Kuressaare haigla hooldekodu ähvardab koolitatud kaadri põud (2)

Kuressaare haigla hooldekodu ähvardab koolitatud kaadri põud

 

Kuressaare linnavolikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni viimasel istungil oli ühe päevakorrapunktina kõne all olukord sihtasutuse Kuressaare Haigla hooldekodus.

Õigem on küll öelda, et komisjoni liikmetel oli soov ja tahtmine parandada hooldekodu olukorda ning paluda linnavalitsuselt raha juurde esialgu ei millekski muuks kui SA Kuressaare Hoolekanne sotsiaaltöötajate ja SA Kuressaare Haigla hooldekodu sotsiaalhooldajate palkade ühtlustamiseks. Praegune palgavahe on umbes 800 krooni hooldekodu kahjuks, rääkimata diferentseerimisest kvalifikatsiooni järgi.

Seda põhjusel, et ühel heal päeval – mis praeguse seisuga ei ole sugugi kaugel – ei tekiks olukorda, kus koolitatud kaadrit vanakeste eest hoolitsemas lihtsalt enam ei ole. Alates 2006. aasta suvest on hooldekodust lahkunud kolm koolitatud sotsiaalhooldajat, lahkumas on veel kaks.

Samuti soovisid komisjoni liikmed hooldekodu arendamise sisse kirjutada linna arengukavasse. Kuna aga päevakeskuse teise etapi rajamine võtab sotsiaalobjektide poole pealt kõik vahendid endale, loobus linn sellest ideest ning komisjoni liikmetele pakuti varianti arengukava üle vaadata tuleval aastal, et ehk siis…

Selle raha eest rohkem ei saa

Abilinnapead Kalle Koov ja Juhan Nemvalts tegid komisjonile selgeks, et esiteks ei saa linn eelisarendada ühtegi oma sihtasutuse osakonda (mida hooldekodu reaalselt ju on) ning teiseks on praeguse kuutasu eest (6200 krooni, ühene tuba 8200 krooni, lisatasu küsitakse isiklike abivahendite ja ravimite eest) võimatu rohkem teenuseid pakkuda. Teisisõnu maksab ööpäev mitme asukaga toas 200 ning üheses toas 265 krooni.

Volikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjon on üritanud teada saada, millest säärane hind, tuleneb, kuid seni paraku tulemusteta. „Tundub, et peamine, mille eest tuleb maksta, on haigla vesi, tsentraalküte ja elekter,“ leidsid nad.

Praeguste töötasude juures sai erialase ettevalmistusega sotsiaalhooldaja näiteks juunikuu eest kätte 3476 krooni. „Ma ei suutnud enam nii töötada, et lähen igal õhtul musta südametunnistusega koju, sest nii palju jäi tegemata,” märgib aastaid hooldekodus töötanud, erialase väljaõppe läbinud ja sotsiaalhooldaja kutsetunnistusega Marika (nimi muudetud, toim). „Kui hooldekodu kuus aastat tagasi avati, oli seal 18 vanakese peale kaks hooldajat, praegu on hoolealuseid aga 36 ning hooldajate arv on jäänud samaks,” teab ta.

„Sa lihtsalt ei jõua,” räägib Anu (nimi muudetud, toim), samuti erialase väljaõppega ja kutsetunnistust taotlev sotsiaalhooldaja, kes pole veel kaotanud lootust, et asjad paremuse poole lähevad, sest „need vanakesed on ju nii vahvad!” „Mul läheb ühe söögikorraga aega veidi üle kahe tunni, sest kõik vanakesed ei suuda ju ise süüa,” seletab ta. Kahte tundi arvestab ta ajast, mil saab köögist söögi kätte ning lõpetades nõudepesuga.

Süüa saavad inimesed hooldekodus aga kolm korda päevas ning hooldajal läheb seega umbes seitse tundi ööpäevas hoolealuste söötmise peale. Anu on kokku arvestanud, et reaalselt jääb tal ühe vanakese jaoks ööpäevas aega 1,6 tundi, kuid sinna hulka käib kogu aeg, mis ta inimesele pühendab (söömine, pesemine jt protseduurid).

Et vanakestega ei ole aega suhelda, neid ära kuulata, jääb ise söömas käijaid üha vähemaks, samuti on tekkinud olukord, kus inimesed, kellel pole kellegagi rääkida, jutustavad omaette.

Kokkuhoid või koonerdamine

Sotsiaalhoolduse professionaalid (omavad vastavat haridust ja edumeelset kogemust) teavad, et minimaalne kliendiga tegelemise aeg hooldekodus on 2 tundi pluss protseduurid (söömine, pesemine jms), alles siis saame rääkida mingist teenuse kvaliteedist. Selle kahe tunni sisu on individuaalne suhtlemine ja tegelemine kliendiga (kuulamine, jalutamine, ühistegevused). Optimaalseks klientide arvuks loetakse ühe hooldaja kohta 6–8 inimest päevas.

Kvaliteet ei teki iseenesest, vaid algab teenuse osutajast ehk sotsiaalhooldajast – tema teadmistest, oskustest ja hoiakutest. Kui vahe õpitu ja reaalsuse vahel on liiga suur, tekib tööga rahulolematus, mille tagajärjeks on osapooli mitterahuldav teenus või töötaja töölt lahkumine. Asemele tuleb juhuslik töötaja oma kogemustega, mis ei pruugi vastata tänapäevase hooldustöö põhimõtetele.

Kuressaare haigla hooldekodu reaalsus meenutab liinitööd, kus kõige olulisem märksõna on kiirus.

Anu ja Marika, kes mõlemad on õppimise ajal praktiseerinud rajatagustes hooldekodudes, teavad rääkida, et näiteks Norras on kaheksa vanakese peale kaks hooldajat pluss õde pluss koristaja ning Soomes hoolitseb viie vanakese eest üks hooldaja ja üks pesija. „Mul oli Soomes vahepeal raskusi väljamõtlemisega, mida memmedega ette võtta – laulsime nendega, vahepeal lakkisime küüsi,” meenutab Anu, kelle sõnul on meie hooldekodu õhkkond kaugel kodususest. Marika sõnul on tal siiani meeles läppunud õhk, mis teda koduski veel saatis. Tube ei ole võimalik korralikult tuulutada ning vanainimesi välja viia pole aega.

Ja see poleks võimalikki – ratastoolid ja muud hädavajalikud abivahendid pärinevad töötajate sõnul humanitaarabi-aegadest, on töötajate endi muretsetud või lahkunute lähedaste annetatud. On juhtunud, et parasjagu ratastoolis istuvalt eakalt tuleb tema sõiduvahendit laenata, kuna mõni teine hoolealune on vaja arsti juurde toimetada.

Kaasaegses hooldustöös kasutatakse mitmesuguseid hooldaja füüsilist tööd kergendavaid abivahendeid. Nende olemasolu peetakse normiks, mitte erandiks. Haigla hooldekodu koolitatud töötajad on neid näinud ainult praktika ajal teistes hooldusasutustes.

„Tegelikult oleme väga kokkuhoidlikud,” kinnitab Anu. Kuressaare haigla hooldekodus valitsevat kokkuhoidu võib ilmselt tänapäevases mõistes nimetada ka koonerdamiseks, sest mis muud see on, kui käterätikute ja padjapüüride viimastest tervetest tükkidest tehakse nn pepulapid, millega vanakesi kasida.

Paneb imestama ka see, et töötajate isiklikud kaitsevahendid, mis sellises asutuses peaksid olema ääretult olulised, ei ole esikohale seatud. Aeg-ajalt on hooldajad oma niigi pisukese palga eest sunnitud ise endale ostma kummikindaid ning näiteks paberrätikud käte pühkimiseks on lausa luksus.

Haigla või kodu?

„Haigla ei ole hooldekodu jaoks parim paik,” ütles komisjonile ka Nemvalts, kes juhib muide SA Kuressaare Haigla nõukogu ning peaks seetõttu toimuvaga igati kursis olema.

Kuressaare ametikooli sotsiaalala kutseõpetaja Kai Rannastu kinnitab, et hooldekodu ühes toas on liiga palju elanikke, mistõttu pingestuvad ka inimeste omavahelised suhted. Rannastu palub lehelugejal ette kujutada olukorda, kus teie ainuke soov on olla rahus ja siis kolitakse teie magamistuppa võõrad inimesed oma erivajaduste ja harjumustega.

Igati normaalne oleks, et vanakesed saaksid olla omaette ning tuua kodust kaasa ka oma kapikese või lauakese. Praegu elab omaette toas vaid üks väliseestlasest vanahärra – teistele ei ole nõutav summa lihtsalt taskukohane.

Anu ja Marika sõnul on liiast ka praegune hooldekodus valitsev režiim. „Ma pean inimese hommikul vara üles ajama, et jõuaks ta enne kella kaheksast hommikusööki korda teha,” räägib Anu. Kuid paljud inimesed armastavad just hommikuti kaua magada ja miks ei võiks seda teha üks hooldekodus elav vanainimene?

Anu meenutab taas Soomes oldud aega. „Pidin seal üht vanamammit kella 11 ajal keelitama üles ärkama, sest muidu poleks ta lõunat sööma jõudnud,” jutustab ta. Aga seda, et hilisemad ärkajad ei oleks hommikukohvi saanud, pole keegi mujal maal näinud – võileivad (mida muide aitasid suure heameelega teha krapsakamad hoolealused ise) pandi kile alla ning kohv ootas termostes.

Lähedased sundseisus

Meie ühiskonnas ei ole pikka aega olnud heaks tavaks viia oma vana ema või isa hooldekodusse. Tänapäeval enam nii ei arvata ning ega pole tihtipeale ja paljudel ka muud võimalust.

„Töölkäiv inimene ei saa tagada dementsuse või muu isiksuse muutusega eakale ööpäevaringset hooldust ja järelevalvet,” nendib Rannastu. Ta lisab: “Eesti kuulub tänapäeval juba arenenud riikide hulka, vähemalt meie majandustulemused viitavad sellele. Oma eakate eest hoolitsemine on normaalse riigi normaalne kohustus. Makse maksval inimesel on õigus arvestada sellega, et tema lapsed ja eakad vanemad on turvaliselt hoitud.

Omavalitsuse ülesanne on teenust arendada, leides selleks optimaalsed rahastamisskeemid ja ohjeldada monopole. Halb hooldus on raha raiskamine.“
Olukord läheb aga aina hullemaks, sest teadupärast meie ühiskond vananeb, eakaid tuleb üha juurde ning tööealised peavad üha enam tööd rabama.
„Kas need inimesed, kelle sünniaasta on 1910 ja 1920 ning kes on meile meie Eesti kõigi raskuste kiuste alles hoidnud, oma lapsed üles kasvatanud, ei vääri siis tõesti väärikat vanaduspõlve?” küsib ka Anu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 211 korda, sh täna 1)