Nõidus ja mina – mina ja nõidus

Nõiduse diapasoon on tohutu: ürgsetest manatarkadest, šamaanidest üle ristiusu ja lendavate taldrikute lausujate taimetarkade ja posijate juurde tagasi. Vahepeale mahuvad veel igat sorti muud nõiad, ennustajad, käevaatajad ja kaardipanijad.

Öeldakse, et rasketel aegadel, majanduskriiside ja sõdade või muude õnnetute sotsiaalsete asjaolude puhul kasvab usk ükskõik millesse tohutult: kui mingit väljapääsu pole, on väljapääs selleski, et annad oma meeled ja mõistuse kellegi teise kätte. Isikliku elu hädad ja probleemid muidugi k.a.
Olen sensitiivide vastu sõna võtnud mitmeid kordi ja juba väga ammu.

Nii ammu, et siis nimetati sedasorti vaimuõõnestajaid veel ekstrasenssideks – nii nimetatakse neid Venemaal praegugi. Sealt tulid 80-ndate lõpul, 90-ndate algul meile ka esimesed nn koolitajad, kes selle „ametinime” kaasa tõid. Ja mina – usin vene TV-jälgija – imestan tänagi, kui palju on riiklikel ja mitteriiklikel kanalitel nn nõiasaateid.

Ususaateid ja kirikute ehitamisi-ühendamisi on samuti palju, sest Putin ise on üdini püha…

Kõik kokku on ajupesu.

Seda lugu poleks sündinud, kui Kanal2-s poleks hakanud tuksuma saatesari „Eesti nõiad”. Minu jaoks oli teema juba 1991. a läbi kirjutatud ja ammendatud.

Aga üleeile vaatasin „ravitseja“ Tiit Vassmanni ja… midagi väga tuttavat tuli ette. Ja siis kohe varsti saingi teada, et oleme ju koolivenda-kooliõde: Tiidukene on lõpetanud sama nõiakooli kui minagi! Me oleme Kandõba õpilased! Tagatipuks näidati ka samasugust rahvusvahelise kategooria ekstrasenss-instruktori tunnistust, kui minulgi kusagil kapis vedeleb!

– – – – – –

Elatud elu jooksis silme eest läbi. Kõik tuli meelde, kui olnuks see eile. Minul poleks endal poleks olnud kunagi nii palju raha, et neid (sedapuhku Ukrainast tulnud) kursusi kinni maksta. Mulle tuli vastu toonane ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja Toomas Leito: toimetus maksis ära minu osavõtumaksu (3000 rubla, mis oli tol ajal tohutu summa!) tingimusega, et kirjutan kursustest lehele järjejutu.

Kursus kestis kokku kuus päeva. Iga issanda päev pealelõunati kl 17–23. Ju korraldajad arvasid, et pärast tööpäeva lõppu saavad nad rohkem „koolitatavaid” ehk labaselt öeldes, rohkem raha (korrutagem 3000 rbl 350 õpilasega!), teisest küljest aga – inimese aju on pealelõunasel ajal tuimem, täistööpäev oma suhtlemiste, mõtlemiste, olukordade lahendamisega on teinud oma töö, ja nii on auditoorium kergemini mõjutatav.

Meid – s.o siis nn Kandõba õpilasi – oligi 350 ringis. Kandõba ISE ilmus eelviimasel päeval. Seni tegeles meiega kolm tema käealust. Mõni neist ka arst.

Õppetöö toimus ohvitseride maja (praegu vene kultuuri keskus Tallinnas) saalis lukustatud uste taga. Saalis käisid ringi nuhid ja kontrollisid, kas konspekteeritakse. Lektorite kõneviis oli – karjuv. Märksõnaks: „Te olete tulevased arstid!” Kõige rohkem aga rõhutati sõna RAHA. Kõik kokku + atmosfäär oli üpris jube. Aga välja ma selle kannatasin.

Kursuste lõpul anti välja tunnistused. Inglise ja vene keeles, et oleme instruktor-ekstrasensid. Viimast ametinime maailm ei tunne. Instruktor aga tähendab seda, et meil – 350 inimesel (!) – on nüüd õigus igas maailma otsas teisi õpetada!!!

See kõik tuli mulle meelde, kui koolivenda telekas nägin. Ja kindlasti tegutseb samasuguse „kutsetunnistusega” posijaid meil Eestis veelgi.
Toona kirjutasin Agatha Christie’ga (tema krimkaga „Tuhkur hobune”) kahasse raamatu „Arstiks kuue päevaga”.

Praegu tunnen, et peaksin sellest kordustrüki välja andma: hoiatuseks kõigile, kes oma raha peale vihased on…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)