Tänane päev möödanikus

Sada viis aastat tagasi, 1902. aasta 29. septembril suri Pariisis tuntud prantsuse kirjanik Émile Zola (sünd 1840). Kuna ta suri vingumürgitusse, siis oli ametlikult tema surma põhjuseks asjaolu, et kirjaniku korteri suitsulõõr oli puhastamata.

Kuid juba siis räägiti, et tegelikult oli Zola poliitilistel põhjustel tapetud.

Möödus paar aastakümmet ja üks Pariisi katusemeister tunnistaski surivoodil, et ta olevat kirjaniku korterisse viiva suitsulõõri tahtlikult sulgenud.

Aastatel 1871–1893 avaldas Zola 20-köitelise romaanitsükli Rougon-Masquart’id (Les Rougon-Masquart) Selle tsükli tähtsamad romaanid on „Lõks“ (1877; L’assammoir). „Nana“ (1880), „Söekaevurid” (1885; eesti k ka „Žerminaal”; Germinal), „Maa” (1887; La terre), „Inimelajas” (1890; La Bête humaine) „Raha” (1891; L’Argent) jt.

Suure kuulsuse kogu maailmas tõi kirjanikule aga tema julge toetus kapten Dreyfusile, kellele oli esitatud süüdistus spionaažis. Zola mõistis varem kui keegi teine, et kogu süüdistus oli võlts ja antisemitistliku iseloomuga (Dreyfus oli rahvuselt juut). 1898. aasta 13. jaanuaril avaldas Zola ajalehes L’Aurore avaliku kirja, mis kandis pealkirja “Ma süüdistan” (J’accuse). Selle kirja alusel algatati kirjaniku kohtulik jälitamine, mille tagajärjel oli ta sunnitud põgenema üheks aastaks Inglismaale.

Kuid edasised sündmused näitasid, et Zolal oli õigus ja Dreyfus mõisteti õigeks. Siiski võib oletada, et selle õigluse eest võideldes maksis kirjanik eluga ja see juhtus riigis, mis täna peab end demokraatia üheks sünnimaaks!

Üheksakümmend viis aastat tagasi, 1912. aasta 29. septembril sündis Ferrara linnas Põhja-Itaalias silmapaistev itaalia filmirežissöör Michelangelo Antonioni (suri 30. juulil 2007). 1960. ja 1970. aastatel pidasid paljud kriitikud – nende eeskujul aga ka suur osa vaatajaskonnast – tema filme lausa geniaalseteks.

Kuid kui täna uuesti vaadata tema selliseid filme nagu näiteks “Seiklus” (L’avventura, 1960), “Blow-Up” (1966), “Zabriskie Point” (1970) või “Elukutse: reporter” (1975), siis vaevalt te kinosaalis filmi lõpuni vastu peate. Tõsi, Antonioni filmides osalesid esmaklassilised näitlejad – nii näiteks mängis filmis “Blow-Up” ühte peaosalist inglise näitleja David Hemmings. Samas kiideti väga ka selle filmi operaatoritööd…

Kuid veenvat ja selget vastust Antonioni filmid kahjuks ei andnud ka tookord, kui nende populaarsus oli erakordselt suur. Mäletan, see oli 1980. aastate alguse Peterburis (siis oli selle linna nimi veel Leningrad), kui sealsetes kinodes toimusid Antonioni filmide päevad, vaatasin koos ühe tuttavaga filmi “Zabriskie Point”. Selle filmi lõpus on stseen, kus õhus lendlevad ringi paksud raamatud.

Kinosaalist väljudes ütles mu tuttav mõtlikult: “Vahva! Kuid aru ei saanud ma millestki.” Kas aga ebaselgus alati tähendab, et selle taga on sügavamõttelisus? Üks on kindel – filmikunsti ajaloos on Antonioni endale koha kindlustanud.

Täpselt viiskümmend aastat tagasi, 1957. aasta 29. septembril toimus Uuralis asuva Kõštõmi väikelinna lähistel plahvatus laos, kus hoiti radioaktiivseid jäätmeid. Nõukogude võimud hoidsid seda sündmust suures saladuses, kuigi välismaal kirjutati sellest palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 80 korda, sh täna 1)