Laenutada? Laenutada… Laenutada!

Laenutada? Laenutada... Laenutada!

 

Eestlane öeldakse olevat kultuurrahvas. Lugev rahvas. Kuid tõsiasja, et loetakse järjest vähem tänu (digi)tehnika ja interneti võidukäigule, ei saa eitada.

Ilulev kirjandus või ilus kirjandus

Uurisin Saare maakonna keskraamatukogu töötajailt, et juhul kui inimene tõesti tahaks ja leiaks aega midagi lugeda (puhtalt oletuslik väide), kas tal on see võimalus. Mis sorti kirjandust on ja palju? Uuemat kirjandust, sealhulgas ilukirjandust öeldi tellitavat 3-4 eksemplari. Kena kõik, aga millist ilukirjandust? Mulle endale on jäänud mulje, et suur osa raamatukogudes leiduvast belletristikast keskendub nn naistekatele ja krimkadele.

Eriti drastiline on see pilt maaraamatukogudes, kus nagu midagi muud polekski suurt laenutada. Aga mulje võib olla petlik. Sest muu hulgas tahetakse ja loetakse eesti oma kirjanikke. Võib-olla ainult paar lehekülge, aga siiski. Kuid ka siin on oma agad.

Terve Kirjanike Liit oli kevadel tagajalgadel, kui tuli välja, kes eesti autoritest ja palju on saanud autorihüvitise fondi kaudu raha. Sest numbreist on selgelt näha, et kõrgklassi luulele eelistatakse mõnusat maavillast vestlust, mida nimetatakse vahel ka teoseks. Veel enam, Nora Roberts teeb kodumaistele kaugveritele ja uustulndidele iga kell ära.

Kuna aga raamatukogud on huvitatud laenutuste ja külastuste arvust, ei ole mõtet sisse tellida neid teoseid, mida veeretatakse näppude vahel ja mida avades nähakse paradigma-keskseid lauseid segi niisuguste tekstikatketega, mida võib vabalt nimetada „hullu lehma unenäoks“.

Puhtam ja kuivem tee läbi postisaadetiste

Pakkumised tulevad erinevatelt kirjastustelt nimekirjadena, aga ikkagi eelistatakse nende kirjastuste pakutavat, mis saadavad oma trükiseid otse raamatukokku. Eriti agarasti pakuvad oma raamatuid suured levitajad nagu näiteks Varrak, Lehepunkt, Rahva Raamat ja Ersen. Mäletan, et kunagi mitte-nii-kaugel nõuka-ajal komplekteeriti raamatukogu bib-kollektori kaudu. Kõik raamatud saadeti ühte kohta ja sealt edasi raamatukogudesse.

Nüüdseks on taoline institutsioon lagunenud. Kas see, et trükised saabuvad mitmest kohast ühe asemel, on hea või halb, jäägu iga inimese enda otsustada. Nagu ka see, et kas ikka peaks vaatama selle järgi, mida kirjastused pakuvad, ja mitte minema laiemat teed pidi ja otsustama selle järgi, mis kirjastuselt on kergem raamatuid kätte saada. Nii jääb valik siiski üheülbaseks. Kuid ilmselt ei ole see otsustamine, mida võtta ja mida jätta, teps mitte kerge.

Raamatukogule antav pearaha on jäänud samaks, aga raamatute hinnad tõusevad. Ja mitte ainult sellepärast, et kirjastused loodavad tulud-kulud tasakaalu viia, vaid kirjastamine ise on kallimaks muutunud. Piisab sellest, kui uurida trükikoja hindasid. Seega on raamatukogu komplekteerimine nii mõneski mõttes lõhkise küna ees.

Igal raamatul on oma lugeja

Mitte päris üllatusena ei tulnud mulle seegi asjaolu, et inimestele meeldib lugeda, laenutada nii ajaloo-alaseid kui ka eneseabi ja psühholoogilisi nõuandeid sisaldavaid trükiseid. Hea minek on samuti neil raamatuil, mis kirjeldavad kuulsuste elu-olu, hinnas on ka biograafilised ja mälestusraamatud. „Igal raamatul on oma lugeja,“ öeldi mulle vähemalt kahest suust. Niisiis üritab maakonna keskraamatukogu komplekteerimisel juhinduda põhimõttest, et üllitiste valik oleks võimalikult mitmekesine.

Seda aga lähtuvalt maakonna eripärast: „Näiteks maavarade kaevandamisest meil kirjandust ei ole.“ Aga samuti ei ole spetsiifilist erialast kirjandust. Sest maakonna keskraamatukogu on ju ikkagi rahvaraamatukogu ja seega ei olegi mõtet tellida neid trükiseid, mis võib-olla kord kümne aasta jooksul lugeja leiavad. Kuni aga ei ole veel leiutatud aja- ja ruuminihkega ehitisi, siis loomulikult ei saa säilitada isegi kõiki olemasolevaid trükiseid.

Mahakandmisele kuuluvad eelkõige need vanemad raamatud, millel on palju eksemplare – nõuka-ajal saadeti palju ja rohkem, nüüd ei ole paljusid trükiseid kusagil hoida. Üldiselt tasub esimese korruse laenutusosakonda sisenedes kiigata ukse kõrval olevasse kasti. Mõnikord võib ju ikka midagi huvitavat leida. Ja nii mõnigi raamat leiab sealt endale nii lugeja kui ka oma koha kodusel raamaturiiulil. Loota ju võib.

Lapsed, kool ja raamatukogu

Uurides, et mida raamatukogutöötajad arvavad koostööst kooli ja raamatukogu vahel sel juhul, kui õpilastel on vaja allikmaterjalidena trükiseid kasutada, selgus, et üldiselt on vajalik materjal referaadi koostamiseks küll olemas, aga õpetajal on jäänud kodutöö tegemata. Või õpilasel.

Nimelt on õpilased, eriti nooremad tõeliselt hädas, kui on vaja välja valida materjali hulgast just see õige, mida saab uurimuse koostamiseks kasutada. Kas on raamat liiga paks või artikkel liiga keeruline või on seda materjali lihtsalt liiga palju. Pahatihti on vajalikud raamatud välja laenutatud ja nii tulebki õpilasel istuda lugemissaalis, et info kokku saada.

Raamatukoguhoidjad püüavad lapsi küll igati abistada, aga sageli ei ole ka sellest tolku.

Kolmel-neljal korral aastas kutsutakse mõni kirjanik külla. Üldjuhul lastele hirmsasti meeldivat kohtuda näost-näkku autoritega, kes räägivad peamiselt sellest, kui tore amet on olla kirjanik.

Sotsiaalne mõõde

Ilmselt ei ole midagi üllatavat ka selles väites, et raamatukogul on lisaks kultuuri vahendamisele ka sotsiaalsem mõõde. Miks raamatukogutöötaja ei aja ära kooliealisi lapsi arvutite tagant, kui tegelikult peaksid nood idee järgi tundides olema? Vastus on lihtne. Isegi kui nad sealt ära ajada, kes garanteerib, et nad kooli asemel parki või Rae keskust või tont teab mis kohta hängimiseks ei vali?

Pigem las nad olla siin silma all, kui kusagil… (mõttepaus). Raamatukogu külastavad ka üksikuks jäänud vanainimesed, kellele suhtlus raamatukoguhoidjaga on võib-olla üks väheseid võimalusi sotsialiseeruda.

Talv on tulekul. See aga omakorda tähendab raamatukogule inimesi, kellel ei ole kusagile minna. Parem las nad olla seal, kui kusagil mujal.

25. oktoober on Saare maakonna keskraamatukogule tähtis päev. Nimelt just sel päeval täitub raamatukogu 100. aasta. Umbes samale ajale langeb teinegi tähtpäev – lastekirjanik Astrid Lindgreni sünnist möödub sada aastat (14. nov) – ja seega on raamatukogul põhjust tähistamiseks küllaga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)