Repliik: Kas töö on ainult lollidele?

Reedeti ma raadiot ei kuula, sest ei taha tunda ennast lollina. Sest minule meeldib mu töö, ma tunnen rõõmu sellest, mida teen ja mille eest palka saan.

Ma tulen hommikuti meeleldi tööle ja lähen õhtuti samamoodi heas tujus koju ja nädalavahetusel ning ka õhtuti tegelen asjadega, mille eest palka ei maksta, kuid mis ometigi rõõmustavad minu meest, lapsi ehk ka ämma ning võib-olla ka kaaskondlasi. Olen õnnelik, kui näen enda ümber säravaid silmi – olgu siis tööl, kodus või puhkehetkel.

Mida kuuleb aga reedeti raadiost? Vaid kaheksa tundi on jäänud töönädala lõpuni, siis saab pidu panna! Veel neli tundi, veel kaks tundi… Ja siis tulevad telefonikõned kuulajatega stiilis, kus ja kellega sina nädalalõpus pidutsed? Kas õlled on ostetud? Kellega ja kuhu prallet panema minnakse? Jne.

Sekka loositakse välja pääsmeid ööklubidesse, sest lõppude lõpuks on see ju ainus normaalne meelelahutus, kui saab rihmad lahti lasta ning ennast pildituks juua.

Õnneks on olemas valikuvabadus ja raadioaparaadil nupp ning ma ei pea kuulama seda, mida ei taha. Kui ma aga mõtlen, et nii mõnigi kommertsraadio on populaarne just noorte hulgas, teeb säärane suhtumine lihtsalt kurvaks. Kui me täna räägime alatasa sellest, et noored joovad ja palju, siis selliste suhtumiste kujundamine ja süvendamine on minu meelest kuritegu.

Ma ei arva, et meelt lahutada pärast väsitavat töönädalat oleks patt. Vastupidi! Ikka tuleb puhata ja leida aega tuhandeks meelistegevuseks, sest maailm on ju nii huvitav. Samuti leida aega lähedaste jaoks, sest hoolivust on ju meie ümber nii vähe. Ja tegelikult ma ikka ei arva, et töötegemine oleks nõme ning et seda peaks tegema parema puudumisel ja ainult nädalalõpu ootuses. Ehk on siis viimane aeg ametit vahetada, kui nõndamoodi raadiojaamade kombel tunde lugema peab?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)