Tuhmuma kippuv sära (8)

Tuhmuma kippuv sära

 

Meie saarte ilu hinnatakse nii kodu- kui ka välismaal. Eriline oreool on juba nõukogude ajast kujunenud Saaremaa ümber. Lauludes ülistatakse siinsete naise südikust, suitsuangerjaid, kanget koduõlut ja kadakaid. Illusioon meretagusest asjast hakkab paraku tuhmuma.

Kui Kuivastus seisis veel vene piirivalve, oli praamilt maha astudes tunne nagu siseneksid erilisse paika. Kui 17 aastat tagasi kõik vabaks läks, tabas Saare-, Muhu – ja Hiiumaad suur avastamise buum. See tõi kaasa massiturismi oma hädadega, ent teisalt ülikiire arengu turismiteenuste pakkumisel. Ometi on teatud nostalgia Saaremaale sõiduga seotud nüüdki, kus maailm on avardunud ja üksjagu võõraid kohti avastatud.

Konkurent Hiiumaa teeb ära

Kaks kanget – saarlane ja hiidlane – on ajast aega vastastikku mõõtu võtnud. Kui täna Hiiumaal ringi liikuda, torkab silma puhtus, mis Saaremaalt kipub kaduma. Mida arvata Kuivastu maantee ääres laiutavatest prügihunnikutest või sellest, et suvel kuumaga on trassi ääres asuval ainsal parkimisplatsil Kaali teeristi lähedal prügiurnid mitu nädalat tühendamata ning hais hingemattev?

Naabersaarel on kõigi suuremate teede ääres kenasti üles seatud prügikastid ja suured kilekotid, kuhu vajadusel saab oma rämpsu visata, ilma et selle peaks poetama kusagile teepervele või metsa puude alla. Kenasti on juures ka sildid „Hoiame Hiiu saare puhtana”. Võiks Saaremaalgi nii olla!

Piinlik on suvel vaadata Järve ja Mändjala kandis laiuvaid rämpsuhunnikuid. Kunagi asusid Järve rannas vetelpäästejaam ja söögimaja, nüüdseks on need kadunud. Viimase kümne aasta jooksul pole keegi tegelenud kaldakindlustuste, uute pinkide ja laudteede paigaldamisega.

Pole vist palju tahta, et oleksid lauad ja pingid, kus võiks piknikku pidada või niisama istuda ja merekohinat kuulata. Hiiumaal on puhkerannad kenasti tähistatud ja korras. Teede ääres korralikud taskud, kuhu võid auto keerata ja väikese söögipausi tegemiseks paigaldatud lauad ja istmed nagu Rootsis või Soomes. Tahes tahtmata kerkib küsimus: kuidas ühel pool Soela väina saadakse, teisal mitte? Kas saarlased lasevad hiidlastel endile lõplikult ära teha?

Kõrged hinnad peletavad turiste

Aastat kümme tagasi rajasid paljud ettevõtjad oma ärid soomlastele. See lõi muude hindade kõrval üles kinnisvarahinnad. Juhtus nii, et massilist korterite ja majade ostmist põhjanaabrite poolt ei järgnenud ja täna on esimesed ostjad hakanud soetatut hoopis maha müüma. Reaalsus on seegi, et soomlaste ööbimiste arv hakkab vähenema.

Pilgud pööratakse Jurmalasse, kuhu on viimastel aastatel kerkinud pilkupüüdvaid spaasid, ja mis peamine – hinnad on sootuks odavamad kui meil. Ometi on Jurmalal kõrval atraktiivne pea miljonilinn Riia oma huviväärsuste ja kireva eluga. Saaremaa on muutunud kalliks, hinnad on peaaegu nagu Tallinnas ja Pärnus. Kadunud on odavuse oreool.

Hõimuveli on suhteliselt kröösus ja kergekäeliselt raha välja ei käi. Krõbedate hindade all kannatab kohalik elanik. Kui suvehooaeg läbi ja algab vaikne periood, ei tähenda see hindade alanemist. Olen seda Saaremaal käies märganud nii sügisel kui talvel.

Kui jalutada Kuressaare turul, siis jahmud tõeliselt, asjad on selgelt ülehinnatud. Saaremaal võetakse välisturistilt seitse nahka, Vahemere-äärsetes puhkepiirkondades, mis pole ka sugugi odavad, saad suveniirid kätte siiski poole odavamalt.

Ehtne ja saaremaine ikka puudu

Augusti lõpul sai käidud Ahvenamaal. Nähtu ärgitas mõtlema, miks pole Kuressaares tänaseni korralikku kalarestorani, kus saaks maitsta näiteks head kalasuppi, degusteerida angerjat, lesta või haugi, koorekastmes silgupraest rääkimata.

Kuna oleme mereriik ja Saaremaad ümbritseb vesi, siis tahab ja ootab kaugemalt tulija siin ennekõike kulinaarseid elamusi kalast, mitte viini šnitslist või karbonaadist. Kas tõesti pole ühtegi ettevõtlikku meest või naist, kes teeks säärase toidukoha, kus keskseks dominandiks oleks kala?

Mariehamni turult ostetud soola- ja suitsukala võttis suu vett jooksma ning pani silmad virvendama. Ostjaid jagus ja kalamüüja naisabiline hoolitses selle eest, et kui kraam otsa kippus lõppema, sai lähedal asuvast kaubikust kohe lisa.

Kuressaare turulgi võiks olla korralik pilkupüüdev kalalett. Kalur saaks ilma vahendajata oma loomust müütada. Suvisel ajal oleks kämpingus hea grillida. Kalaturud ja restoranid on kõikjal turistide poolt hinnatud ja populaarsed kohad, miks meie seda häbeneme?

Ehitada rohkem turistihotelle

Minule valmistab rõõmu, kui laienevad Saaremaa välisühendused. Uued lennuliinid Riiga ja Stockholmi toovad siia turiste, kes jätavad maha raha ja toibutavad seeläbi siinset ettevõtlust. Viimane loob uusi töökohti.

Samas teeb nõutuks, kui loed, et järjekordne majutusasutus, mis uksed avab, soovib nii- ja naapalju tärne.Tegelikult on tervel Saaremaal ja eriti Kuressaare ümbruses puudu kõige lihtsamatest turistidele mõeldud majutuskohtadest. Taluturismi aeg saab läbi, sakslased ja skandinaavlased tallu ööbima ei lähe, nemad eelistavad hotelle.

Kui Saaremaa tahab ennast jätkuvalt reklaamida puhkepiirkonnana, on viimane aeg panustada uutele taskukohastele majutuskohtadele. Tegelikult peaks juba täna olema Nasva ja Mändjala ümbruses, mida võib julgesti nimetada Saaremaa Rivieraks, kämpinguid ja motelle igale maitsele, tärnidega ja tärnideta.

Turismisektor toob raha ja toidab, see on ammu selge. Loorberitele puhkamajäämine võib osutada karuteene. Saaremaal on potentsiaali ja tasub pingutada, et omaaegne oreool taastada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)