Hüperaktiivne laps väärib mõistmist ja vajab armastust

Peame liigagi tihti loomulikuks seisukohta, et minevik mõjutab meie tulevikku. Harvem mõistame, et see võib ka vastupidi olla – et homme saabuv tulevik saab olla määravaks, millisena minevik meile tulevikus paistab.

Igaüks meist loodab ka kellegi armastusele ja sellele, et keegi temast hoolib. Kui aga lapsepõlv on kellelegi meist kaasa pannud hulgaliselt pettumusi ja kannatusi, on kerge tekkima tunne, et mitte keegi meid ei vaja.

Olukorras, kus vanemad oma (elu/töö)probleemide tõttu ei saa lapsele piisavalt pühenduda ega oska oma armastust lapsele piisavalt väljendada, on taoliste tunnete tekkimine põhjendatud.

Kui lapse käitumine kutsub täiskasvanutes esile negatiivse suhtlemisstiili (liigne keelamine, pahandamine, karistamine), siis võib see lapsele tekitada väga tugevaid suhtlemisprobleeme, võimendades eelkõige tema hüperaktiivsusest tulenevaid käitumisviise – ka täiskasvanueas.

Hüperaktiivsuse ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire põhilised tunnused on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, halvasti juhitud tegevused ja ülemäärane aktiivsus, mille avaldumisvormid on lapseti erinevad.

Lapse vanuse edenedes aktiivsus- ja tähelepanuhäire esmased tunnused enamasti vähenevad ning on sotsiaalsetest faktoritest suhteliselt vähem mõjustatud kui selle häirega seonduvad teisesed probleemid (näit enesehinnangu alanemine, ärevus, depressioon, agressiivsus jms), mis puberteedi- ja täiskasvanueas progresseeruvad (näit sõltuvushäired, asotsiaalne käitumine).

Hüperaktiivsuse tekkepõhjustena saab välja tuua geneetilise eelsoodumuse, psühho-sotsiaalsed tegurid, rasedus- ja imikuea patoloogiad, vanemate ebatervislikud eluviisid.

Hüperaktiivsust esineb poistel viis korda sagedamini kui tüdrukutel ja esinemissagedus on seotud nii kasvatusmeetoditega kui ka kultuurikontekstiga. Näiteks Kaukasuse mägedepoegade hüperaktiivsus on nende ühiskonnas palju enam aktsepteeritud kui põhjamaiste mehepoegade impulsiivsus omal maal.

Hüperaktiivsuse avaldumine

Käitumisprobleemid:
agressiivne käitumine, mis väljendub eelkõige rünnakuvalmiduses, kiusamises, sõnakuulmatuses ja kaaslastega suhtlemise raskustes;
kontrollimatu käitumine, mis väljendub raskustes reeglite järgimisel (näit töötempo valimine).

Mäluprobleemid – need on tingitud tähelepanuraskustest, mille tõttu laps unustab ka juba omandatud oskusi, sõnavara, oma asju, mistõttu teda peetakse lohakaks.

Õpiraskused, millele osutavad hälbed motoorika, taju ja keele arengus. Koolieas võivad täiendavalt ilmneda lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisraskused.

Sotsiaalne probleem, mis enamasti väljendub suhtlemisel, ja selle komplikatsioonideks on:
tõrjutus eakaaslaste hulgas
vaenulikkus ja pahurus suhtlemisel täiskasvanutega
teiste laste solvamine
õelus ja sagedane kaklemine
sõnakuulmatus
endassetõmbumine.

Hüperaktiivsusest tingituna võivad lapsel tekkida koolis õpiraskused, mis võivad viia põhjendamatute puudumisteni ja hiljem ka koolist väljalangemiseni.

Õppimisele eelistatakse hoopis ajaveetmist sõprade seltsis, ringihulkumist – ühesõnaga nn eesmärgipäratut tegutsemist. Hüperaktiivsed lapsed üritavad iga hinna eest vältida kohustuste (nii füüsiliste kui ka vaimsete) täitmist, püüdes sellele alati leida mingisuguse asendustegevuse.

Suheldes hüperaktiivse lapsega on oluline ära tunda lapse võimalikud kaitsereaktsioonid, mida ta ohu korral võib enesehinnangu säilitamiseks kasutada.

Nendeks kaitsereaktsioonideks võivad olla agressiivne või hävitav käitumine, ebameeldivate olukordade vältimine, kohustuste ja vastutuse eest põgenemine ja tagasitõmbumine, näiteks koolitundidest popitegemine.
Selliste laste käitumisraskused koolikeskkonnas avalduvad eelkõige tunni ajal ringikõndimises, vandumises, teiste õpilaste põhjendamatus löömises ja togimises, õpetaja korralduste põhimõttelises mittetäitmises ja vastutöötamises, põhjendamatute nõudmiste esitamises, asjade unustamises.

Töös hüperaktiivsete lastega saab täiskasvanu nende käitumisse suhtumisel ja sellele hinnangu andmisel lähtuda erinevatest tõlgendamisvõimalustest.

Töö hüperaktiivsete lastega on igal juhul tulemuslikum, kui suheldes välditakse nende käitumise üldistamist ning lähtutakse konkreetsest situatsioonist.

Näiteks:
õpilane kõnnib tunni ajal ringi, kui…
vannub, kui…
lööb ja togib teisi õpilasi, kui…
keeldub õpetaja korraldust täitmast siis, kui…
esitab nõudmisi olukordades, kus…
unustab asju siis, kui…
segab õpetajale vahele siis, kui…

Hüperaktiivse lapse impulsiivse tegutsemise korral võiks probleemi kõrvaldamiseks kasutada alljärgnevaid meetodeid:
püüa juhtida laps kõrvale tema kapriisist

paku lapsele välja mõni alternatiivne tegevus, koht või ese

reageeri lapse jaoks ootamatul viisil: esita mõni ootamatu küsimus või naljata, püüdes korrata lapse tegevust

kuula alati ära, mida lapsel on sulle öelda, vastasel juhul ei hakka ta sind üldse kuulama

väldi lapse jäika keelamist ja käskimist, pigem palu teda, tehes seda mitu korda järjest ja soovitavalt sama sõnastust kasutades

kui pead last karistama, siis karista teda tema teo eest, mitte selle eest, et laps ise oli paha

näita lapsele kas pildilt või peeglist teda ennast jonnivana

väldi moraalitsemist lapse üle, kes sind nagunii ei kuula

väldi pealesunnitud vabandamist, pigem võimalda lapsel oma mõtetega üksi jääda, et lasta tal rahulikus keskkonnas oma teo üle järele mõelda.

Hüperaktiivsete laste õpetamisel on olulised:
Õpetaja / kasvataja paindlikkus ja pühendumus ning põhjalikud (erialased) teadmised tähelepanupuudulikkusest ja hüperaktiivsusest.
Tihe side kodu ja kooli vahel ning (täiend)koolitused nii õpetajatele kui ka vanematele.

Selgus ja kindel struktuur lapse õpingutes ning loovate ja interaktiivsete õpetamisstrateegiate kasutamine: kohandada ülesanded lastele sobivaks, vähendada kirjalike tööde ja koduste ülesannete hulka, anda rohkem aega vastamisel ning abi õppimise organiseerimisel.

Õpilase privaatsuse ja konfidentsiaalsuse austamine, mitte alandada ega naeruvääristada teda kaaslaste ees.

Õpilaste erinevuste väärtustamine, usk nendesse ja mitteloobumine.

Kui laps ei õpi loomulikest põhjus-tagajärg asjaoludest, tuleb need segada kooli poolt kehtestatud lisatud tingimustega, et laps mõistaks, mida temalt oodatakse ning saaks aru, et halval käitumisel on ka oma tagajärjed.

Distsipliin on väga oluline, eriti teismeliste puhul. Kui teismeline rikub reegleid, tundub privileegide äravõtmine parima toimimisviisina. Oluline on siinjuures teadmine, et laps on sellest juba eelnevalt teadlik, enne väära käitumist, ning et eelnevalt oleks selge, miks seda käitumist mitteaktsepteeritavaks peetakse.

Lapse mitteaktsepteeritava käitumise korral tuleb igal juhul vältida tema füüsilist karistamist!

Löömine õpetab lapsele, et see on “aktsepteeritud” tegevus, kui oled vihane. Samuti ei õpeta löömine lapsele seda, kuidas muuta oma käitumist. Lapsed, kes elavad end välja tegevuses, võivad piisava tähelepanuta jäädes löömist oma pahategudega välja kutsuda, sest negatiivne tähelepanu on parem kui üldse mitte mingisugune tähelepanu. Löömine võib kahjustada ka lapse füüsilist tervist.

Õpetaja/kasvataja ülesandeks on abistada last tema plaanide organiseerimisel, toetada teda individuaalse tee leidmisel, oma loomuse realiseerimisel. Koostöös koduga esitatakse vanematele ainult üks, kuid täiesti kindel tingimus – austus oma lapse vastu!

Iga arenev laps vajab oma arenguks ka vabadust ja spontaansust. Igapäevaelu koos hüperaktiivse lapsega ei ole kindlasti kerge, selle juurde kuuluvad sageli ka halvad kogemused.

Vaid mõistev suhtumine, emotsionaalne tasakaal ja inimlik lähedus aitavad hüperaktiivset last kõige paremini mõista, et teda tema püüdlustes kollektiivi/ühiskonda sulandumisel toetada.

Teadmiseks siinkohal kõigile, et puudub absoluutne seos raske lapsepõlve ja ebaterve täiskasvanuea vahel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 343 korda, sh täna 1)