Hispaania päikeserannik näitab mitut palet (1)

Hispaania päikeserannik näitab mitut palet

 

Tark eesti vanarahvas on õnne kohta teadnud, et see olla pime. Ei tea, kelle sülle ta jooksvat. Ja nii ongi. Tänavu talvel põrutas õnn põmaki! minu vanematekodu uksest sisse. Kena, et ise selle tormamise juures terveks jäi. Kissitades silmi Andaluusia päikese poole, ei jäänud muud üle kui imestada, mis jada kokkusattumisi mind siia oli lennutanud.

Juhtus nii, et Oma Saar loosis aasta alguses oma tellijate vahel välja reisi Hispaaniasse. Juhtus nii, et politseiülema sõrmed haakisid loosisedelite hulgast välja just minu isa (kes kahtlustas aprillinalja, sest temal pole elu sees säherdustes loosimistes vedanud).

Juhtus nii, et minu pisike pere armastab üheskoos seigelda ja nii sai kahele priipääsmele veel kaks kohta juurde ostetud. Ja nii ma olingi kenal septembrikuu kolmapäeva õhtul hoopis Malaga lennuväljal, mitte Tartu ülikoolis vene keele loengus.

Ees ootas nädal päikeserannikut – Costa del Soli.

Ehe kuurort

Costa del Sol on tükike Andaluusiast. See aga omakorda killuke Hispaaniast. Õnneks või õnnetuseks riigi päris-päris lõunaosas asuv kant, mida paitav Vahemeri ning kuldav päikeseketas meelitavad siia meeletuid turistihorde. Mõni tuleb nädalaks, mõni aga laseb kompsud-kodinad kodumaalt järele saata ja jääbki päriseks. Nii on siinsetes linnakestes oma kogukond näiteks soomlastel, itaallastel, brittidel.

Vahet pole, kas vaadata ringi Torremolinose peatänaval, valida juustu Benalmádena toidupoes, sõita läbi Fuengirolast või Marbellast – poolpimedagi silm seletaks siin kristallselgelt, et tegemist on just turistide linnadega. Hotellimürakate vahele ehitatakse uut hotelli. Restoran on restoranis kinni. Õhtuti saab pubides vaadata briti seepe ning ragbit.

Suurem tõenäosus kui kuulda hispaania keelt, on kuulda inglist.
Libistades pilku üle rannasirmide all higistavate puhkajate on üsna keerukas ette kujutada, et siinkandis hakkas turism lokkama alles möödunud sajandi teises pooles. Et varem oli rannaäärt pidi kõndides võimalik sattuda vaid mõnda üsna vaiksesse kalurikülla.

Kaubelda merelt tulnud meeste käest kalmaari, merikuradit ning maailmatusuurte silmadega kalu, mis Eestis tundmatud. Praegu saab neid osta kohalikust supermarketist. Nagu ka sügavpunast veini, mis valatud härjakujulisse pudelisse – see loom on ju Hispaania kaubamärk.

Hispaania kaubamärgiks olevaid hispaanlasi neist linnadest niisiis kuigivõrd ei leia. Tuleb eraldi otsida. Pole ka midagi imestada, sest et neist väga paljude jaoks on tegu liiga kallite kohtadega. Kohalikud naeravad, et pole 500-eurost rahatähte iial näinud (võrdlusena – kinnisvarahinnad Costa del Soli aladel võivad ulatuda 6000 euroni ruutmeetrilt).

Nad ei teeni sellist summat. Ja kuu lõpuks on nii või teisiti näpud põhjas. Üks kindlamaid raha paigutamise viise on see lihtsalt põske pista – ehk siis süüa ja teha seda hästi. Ja m is võiks olla parem, kui panna pühapäeval end ilusasti riidesse ning kõndida restorani, kus on ees ootamas sõbrad-sugulased.

Söömisega hispaanlane ei kiirusta. Tavaline õhtusöökki kestab paar-kolm tundi. Kusjuures, õhtusöögile mõtlema hakkab kohalik inimene siin alles üheksa paiku ja lauda istumiseni jõuab vast kümne ajal. Juustud, oliiviõliga salatid, vinnutatud liha, viigimarjad, kõikvõimalikud mereannid – nälga siin ei jää.

Hispaania hõrgutis

Costa del Soli kõrghooaeg kestab vahest pool aastat. Ülejäänud kuud on hotellid ja restoranid tühjad ning rannaski võib rahumeeli üksindust nautida. Pole piisavalt soe. Mis ei tähenda aga, et elu Andaluusias seisma jääks.
Tegemist on piirkonnaga, kus põllumajandust pole unarusse jäetud.

Kevadel õitsevad mandlipuud. Karjamaadel tammuvad lehmad ning hobused. Detsembrist juunini korjatakse erinevaid oliivisorte.

Oliivid on Hispaania kuld. Neid vekitakse purki-pudelisse ning pressitakse õliks. Räägitakse, et seda õli võib neljaliikmeline hispaania perekond aasta jooksul tarvitada 110 liitrit! Oliiviõliga valmistatakse salateid, hommikusöögiks kastetakse saia taldrikule valatud kollasesse võluvedelikku. „Võlu” polegi ilmselt teab mis liialdus, kuna oliiviõli sisaldab suures koguses monoküllastamata rasvu. Need aga on kasulikud näiteks südamele.

Oliiviõli valimine on Hispaanias päris omaette kunst. Kas valida külmpressitud või kuumtöödeldud õli? Esimene säilib vähem, aga sisaldab rohkem vitamiine. Teine on odavam ning sellega saab toitu ka praadida. Ja nagu kahest valikust veel vähe oleks – siltide järgi eristuvad veel light, extra virgin, virgin, pure… Kõik need erinevad maitselt ja töötlemisprotsessilt.

Kvaliteetne õli võib enne pudelisse jõudmist läbi minna pea paarisajast filtrist. Ning ega säärast väärt kraami kohalik rahvas oma tehastest naljalt välja lasegi. Kui tegu on niivõrd hea asjaga, sõidetakse selle pärast naaberprovintsidestki kohale ning ostetakse kaupa otse tootjalt. Ostetakse riiulid lagedaks ja vaadid tilgatumaks.

Sadade aastate vanuste õlipuude nägemiseks tuleb aga muidugimõista minna turistilinnakutest välja. Võtta ette retk mägismaa suunas, mis tasub end kuhjaga.

Made in Spain

Kui Costa del Solist välja saamine tundub liiga kontimurdev, aga on ikkagi tahtmine kogeda midagi päriselt hispaaniapärast, tuleb taas loota heale õnnele. See õnn võib sülle kukkuda vähemalt kolmel moel.

Esiteks võib juhtuda, et ime läbi mahub just teie reisi aja sisse kohalike üritus nimega romería. Selle pidupäeva sissejuhatuseks tuleb öelda, et veidi vähem kui 80 protsenti siinsest rahvast nimetab end katoliiklasteks (Mulluse küsitluse andmeil väidab pea veerand hispaanlastest, et võtab vähemalt kord kuus osa pühast kombetalitusest. Samas on Hispaanias laulatusi pea poole vähem kui lahutusi – võta sa siis kinni…).

Romería nimi tuleneb sõnast „romero”, mis tähistab Rooma poole teel olevaid rändajaid. Romeríat võib samuti kirjeldada kui rännakut, kus pidulised suunduvad rongkäigus kalmistu poole või mõnda muusse pühapaika. Lähevad jala, sõidavad härjavankris, kappavad hobusel, võtavad autoga rivvi.

Kogu seda ettevõtmist saadab muusika ning naer. Hispaanlased kannavad rahvariideid, mängivad pille, söövad ja tantsivad. Rongkäigus on aukohal pühaku kuju. Olgu see siis neitsi Maarja või linna oma kaitsepühak nagu on Torremolinoses püha Miikael. Väljas on nii noored kui vanad. Jalad keerlevad flamenkorütmis ning rõõmus sädin peaks küll kõikide pühakute kõrguseni kerkima.

Teine võimalus midagi hispaaniapärast uudistada ongi just seesama flamenko. Sõna, mis märgib nii hispaanlaste muusika- kui tantsustiili. Andaluusia ongi selle kauni kunsti kodukant ning selle esmased esitajad olid inimesed, kel polnud rikkusega kiidelda. Argiselt virelevad kohalikud tantsisid flamenkos välja oma meeleheite ja kurbuse, asendades selle lootusega.

Turistidele tehakse eraldi flamenkoprogramme, kus seda ilusat tantsu kaeda saab. Tasub aga maad kuulata ka kohalike käest. Mõnel pool on flamenko rohkem flamenko kui mujal.

Võimalus number kolm sobib küll ainult külmaverelistele. Jah, muidugi – härjavõitlus. Osa hispaanlaste traditsioonidest, ent siiski brutaalsena näiv meelelahutusvorm. Härjavõitluse loomad tulevad spetsiaalsete aretajate juurest, neid kasvatatakse tigedaks. Ning matadoorid ja pikadoorid (pikadoor on piigiga ratsa-härjavõitleja) käivad enne, kui sööstavad areenile kuulsust koguma, usinalt vastavates koolides harjutamas.

Mängus on palju. Jah, härjavõitleja võib saada vägagi raskelt viga. Ent Hispaanias on tublid härjavõitlejad ka peadpööritavalt kuulsad tähed, keda jälitab seltskonnaajakirjandus ning varitsevad hullunud austajannad.

Nii või teisiti ei piisa Hispaania nägemiseks ühest reisist. Karta on, et jääb väheks kahestki. Tuleb vahepeal kodus siestat pidada ja siis uued reisiplaanid paika panna. Adios!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 229 korda, sh täna 1)