Nagu teada, valitses Johannes Paulus I Vatikanis 1978. aastal vaid 33 päeva. Tema ootamatu surm tekitas tookord rohkesti erinevaid spekulatsioone – sealjuures ei välistatud, et Püha Isa mürgitati, kuna olevat ette võtnud ägeda rünnaku korruptsiooni vastu.

Oma sel aastal ilmunud raamatus hajutab briti ajaloolane müüte ka selle kohta, et natside okupeeritud Poolas olevat Johannes Paulus II tegutsenud juutide järjekindla kaitsjana ning et külma sõja ajal olevat ta aktiivselt paljastanud kommunistliku režiimi kuritegusid. Yallopi väitel on kõik see kahtlane, sest just kommunistliku diktatuuri ajal sai Karol Wojtylast Krakówi peapiiskop.

Viljakas paavst

Raamatu lõpuosas jõuab David Yallop järeldusele, et paavst Johannes Paulus II elu ja tegevus tuleks allutada hoolikale kontrollile. Samas väljendab ta kahetsust selle üle, et 1983. aastal kaotati Vatikanis nn saatana advokaadi (advocatus diaboli) institutsioon.

1587. aastal loodud „saatana advokaadi“ institutsiooni kasutas katoliku kirik isikute õndsaks ja pühakuks kuulutamise protseduuri teostamisel. See muutis aga need protseduurid äärmiselt keeruliseks ja pikaks.

Selle institutsiooni kaotamine võimaldas poola päritolu paavstil Johannes Paulus II-l tema 26 valitsemisaasta vältel sooritada ligi 1800 beatifitseerimist ja kanoniseerimist – umbes sama arv õndsaks- ja pühakuks kuulutamisi oli kõigi tema eelkäijate ajal kokku.

Saatana advokaat (lad k advocatus diaboli) — katoliku kiriku kanoniseerimis- ja beatifikatsiooniinstitutsiooni mitteametlik nimetus.
Ametlikult kutsuti seda ametikohta „usu tugevdajaks“ (lad k promotor fidei). Ametikoht kehtestati 1587. aastal paavst Sixtus V ajal (elas 1521–1590, võimul oli 1585–1590) ning kaotati 1983. aastal paavst Johannes Paulus II ajal.

„Saatana advokaadi“ ülesandeks oli koguda kõikvõimalikke argumente, mis võiksid mõne pühamehe kanoniseerimist või beatifikatsiooni takistada. Pühakuks- ja õndsakskuulutamine võis toimuda vaid siis ja ainult siis, kui „usu tugevdaja“ ei leidnud märkimisväärselt olulist argumenti, mis oleks võinud kanoniseerimist või beatifikatsiooni takistada. Kuni 1983. aastani ei olnud pühaks- või õndsakskuulutamine seaduslik, kui selles ei osalenud „saatana advokaat“.

Tänapäeva loogikas kasutatakse seda terminit tihti veel selleks, et tähistada inimest, kes ajutiselt kaitseb seisukohta, mida ta ise ei toeta. Et tõestada oma väite tõesust, on mõnikord vajalik möönda vastupidise väite õigsust.

See aitaks välja selgitada oma algse väite nõrgad kohad, seda kaudselt tugevda ja seejärel oleks juba võimalik tõestada algsele väitele vastupidise väite (mille tõesust ma ajutiselt tunnistasin) ebatõesust ja absurdsust. Loogikas nimetatakse seda tõestusviisi vastuväiteliseks tõestuseks ehk absurdsusele taandamine (reductio ad absurdum).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 73 korda, sh täna 1)