Persona harmonia: Marika Vaarik

Persona harmonia: Marika Vaarik

 

Mõiste „portree“ tähendab kitsamas mõttes portreemaali. Maalimiseks aga ei pea alati kasutama pliiatseid, need võib vabalt asendada kas akvarellvärvide või pastellkriitidega, kas või söega, ent sama hästi võib selleks kasutada noote, helikeelt. Muusikalist pilti. Ja niisamuti on sõnadega. Inimest ja olukorda võib kirjeldada nii- või naamoodi, olenevalt peamiselt siiski sellest, kes kirjutab. Kuidas kirjutatu elama hakkab, sõltub aga hoopis sellest, kellest või millest maal räägib. Järgnev lugu on minu portreevisand (ei julge seda nimetada maaliks) näitleja Marika Vaarikust.

Hingelt hiidlane

Marika Vaarik on veetnud pea kogu oma lapsepõlve Hiiumaal. Nüüd aga jõuab ta sellele saarele ehk lapsepõlvekoju, päriskoju, nagu Põhja-Ameerika indiaanlased nimetavad kohta, mis on nii omane, et kõik tundub ühtäkki paika loksuvat, üha harvemini ja harvemini.

Sisemiselt hiidlane on Marika Vaarik ilmselt elu lõpuni, kuigi elab Tallinnas. Näiteks Tartus elada oleks tal pea võimatu, sest kodu peab olema mere lähedal, kodus peab olema merehõngu: „Kellele mets, kellele mäed, aga mulle meri. Kui saaks oma töid korraldada kuidagi nii, et seda sõitu vahel ei oleks, siis miks mitte elada Hiiumaal.“

Ta peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest Tallinnaski asub ta kodu peaaegu männisalus, Nõmmel. Nii on loodus kogu aeg ümber ja mere soolane hingus hoomatav. „Eestlane ei ole ju üldiselt linnarahvas, ei ole nii urbaniseerunud. Ta tunneb ennast hästi looduses, see on tema loomuses,“ mõtiskleb Vaarik.

Viiul ja klaver

Samamoodi nagu Hiiumaaga on läinud ka teise nn pärisosa, viiulimänguga. Kakskümmend aastat ei ole Marika korralikult mänginudki, üle kümne aasta pole pilli kapi otsast alla võtnud, olgu või meenutuseks. Lapsepõlves oli aga tahtmine viiulit mängida nii suur, et enne päris pilli kätte võtmist harjutas ta, sõrmed verised, puuhalu peal.

Kuid nüüd on need momendid harvad, kus ta võtab viiuli kätte ja lihtsalt mängib. Põhjus selleks on väga proosaline: „Kui keegi tuleks ja vahetaks pillil keeled ära, küll siis mängiks!“ Viimasel ajal on Marika Vaarikule järjest enam hakanud meeldima klaverimuusika, klaverimäng. (Repliigina vahele, et Marika hiidlasest vanaema mängis nii klaverit kui ka akordioni.)

Aga nagu pea iga asi, mida saab valida, sõltub ka mingi pilli eelistamine hetkemeeleolust ja tunnetusest. Siiski on klassikaline muusika jäänud oluliseks. Sellist laadi muusika ei ole midagi nii erilist tavatut, ta lihtsalt on… hea muusika. Muusika, mida kuulata on sama loomulik kui elada, hingata, näidelda.

Pastelne must

Marika Vaariku tütar Ruudu on kunagi öelnud, et emale meeldivad must ja valge värvidest enim. Ilmselt pidas ta küll silmas seda, mis tooni rõivastesse ema riietub, aga siiski uurin, et milliseks inimeseks Marika Vaarik ennast ise hindab, kas mustaks või valgeks.
Näitleja puhkeb südamlikult naerma selle küsimuse peale ja ütleb siis, et pigem ikka mustaks, sest oma loomult on ta pigem küüniline ja pragmaatiline kui ülioptimistlik.

Pigem meeldib talle jälgida ja vaadelda olukordi ja inimesi nende sees. Jah, must on tema värv, aga must koos pastelsete toonidega – „mustapoolsed pastellid“. Must aga sisaldab kõiki muid põhivärve, pealegi on must alati moes, ja küünilisuski on ju pigem eluterve suhtumine kui negatiivne eluhoiak.

Nii hea, et kaob ajataju

Must mustaks, aga 10. oktoobril Kuressaare Linnateatris esietenduva „Limbo“ suhtes on Marika Vaarik vägagi positiivselt meelestatud. „Teisiti ei saakski ju,“ ütleb ta ja naeratab.

Kui uurin, et kuidas näitleja tunneb ennast pärast „Limbo“ proovi, vastab ta: „Kui lugu väga huvitab – ja see on ju priima, kui huvitab –, siis võib kaotada ajataju proovide ajal ja need võivad kesta lõputult. Kuna aga tükk on koostatud nii, et keegi lavalt ei lahku, siis on see füüsiliselt nõudlik. Teatavas emotsionaalses pinges olla on samuti väsitav.“

Oma rollist on olulisem partnerlus

Palju raskem on Marika Vaarikul vastata ühele kanoonilisele näitlejatele esitatavale küsimusele, et mida näitleja Marika Vaarik peab oma parimateks rollideks. Ilmselt oleks palju lihtsam säärane küsimus, mis nõuaks auhinnatud rollide loetelu. Mitte et neid vähe oleks, aga hindamise töö on sel juhul keegi teine juba ära teinud.

Üks neist talle enesele korda läinud rollidest on kindlasti Aare Toikka lavale toodud monoetenduse „Klammi sõda“ preili Klamm, teine aga Katrin Kaasik-Aaslavi lavastatud „Kurva kohviku ballaadi“ miss Amelia Evans.

Kuigi neid rolle on olnud veel ja veel, mis on näitlejat kui inimest sügavalt puudutanud, hindab ta lavastuses siiski mitte niivõrd enda mängu, kuivõrd just partnerlust ja koostööd lavastajatega. Koostöö on kõige alus. Kui lavatükis midagi ei suju, midagi on puudu või üle, siis ei ole lavastust. Tervik loeb. Harmoonia.

Puhas rõõm lasteekraani saatest

Vanaema Elleni roll Lasteekraani saates „Saame kokku Tomi juures“ on Marika Vaarikule olnud ja on siiani väga nauditav ja positiivseid elamusi pakkuv. „Seal osalemine on puhas rõõm, ei midagi enamat,“ ei hoia näitleja emotsioone vaka all.

Visand Maarika Vaarikust on aga ikkagi poolik, lõpetamata töö. Ja ma arvan, et võib-olla sajandi pärast on kellegi targa teatraali poolt portree peaaegu lõpetatud. Aga siiski loodan, et nii need toonid, mis jäid lõuendile kandmata, kui need, mis on seal juba ees, ei tuhmu niipea.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 204 korda, sh täna 1)