Vladimir Putin: riigipea kui iseenda dirigent

Vladimir Putin: riigipea kui iseenda dirigent

 

Lõppeva nädala alguses leidis meie idanaabri sisepoliitikas aset sensatsiooniline ja mõnevõrra isegi skandaalne sündmus – tegemist on hämmastava muutusega kõigis neis prognoosides, mis puudutavad Venemaa praeguse presidendi Vladimir Putini tulevikku.

Kuula, mis sumin? Rahvamurd
Seal halab, langeb põlvili kui laine
Rea järel rida…veel…ja veel… Noh, vend
On meie kord! Tee rutem! Põlvedele!
R a h v a s
(Põlvili. Nutt ja halin)
Oh halasta! Meid valitsema hakka!
Me isaks-tsaariks saa!
(A. Puškin „Boris Godunov“ /tõlge K. Kangur)

Nimelt teatas Kremli praegune pealik, et detsembrikuu alguses toimuvatel parlamendivalimistel kuulub tema nimi valitsuspartei Ühtne Venemaa nimekirja. Mis veel üllatavam: president vihjas, et pole välistatud võimalus, et peagi saab temast riigi peaminister. Ning pärast seda, kui Kremlis asuval presidenditoolil on neli aastat istunud mõni vahefiguur, võib kõik otsast peale hakata.

Kremlimeelse erakonna Ühtne Venemaa esmaspäeval avatud kongressil kergitas Venemaa president Vladimir Putin esimest korda veidi saladuskatet neis küsimustes, mis puudutavad tema tulevikuplaane. Nimelt teatas ta, et on eelseisvatel parlamendivalimistel (need toimuvad 2. detsembril) valmis „suure tänutundega“ olema erakonna valimisnimekirja esinumber.

Samas teatas Vene riigipea aga, et erakonna liikmeks ta astuda ei kavatse. Kuid see-eest ei välista ta võimalust, et hakkab tulevikus juhtima Vene riigi ministrite kabinetti. „See on küllaltki realistlik pakkumine, kuid sellest on veel vara mõelda,“ märkis Vladimir Putin erakonna kongressil esinedes.

Ootusärevuses

Valitseva erakonna Ühtne Venemaa kongress (Eestimaa parteilased nimetavad oma selliseid kogunemisi suurkogudeks, nii et edaspidi kasutagem seda sõna – U. K.) algas vägagi närvilises õhkkonnas. Nii vähemalt kommenteeris seda sündmust vene mõjukas majandusajaleht Kommersant.

Nimelt ei olnud esmaspäeva, 1. oktoobri lõunaks suurkogule saabunud delegaatidel veel teada, kas president saabub neile esinema või mitte. Tõsi, samas võis kaudsete tundemärkide – kõikjal olid kasutusele võetud tugevdatud turvameetmed – järgi küll eeldada, et riigipea siiski saabub.

Ka suurkogu avamise kellaaeg (nii kirjeldas toimunut teine vene ajaleht Vremja Novostei) oli kuidagi imelik – kell neli pärastlõunal. Vaid mõni minut enne suurkogu avamist kostitas erakonna liider ja parlamendi alamkoja (riigiduuma) spiiker Boris Grõzlov ajakirjanikke ähmaste ja mitmeti tõlgendatavate fraasidega, et täna õhtul saabub selgus küsimuses, mis puudutab Ühtse Venemaa esikolmikut eelseisvatel valimistel.

See selgus saabus veidi enne kella kuut õhtul. Nimelt esines suurkogu delegaatidele Vladimir Putin, kes meenutas, et just tema oli Ühtse Venemaa asutamise initsiaator. Ka nimetas ta erakonda ühiskonda konsolideerivaks jõuks ja kutsus üles tegema kõik selleks, et Ühtne Venemaa saavutaks veenva valimisvõidu. Tribüünilt lahkudes siirdus Putin presiidiumisse, kus ta istus Boris Grõzlovi ja erakonna aseesimehe Sergei Šoigu vahele.

Déjà vécu – kord juba üleelatu

Kõik, mis „Ühtse Venemaa“ suurkogul järgnes, meenutas nii väga umbes kolme-nelja aastakümne tagust aega, mil Nõukogude Liidus oli samuti üks ja kogu ühiskonda konsolideeriv erakond – NLKP. (Muide, vahemärkusena olgu siinjuures lisatud, et paljud just selle erakonna liikmed on ka tänapäeva Eesti poliitikas ja majandustegevuses ning, mis veel hullem, üsna sageli jagavad nad meie ajakirjanduse veergudel uusi õpetussõnu – U. K.)

Nimelt võtsid pärast Putini avaesinemist sõna mitmed oraatorid. Vene ajaleht Vedomosti korrespondent kirjeldas olukorda järgmiselt: selles, et võimul oleva partei jüngrid riigipea aadressil kiidulaule laulavad, pole midagi üllatavat; selline käitumine on tavaks isegi kõige demokraatlikumas riigis.

Hämmastas aga see, jätkas ajaleht, et seekord tehti seda kuidagi väga paatoslikult, ülevoolavalt ja mingi arusaamatu nürimeelse järjekindlusega. Mis aga puudutab president Putinit, siis tema suhtus teda ülistavatesse kõnedesse eriti heakskiitva näoilmega. Seepärast jäigi mulje, et midagi erakordset on kohe-kohe saabumas.

Halleluuja! Halleluuja!

Ühena esimestest astus Ühtse Venemaa suurkogu tribüünile keegi naiskangur Jelena Lakšina Ivanovost. Rõhutades üpriski ülevoolavalt ja tänapäeva mittesobivalt nii oma kui ka oma esivanemate proletaarset päritolu, tegi ta lõpuks avalduse: kui Putin presidendi kohalt lahkub, siis olevat see lausa katastroof. Naiskangru sõnul polevat siis sugugi kindel, et inimestel saab olema nii hea kui Putini valitsemise ajal.

Ja siinkohal tegigi kangur ettepaneku – riigi põhiseadust tuleks muuta, mis annaks Putinile võimaluse Kremlisse jääda veel ka kolmandaks tähtajaks. Nende sõnade ajal näitasid telekaamerad erakonna juhtfiguuride, näiteks Peterburi kuberneri Valentina Matvienko ja Moskva linnapea Juri Lužkovi nägusid – neil peegeldus kuidagi võlts ja teatraalne üllatus koos alandliku ja kuuleka naeratusega. (Muide, samasuguseid naeratusi olen tähele pannud ka Eesti erakondade suurkogudel, aga võib-olla ma ka eksin – U. K.)

Kangruemanda hoogsale ja temperamentsele esinemisele järgnes paraolümpiamängude võitja Mihhail Terentjevi sõnavõtt. Selle mehe etteaste uudsus seisnes selles, et oma esinemise ajal ei pöördunud ta üldse delegaatide poole saalis – ratastool, milles ta istus, oli pööratud president Putini poole ja oma teksti luges ta riigipeale otse näkku.

Ja „isake“ nõustuski

Pärast sellised nõukogudeaega meenutavaid halleluujasid tõusis Putin veel kord tribüünile ja teatas, et nagu enamik Venemaa elanikke nii on ka tema parteitu ja seda staatust ta muuta ei soovivat.

„Kuid,“ jätkas Venemaa president, „teie erakond võib saada ja ta peabki saama sotsiaalse stabiilsuse instrumendiks, mis kindlustaks tulevase parlamendi ja kogu võimuaparaadi töökindluse, oleks ühiskonna arengu initsiaatoriks ja kindlaks toeks täidesaatvale võimule kavandatud plaanide elluviimisel.“ (Kõik see tuletab nii väga meelde Nõukogude Liidus kehtinud põhiseaduse kurikuulsat §6, mis legaliseeris NLKP ülemvõimu riigis – U. K.) Seejärel võttiski Putin „tänutundega“ vastu ettepaneku asuda Ühtse Venemaa valimisnimekirja esinumbri positsioonile.

Varasemad spekulatsioonid

Juba kaua aega on vene ajakirjanduses ilmunud kommentaare, kus spekuleeriti selle üle, kes võiks saada Ühtse Venemaa valimisnimekirja esinumbriks. Oodati „üllatust“. Küll käidi välja mõte, et selleks „üllatuseks“ võib olla kas Peterburi kuberner Valentina Matvienko või keegi praegustest asepeaministritest (Sergei Ivanov või Dmitri Medvedjev). Kuid sellesse, et „üllatuseks“ võib olla Putin isiklikult – millise spekulatsiooniga vene ajakirjanduses küll aeg-ajalt välja tuldi –, eriti ei usutud.

Internetiväljaanne Lenta.ru kirjutas, et sellist arenguvarianti ei usutud kahel põhjusel. Esiteks on Venemaa president nii administratiivses kui ka moraalses mõttes kogu riigi jaoks väga oluline figuur – kui võimu kehastus ja valitseva eliidi jaoks kui tähtsaim vahekohtunik.

See aga tähendab, et presidendil ei kõlba sekkuda parteide vahelisse lihtsasse jagelemisse – see oleks tema jaoks alandav. President võib loomulikult ühte või teist erakonda toetada, sest see aitaks tal oma poliitikat paremini ellu viia. Kuid isiklik sekkumine poliitilisse võitlusse oleks juba liiast. Esindab ju president kogu rahvast, seetõttu peaks ta kõrvale jääma nii poliitilistest ideoloogiatest kui ka vahetust võimuvõitlusest.

Muutunud olukord

Nüüd aga, pärast Putini sensatsioonilist ja skandaalihõngulist käiku, omandab nn võimu partei (s.o Ühtne Venemaa) hoopis uue tähenduse. Nüüd on meil tegemist täiesti erilise institutsiooniga, mis nii väga meenutab NLKP-d stagnatsiooniajastul. Olla Ühtse Venemaa liige, see tähendab saada osa presidenti ümbritsevast karismast. „Nüüd on see erakond juba midagi metafüüsilist,“ kirjutas internetiväljaande Lenta.ru kommentaator.

Mis aga puutub eelseisvatesse parlamendivalimistesse, siis nende tulemus on juba täna otsustatud – võttes arvesse president Putini erakordselt suurt reitingut ja vene opositsiooni killustatust, võib kindlalt prognoosida, et Ühtne Venemaa saab neil valimistel enam kui 2/3 saadikukohtadest. See aga tähendab, et tulevikus on Kremli juhtkonnal võimalik läbi suruda kõik mõtted, mis neil ka pähe ei tuleks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)