Ootamine – üheksas kuu

Ootamine – üheksas kuu

 

Elu kulgeb rütmis aeglane-kiire-kiire. Astumine on aeglane. Mõtted ringlevad ainult saabuva uue ilmakodaniku ümber – millal, mismoodi, mis saab s i i s edasi? Nii palju on veel tegemata! Ja on selge, et praeguses väga ümaras olukorras kaugeltki kõike enam teha ei jaksa. Aeglane-kiire-kiire, nüüd on viimased nädalad, mis tuleks kulutada iseenda, lähedaste ja tulevase tite heaolule mõeldes.

Üheksandal kuul, lubavad targad raamatud, peatub otsatu paisumine, sest kõhutite kasv aeglustub. Edaspidi kogub ta päevas umbes 15 grammi rasva, et sündides toime tulla temperatuurimuutustega.

Üheksandal kuul suudab ema jälle magada, lubavad targad raamatud, sest kehale langev koormus väsitab ja kurnab ema sedavõrd, et ta ei jaksa enam hoolida rahututest jalgadest, pissilkäikudest ja seljavalust.

Üheksandal kuul vajub „kõht alla“, jättes emale rohkem hingamisruumi.
Kui siiani pole lapseootel ema teadnud, mis on kõrvetised, siis nüüd saab ta suure tõenäosusega seda omal söögitorul tunda – allapoole liikunud emakas surub kokku soolestiku, makku mahub sööki parimal juhul vaid mõni suutäis ja seegi kipub sealt kõrvetistena üles.

Rahvatarkus soovitab kõrvetiste puhul loobuda igasugusest magusast, kihisevatest jookidest ja rasvastest söökidest. Soovitatakse juua pool klaasi leiget piima söögikorra lõpetuseks ja süüa tihti ning korraga vähe.

Kui sunnitud dieet ei aita, rääkige oma ämmaemanda või arstiga, tõenäoliselt soovitab ta Rennie tablette, mille pärast sööki imemisel kõrvetised järele annavad. Ettevaatust siiski, sest tegemist on meeldivamaitselise ravimiga ja liialdada ei maksa sellega ei ökol ega ökotul.

Kõhukinnisuse kõige lihtsam leevendus peitub puhtas joogivees – klaas sidrunilõiguga vett hommikul ärgates ja klaas puhast jahedat vett iga kord, kui tunned janu, ergutab seedekulglat ja uskuge või ei, aitab ühtlasi ennetada turseid!

Õhtul enne magamaminekut on omal kohal tass taimeteed – apteegis müüakse Hea Une teesegusid, Rahustavat teed ja muid mõnusaid, mis lubavad värvilisi unesid. Tasub jällegi nõu küsida apteekrilt või ämmaemandalt.

Viimasel kuul suhtleb kõhuline oma emaga, isaga, aga ka õdede-vendadega aktiivselt. Ta tajub valgust ja keerab end selle poole, läbi lootevee kuuleb ta summutatult helisid ja annab pukslemisega märku, kui talle näiteks Vivaldi viiulikontsert ei sobi.

Kas teadsite, et veel sündimata tõru mõistab tõmmata ema tähelepanu endale lausa sõna-sõnalt – võttes pihku nabanööri ja seda nagu Iiahi sabast tehtud kellanööri sikutades? Ai, see on ebamugav tunne! Ämmaemand oskab loote südametoonide uuringu pikalt paberilt emale näidata need kohad, kus lapsuke on anduri eest end ära liigutanud või nabanöörist sikutanud – neil kohtadel viskab tuksegraafik pikad sirged jooned sügavale alla.

Õhtusel aktiivsusperioodil, umbes siis, kui ema-isa voodisse poevad, on suurel osal kõhubeebidel tantsutund. Läbi kõhunaha on nurgelisena aimatavad väikesed siplevad jalad või siis lükatakse isa suurde sooja peopessa tilluke tagumik. Tore on sellist liikumist jälgida, aga olgem ausad, natuke sürreaalne ka… keegi ikkagi elab seal kõhus! Ja selle „keegiga“ saab suhelda nii lauldes, kõneldes, puudutades kui ka lihtsalt häid mõtteid mõeldes.

Te ju teate, et ema ja tema väärtuslik tõruke saavad omavahel suhelda sõnu kasutamata. Tuleb lihtsalt mõelda ilusaid, rahulikke, ootust täis mõtteid!

Sünnitus

Parim soovitus sünnituseks valmistumisel on: jääda rahulikuks ja mitte „üle“ mõelda! Lapse sünd on loomulikemaid asju siinilmas, ehkki iga sünd on Ime. Enamik naisi tuleb sünnitusega ise väga hästi toime, võimalike raskuste ja kõrvalekallete puhul seisavad tulevase ema kõrval kogenud ämmaemand ja arstid. Uskuge endasse, te saate hakkama!

On loomulik, et pärast kõikvõimaliku – ka kahtlase – info hankimist internetifoorumeist, loetud raamatuid, kuulatud loenguid ja läbitud kursusi lakkab tulevase ema aju lisanduvale teabele adekvaatselt reageerimast. Seepärast ka soovitus: ei maksa end vabatahtlikult infovälja uputada; s e l hetkel, kui sünnitus algab, teab keha kõige paremini, kuidas toimida.

Tulevased ökotitemammad kuulavad head muusikat, loevad Jüri Üdi ja Jaan Kaplinski luulet, Kati Murutari ja Albert Uustulndi raamatuid, võimlevad ja jalutavad ja teevad iga päev veeprotseduure. Need on hetked nende eneste jaoks!

Sünnituse lähenemisest annavad märku mitmed, pealtnäha haakumatud märgid:

Ehkki viimasel kuul ema kehakaal enam oluliselt ei kasva, tuleb tagasi söögiisu ja ehk ka tahtmine teatud kindlate toitude järele – ema kogub jõudu!

Viimastel nädalatel tunnete end nagu raketipolügoon – kogu keha häälestab end eelseisvaks suureks sündmuseks. Aeg-ajalt võib emakas minna toonusse ja see tunne võib olla üsna ebamugav, sest kipub rasedat tabama just siis, kui on käsil mõni oluline tegevus. Hingake end sellest „kivistumisest“ rahulikult üle! Lõdvestuge!

Kõik see, mis jääb puusadest allapoole, tundub painduvamana kui kunagi enne – et lapsel oleks parem sündida, lõdvenevad sidemed luude vahel. Võtke lisaboonusena võimalust panna jalg kaela taha, teha pediküüri – olgugi et püsti seistes ei pruugi te oma varbaid näha. Kui nüüd veel kergejalgselt joosta ka saaks, oleks vast õnn!

Rasedakaarti märgitud tähtaja eel hakkab kannatus lõplikult katkema. Tundub, et enam ei jaksa. Kodustel läheb raskeks üliümara ja tujuka, ootamatult nutma purskava naisterahvaga toime tulla.

Tõde on, et vaid murdosa lapsukestest tulevad siia ilma päeval, mille arst teie kaarti kirja on pannud. Rasedus kestab 38–42 nädalat. Jääb loota, et seekord ei ole teie punase laterna rollis. Ökomamma teab, et sünnituse õige aja ütleb laps – siis kui ta tunneb, et on valmis sündima, siis ta tuleb! Teadjad soovitavad titega rääkida, oma tundeid jagada, teda sündima julgustada.

Paar päeva enne sünnitust tabab paljusid rasedaid vastupandamatu koristamiskihk. Nii sätib mõni möödaminnes kaupluseriiulitel kaerahelbepakke ritta; teine tormab aeda ja istutab, olenemata aastaajast ümber mõned puud; kolmas korraldab kodustele loengu hügieeni põhialustest ja asub sealsamas ise lapiga vehkides ja kodakondsete kõrvu külma veega nühkides elavat eeskuju näitama. S e e on lähedal!

Kirjutatud tähtaja kukkudes on teretulnud kõik jutud laadis „naised saunas rääkisid“. Päevakorda kerkivad sünnitust esile kutsuvad meetodid üldnimetajaga „2S-i“ – kui see ei mõika, siis „3S-i“ jne. Parem hoidke oma tervist, jätkake jalutuskäikude, võimlemise ja veeprotseduuridega – kehaline aktiivsus aitab loomulikule sünnitusele kaasa.

Minek!

Seda hetke ei ole võimalik maha magada. Ole sa noor või vanem, esimest või mitmendat korda lapseootel, saare naine või mandrilt tulnu – sa tead täpselt, millal on aeg. Sisetunne ütleb! Aega on piisavalt, et ennast algavaks häälestada, kontrollida enne minekut üle kõik vajalik, teavitada lähedasi ja rahulikult minna.

Loodetavasti olete otsustanud Kuressaare haigla väikese ja turvalise sünnitusosakonna kasuks, kus teid võetakse vastu julgustava naeratusega ning kõik need tunnid kannatusest Imeni tunnete, et teiega tegeletakse, teie jaoks on aega ja jätkub lahket sõna.

Mõned nädalad varem olete kindlasti tee kodust sünnitusosakonnani läbi sõitnud ja oskate umbes arvestada sinna jõudmiseks kuluvat aega. Konsulteerige kindlasti oma ämmaemandaga, mis tema arvab, millal on õige aeg asuda teele haigla poole.

Juba kuu aega varem on pakitud kott haiglasse kaasa võetavate asjadega. Nende „asjade“ hulka kuulub tõenäoliselt ka lapse isa või usaldusisik. Paluge, et ka tema oma kotikese aegsasti kokku paneks. Uuringud väidavad, et isa juuresviibimisel sünnitusel on pereks kasvamisel väga oluline roll. Seega, kui vähegi võimalik, minge koos!

Enne lahkumist kontrollige koti sisu üle: seal peaks olema pudel puhast joogivett, isiklikud hügieenivahendid, mugav pesu, imetamisrinnahoidja, „midagi head“ puhuks, kui Ime on sündinud; midagi armsat, mis meenutab kodu; tite kojutoomise riided; nimekiri inimestest, kellele tahate kindlasti oma uudist teatada. Ökomam-ma keedab kaasa termosetäie nõmmeliivateed, sest see aitab kaasa emakakaela pehmenemisele.

Üks hää tarkus peaks olema teele kaasa võtta: sünnitus on täpselt nii valus ja õudne, kui valusaks me ta endale mõtleme. Lihtsaim viis leevendada valukartust on kasutada kognitiivset meetodit – juhtida mõtted valust eemale. Ökomamma kirjutas oma sünnitusplaani suurte tähtedega: soovin sünnitama tulles kaasa võtta oma armsa padja, lemmikmuusikat ja lahendada mehega ristsõnu ja pärast joonistada päikest ja vikerkaart – muidugi kui selleks aega jääb.

Saaremaa ökomamma ei lasku ei enne ega nüüd kodus sünnitamise-teemalisse vaidlusse. Kuressaare haigla on teinud omalt poolt kõik, et võiksite end sünnitusosakonnas tunda nagu kodus! Ja kui sellest ei piisa, eks siis pea mõneks ajaks elukohta muutma ja tulema mandrile, kus tegutseb kodussünnituse ühing.

Enne aga, kui otsustate viimase kasuks, rääkige oma arsti, ämmaemanda ja ka lähedastega – et saada võimalikult adekvaatne pilt võimalikest plussidest, miinustest ja ka armsate valmisolekust üheksa kuud kestnud ootust just sellise punktiga pärjata.

Mina lähen meie kolmanda lapsega mõne nädala pärast kohtuma väikesse haiglasse. Olen mitu kuud kaalunud kodus sünnitamise häid ja puudusi ja jõudnud tulemuseni, et esiemade kombel saunas lapse sünnitamiseks minus sisu ei ole.

Ka tekitab kahtlusi praegune tugisüsteemitus – Eesti riik ei ole oma mõtetes sinnamaale veel jõudnud, et meie emad hollandlannade eeskujul võiksid peamiselt kodus ja vaid eriolukorras haiglas sünnitada.

Küll aga kõnetan meie kõhutitte iga päev, et ta tuleks siis, kui on tema õige aeg ja me üheskoos saaksime selle Imeteoga kenasti hakkama – nii nagu oleme kahel korral kenasti hakkama saanud tema Suurte Vendadega, kes sündisid küll arstide järelevalve all, aga isa soojade käte vahele.

Soovin kõigile tulevastele Saaremaa emadele ilusat ootamiseaega ja loodan, et juba järgmisel kuul saame Ökotite ootamise lugusid jätkata Ökotite kasvamise lugudega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 300 korda, sh täna 1)