Abruka päevad on saabunud sügise nägu

Abruka päevad on saabunud sügise nägu

 

Viinakuu esimesed päevad Abrukal on saabunud sügise nägu. Ilm saarel on muutliku loomuga. Päevaringi mahub päikest ja pilvi, mis vihma omale ei hoia. Ning tuult, mis kord siit-, kord sealtpoolt saart puhub. Ikka merelt maale ja maalt merele.

Kogu see sügisese päeva eripalgelisus ei takista aga karvavõrdki saareelaniku igapäevatoiminguid ega muuda tema elurütmi. Otse loomulikult käib igas majapidamises vilgas, aastaajale kohane tegevus.

Pea kõigil on kartul võetud ja salves ning kartulikõrvane ka. Saareelanik on end aastaid ise toitnud kõige sellega, mis maa ja meri abrukalasele andnud on. Kui kalatünni või lihaastjat keldrinurgast ei leia, siis tuleb põhjust otsida pigem sellest, et sööjaid on laua taga vähemaks jäänud. Aga pole hullu, selle, mis harjumuspärasest menüüst saarlase laual puudu jääb, saab hõlpsalt poest juurde.

Võime ju väita, et meretagune asi ja puha, aga transpordi taha pole Abrukal seni midagi jäänud.

Talvevarude täiendamise kõrval mahub sügisesse teisigi töid ja tegemisi. Lõpetamisjärgus on lepingulised loodushoiutööd Abrukal.

Suuremalt jaolt on need tehtud ja ajaga ollakse kindlapeale graafikus. Kui miski veel tegemata on, siis mitte sellepärast, et Abruka mehed laisad oleksid – lihtsalt vett on taevast palju maha sadanud ja meri kõrge, aga tegemata ei jää ükski töö, sellepeale võib küll kindel olla.

Abruka aastaringis on saabumas selline aeg, kus saare-elanik saab elada enda tarbeks ja võib veidi vabamalt hingata. Nii-öelda laeb oma patareisid. Vaadake, neid paiku Eestimaal, kus inimene võib omal käel ja aega valimata lõunasse minna, on vähe, aga meil siin Abrukal see võimalus on. Kui ikka saab sellest põhjapoolsest saare elust villand, võtad jalad selga ja lähed või lõunasse, kohe nii kaugele kui saad.

Lähed kohe päris Abruka saare lõunatippu välja. Sinna, kus maa Abruka lõunapoolsemas otsas merega kokku saab ja kust edasi minnes pole muud kui meri… kui mitte Linnusitamaad silmas pidada. Vaat seal, lõunas, istud maa ja mere piiril ja laed oma patareisid merelt kostva luigelaulu saatel. Niimoodi siis elad ja oled siin Abrukal.

See muidugi ei tähenda, et tulevikku vaatavad toimingud Abrukal sügise saabudes sootuks seiskunud oleksid. Otse vastupidi, elu veereb nagu hernes, liigub edasi ja jõudsate sammudega. Asi on nüüd sealmaal, et üks ammune ja paraja habemega asi hakkab lahendust leidma. Jutt on Abruka matkaradadest.

Loetud päevad tagasi käisid Abrukal ametnikud Kaarma vallamajast, et täpsustada matkaradade äärde rajatavate puhke- ja peatuspaikade asukohti. Tore, et lõpuks saab Abruka midagi käegakatsutavat ja silmaga vaadeldavat. Selleks saavad matkarajad – puhkepaikade, prügikastide, välikäimlatega ja puha. Igatahes midagi sellist, millest ka Abrukat külastaval inimesel reaalselt kasu on.

Olemasolevate metsateede äärde tulevad peatus- ja puhkepaigad, kus matkasellid ja loodushuvilised saavad jalgu puhata ning kultuurse inimese kombel muid vajadusi rahuldada ega pea selleks enam hirvepulli kombel võsas ragistama. Igatahes platsid puhkepaikade tarbeks on juba ette valmistatud, jääb ainult ehitajaid oodata. Ning siis pole muud kui pidulikult linti lõikama.

Jääb veel üks mure. Kui teeperved ka veel võsast puhtaks võiks teha, siis oleks matkarajad missugused. Siiani on peenike ja jõudsalt pealetungiv võsa Abruka metsateede ääres looduskaitsjate jaoks nagu mingi püha lehm, mida puutuda ei tohi. Mis puutuda, vaadatagi ei tohi sinnapoole.

Ei oska küll arvata, mis väärtus sellel võsal, mis teed mööda liiklemist takistab, olla võiks. Tegemist pole pelgalt mõne Abruka mehe haiglaselt jäärapäise sooviga saare metsateid võsast puhastada. Siin pole vaielda ega vastu väita midagi. Metsateed Abrukal on võssa kasvanud ja kui neid viivitamatult ei puhastata, s.t ei vähendata jõudsalt peale kasvavat võsa, siis tuleb varsti tõsist vaeva näha, et teid läbitavateks muuta.

Paar nädalat tagasi külastas Abrukat ametiasjus Tartu ülikooli õppejõud Elle Roosaluste, eesmärgiks uurida Abruka metsas kasvavaid looduskaitsealuseid taimi.

Tema kindel arvamus oli, et metsateid tuleks kindlasti võsast puhastada, kas või selle pärast, et looduskaitsealused taimed kasvuks vajalikku valgust saaksid. Ükskõik, kellega sa räägid, kõik saavad aru, et teed peavad olema läbitavad. Aga mingi ametnik oma kabinetis soojal sohval arvab teisiti ja sellest tekivadki vastasseisud ja vääritimõistmised.

Vahel polekski rohkem vaja kui mõistvat suhtumist ja head tahet. Keegi ju metsa langetama ei kipu, jutt käib ainult kuni harjavarrejämusest võsast, ei enamat.

Nagu näha, peab inimene oma tööde ja toimingute kõrvalt nina ikka ka ilmaasjadesse toppima, muidu kohe ei saa ja uni ei tule ka peale. Nii see elu siin Abrukal kulgeb, ikka hommikust õhtusse, ikka parema nimel ja kaunima poole.

Olge teiegi terved ja toredad, kohtumiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)