Puudega laps perekonnas (5)

Puudega laps perekonnas

 

Eesti on pärast taasiseseisvumist teinud tohutu arengu. Ta on olnud üks kiiremini arenev riik üldse. Riik tahab areneda ennekõike majanduslikult, et saavutada rikkust, olla arvestatav partner teistele.

Selle suure rahajanuga on jäänud tahaplaanile tegelemine inimestega, kellel on raskem saavutada täiust oma elus. Täiuseks ei pea ma rahasummat, mis on sageli ennastohverdava töö tulem, vaid ühiskondliku arvestamist, toetamist ja mõistmist.

Just selle viimase pärast on pidanud ennast tõestama paljud puudega inimesed, et näidata oma täisväärtuslikkust. Puudega inimesel Eestis on raske hakkama saada. Esiteks rahaliselt. Muidugi saavad inimesed ise selle jaoks palju ära teha, üritades endale jõukohast tööd leida, kuigi tihtipeale kohkub tööandja puuet nähes ära. Muidugi leidub ametikohti, kuhu tööle võetakse, ent mõistagi kandikul neid kellelegi pakkuma ei tulda. Visaduse puudumisel või selle murdumisel lööb inimene aga pahatihti lihtsalt käega.

Eestlane peab harjuma puudega inimesega ühiskonnas. Väikses linnas on seda ehk lihtsam teha, teisalt ei panda suure linna melus inimest ja tema puuet lihtsalt tähele. Tähelepandamatus toob aga esile probleemi, et kitsamas valdkonnas ei võeta seda inimest tõsiselt. Teiseks peab puudega inimene läbima juba lapseeas tõelise kadalipu, et kauges tulevikus kuskile jõuda.

Siin tulevad mängu vanemad, kes peavad alustama oma puudega lapse n-ö integreerimist ühiskonda. Leian, et ainuõige viis seda teha on panna laps tavalasteaeda. Lasteaiad ei ole sellest vaimustuses, sest neil on hirm – puudub kogemus ja midagi uut kogeda ei taheta. Nii tulebki lapsevanemal käia lasteaiast lasteaeda ja otsida oma võsukesele kohta.

Kui on läbi käidud viimnegi koht, jääb üle ehk lastekodu, kuhu võetakse meelsasti vastu, kui ainult kohta on. See aga ei anna puudega lapsele võimalust õppida elama tavalaste, tavainimeste seas. Ring tõmbub koomale ja laps peab õppima oma puudega toime tulema koolis, kus on seda veel raskem teha. Murdumine on kiire tulema ja nii jäädaksegi koduõppele, mis omakorda pärsib tugevasti lapse silmaringi laienemist ja hakkamasaamist tulevikus.

Ei taha väita, et koduõppe kvaliteet oleks halvem, koduseinte vahel on lihtsalt võimatu saavutada suhtumine, et ka puudega inimene on „teiste” seas keegi, sest tuleb õppida teadmisega, et ühiskond vaatab sind kui imet.

Ehk oleks riigil vaja luua mõned lasteaiakohad puudega lapsele, et panna tugev alus tema edasisele elule. See läheks riigile vähem maksma kui igasugused toetused. Puudega inimene saaks tulevikus ise tööle minna, saavutada koht „teiste” seas ja ennast teostada.

Mitmekülgsed inimesed muudavad ka kogu riigi värvilisemaks, mis omakorda kasvatab riigi tugevust ja arvestatavust. Euroopa Liitki tahab täielikult kaotada puudega inimeste diskrimineerimise, eks näis, mis ta suudab selles osas ära teha. Massikommunikatsioonil on väga suur võim.

Et väärtustada inimest, ei tohiks jääda vaid ühte seltskonda, tuleks leida erinevaid inimgruppe ja näidata, et tegelikult oleme me kõik ühesugused inimesed oma pahede ja voorustega. Et puudega inimene ei ole tabu ja tal on samasugused õigused käia erinevates lõbustusasutustes ning tunda ennast vabalt ja nautida elu.

Muidugi peab olema väga visa ja tahtejõuline, küllap peaksid just sotsiaaltöö korraldajad natuke rohkem seda „pushima”, et inimesed kapist välja tuleksid ja riigile oma panuse annaksid, mis on ju kodaniku kohus.

Perekond saab puudega lapse probleemidest osa, ta saab last toetada, kuid ta ei suuda ega saagi õpetada puudega last ühiskonnas elama. See töö tuleb igal indiviidil endal ära teha, toetudes oma perekonnale, kes teda toetab ja vajadusel ehk kaitsebki.

Liigne kaitse aga ei tee asja paremaks, käituda tuleb mõõdukalt. Liialt kaitstaval lapsel tekib tunne, et ta ei peagi ise enese eest seisma, et tal on nii-öelda kaitseinglid kogu aeg selja taga.

Eriti probleemne on olukord koolieelses n-ö keskmises lapseeas, kus lapsed oma siiruses midagi öelda ei karda ja puudega lapse kohta kõik oma arvamused välja ütlevad. Nad ei mõtle halba, aga teistele pereliikmetele, eriti lapsele endale, tundub see väga ränk ja ehk pisut pahatahtlikki.

Midagi ette võtta selle vastu ei saa, seda tuleb mõista. Ei saa hukka mõista teisi lapsi, samas ei tohiks öelda puudega lapsele, et ta on lihtsalt teistest erinev. See tekitab suure küsimuse: „Miks just mina?” See kasvatab ehk viha maailma vastu ja eluterve mõtlemine saab varajases eas vastulöögi, mis määrab elus palju. Kui eelnev suudetakse kibeda pillina alla neelata, muudab see mõttemaailma terveks eluks, muudab vihma päikeseks.

Edasine on lapse või siis nooruki enda teha, tal on valida kas pärast kooli mitmete huvialade vahel või siis kodus istumine. Kodus istumine loob tunde, nagu oleks ta maailmast ära lõigatud ja koolis käiminegi tekitab trotsi. Enda arendamine erinevates valdkondades suurendab aga kindlust ja eneseusku nii inimeses endas kui ka ühiskonnas, kaudselt terves inimkonnas. Arvatakse, et puudega laps perekonnas on õnnetus. Muidugi ei saa puuet pidada normaalseks, ent samas ka mitte ebanormaalsuseks.

Seda on raske mõista, enne kui sellega kokku ei puutu. Mõistmatus tekitab „heatahtlikke” kaastundeavaldusi, mille peale polegi midagi kosta, sest sellised ütlused tekitavad tülgastust.

Puudega laps perekonnas on rõõm nagu normaalnegi laps. Muidugi toob see perekonnale lisakoormaid, aga pole koormat, mida lükata ei suudetaks, kui vaid pealehakkamist on.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 110 korda, sh täna 1)