Südametunnistuse mängud

Südametunnistuse mängud

 

Paar nädalat tagasi tegi Saaremaa Saarte mängude assotsiatsiooni üldkoosolek kokkuvõtte suvistest Rhodosel toimunud Saarte mängudest ja nendel osalemisest. Lõpphinnanguna pandi endale hindeks tugev „neli“. Ei vaidle vastu.

Omamata eelnevat kogemust Saarte mängudega, jäi mulle kui ajakirjanikule mulje, et asja tehti hingega ja korralikult. Siiski on SSMA saanud kriitikat ja turmtuld nii mõnegi otsuse puhul. Kas õiglaselt? Kohati kindlasti. Sestap oleks ehk iga mängudel käija võinud panna endale hinde ise. Südametunnistuse järgi.

Saarlane või mandrilt eksporditud kodanik

Kohe on ukse taga aeg, mil hakatakse valmistuma kahe aasta pärast taas toimuvateks Saar-te mängudeks. Ootan juba huviga, kas jälle kord kerkib üles teema, kes siis lõppude lõpuks saarlane on.

Rahvusvahelise Saarte mängude assotsiatsiooni kehtestatud reeglid (sündinud saarel või aasta siin elamist) on Eesti seadustele halvasti kohandatavad, seetõttu peab enne mänge taaskord hakkama selle üle vaidlema. Ehk taandaks kogu selle asja südametunnistusele? Et igaüks saaks ise aru, kumb ta siis on. Kas saarlane või siia eksporditud mandrikodanik.

Kui meenutada enne mänge toimunud sündmusi, siis tundub, et südametunnistusega on nii mõnegi ala esindajal asjad kehvapoolsed. Ma ei usu, et Saarte mängude tase on nii kõrge, et oma võistkonna tugevduseks peaks siia eksportima „sunniviisiliselt” maakonnas sissekirjutust omavaid inimesi. Eriti siis, kui kogu see probleem lõppeb teiste kaasamisega räpastesse sobingutesse, valetamisega või siis lihtlabase avaliku sõimuga, mida ükski vähegi korralik kodanik endale lubada ei tohiks.

SSMA võiks kehtestada n-ö südametunnistuse reegli. Kes arvab, et tal on reeglite järgi õigus mängudel osaleda, tehku seda. Eks avalikkus saa ise aru, kes on saarlane ja kes tahab sellena näida.

Meeskonnatunne

Kriitikat on tulnud teemal, et Saaremaa esindusel puudus meeskonnatunne. Ei ole võimalik 165 inimest, kes koondises olid, mingi nipiga ühtsetesse raamidesse suruda. Igaühel olid omad eesmärgid ja omad tegevused. Kui rääkida kaasaelamisest ja selle puudumisest või siis sellest, kuidas paljud sportlased pärast oma võistlusi teistele kaasaelamise asemel hoopis rannas vedelesid, siis ei saa ju kuidagi väita, et kedagi saab kohustada kaassaarlastele kaasa elama, kui ta seda ei taha.

Ega Saarte mängud pole kui kroonu, kus vabal ajal võetakse käsu korras rivisse ja marsitakse lauluga kinno. Igaüks teab ise, mida ta teeb. Südametunnistuse asi ikkagi.

Samas, olles viimastel päevadel Rhodosel, pean tunnistama, et taolist tugevat emotsionaalset laengut, mida võis saada Saaremaa võistkondade osalusel peetud võrkpallifinaalidest, ei ole ma enne kogenud. Isegi mitte paljukiidetud Eesti koondise jalgpallifännidega koos mängule kaasa elades. Jääb ainult kahetseda, et selline fänniarmee nagu oli Rhodose spordisaalis, ei tegutse Saaremaal, omaenda võistkondadele erinevates Eesti liigades kaasa elades.

Head mängud

Tugev „neli“ meeskonnale on igati õigustatud. Medaleid oli, emotsioone oli, majanduslikult tuldi välja, kogemusi saadi. Olen nii mõnegi treeneri käest kuulnud, et Saarte mängud on paras pensionäride võistlus. Kuidas kellelegi. Kohapeal oli asi vanainimeste võistlusest kaugel. Ja kui isegi olnuks viletsa tasemega võistlus – mis siis? Võistlus kui selline ju oli. Rõõmu oli, pettumust oli, pisaraid oli, vaidlusi oli, rekordeid oli, traagikat oli.

Mida sa hing ühelt võistluselt veel tahad? Ma usun, et kui küsida Rhodosel käinud sportlaste käest, kas need mängud neile sportlikkus mõttes midagi andsid, on enamiku vastus jaatav. Kogemusi saadi vähemalt. Iseasi, kuidas keegi neid realiseerida oskab.

Kahe aasta pärast ootab ees Ahvenamaa, siis Wighti saar, siis minnakse arvatavasti üle Atlandi ookeani. Ja siis on juba aeg niikaugel, et võiks tulla meie kord. Ammu oleme me seda tahtnud ja sellest rääkinud. Võtkem siis härjal sarvist ja toogem Saarte mängud Saaremaale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)