1917. aasta pingeline sügis Saaremaal – operatsioon Albion

1917. aasta pingeline sügis Saaremaal – operatsioon Albion

 

Täna, 12. oktoobril (see on ukj) möödub täpselt 90 aastat Saaremaa XX sajandi ajaloo vägagi märkimisväärsest sündmusest – algas operatsioon Albion. Tegemist oli Esimese maailmasõja ühe suurima merelahingu ja dessant-operatsiooniga siin Läänemere piirkonnas.

Saarlaste, muhulaste ja hiidlaste jaoks oli see sündmus (võõrkeelses kirjanduses nimetatakse seda sageli veel ka Moonsundi operatsiooniks) oluline ses mõttes, et selle käigus muutus võõrvõim Lääne-Eesti saartel – Vene väed lahkusid ja asemel tuli Saksa okupatsioonivõim, mis, nagu mitmetest mälestustest lugeda võib, kujunes küllaltki räigeks.

Kuid mis võib-olla kõige olulisem – Saksa okupatsioon eraldas ligi viieks kuuks meie saared ülejäänud Eestist. Kuid just selle aja jooksul toimusid mandril väga tähtsad muutused: enamlaste võimuhaaramine Vene riigis ja Eesti omariikluse sünd 1918. aasta veebruaris.

Neist ajaloolistest sündmustest jäid saartel elavad inimesed esialgu puutumata ja võib vist öelda, et just see asjaolu tingis paljuski ka saarlaste mõnevõrra eriskummalise käitumise Eesti Vabariigi algusaastail. (Pean silmas 1919. aasta veebruaris, Vabadussõja päevil puhkenud Saaremaa mässu.)

Käimas oli neljas sõjasügis

Kuigi 1917. aasta sügisel oli I maailmasõja lõpuni jäänud täpselt veel üks aasta, ei osanud tookord siiski veel keegi öelda, kelle võiduga see „gigantide heitlus“ lõpeb. Keiserliku Saksamaa saatus polnud sugugi veel otsustatud – veel enam, septembris 1917 jäi mulje, et sõjaõnn võib suure tõenäosusega hoopiski Saksamaa ja tema liitlaste kasuks pöörduda.
Näiteid selle kohta.

Läänerindel tõrjus Saksa armee edukalt tagasi Inglise–Prantsuse pealetungi, mistõttu mais-juunis puhkesid Prantsuse armees rahutused. Venemaa oli haaratud siserahutustest – kevadel 1917 oli kukutatud ancient regime (s.o tsaarivalitsus) ja võimule oli tulnud Ajutine Valitsus, kelle positsiooni püüdsid kõigutada enamlased eesotsas Leniniga (seda meest aga rahastas just keiserlik Saksamaa). Novembris see neil ka õnnestus. Vene Ajutise Valitsuse 1917. a suvine pealetung (nn Brusilovi pealetung) oli aga lõppenud täieliku fiaskoga.

Neis tingimustes langetaski Saksa valitsus otsuse: tuleb teha kõik, et Venemaa sõjast lahkuks. See annaks võimaluse paisata kogu oma jõud Läände enne, kui sinna saabuvad Ameerika sõdurid (USA kuulutas Saksamaale sõja aprillis 1917). 2. septembril oli Saksa armee vallutanud Riia. Et korraldada aga edasist pealetungi Venemaa pealinna Petrogradi suunas, selleks oligi vaja oma valdusesse saada Lääne-Eesti saared ehk, nagu sõjaväelased neid kutsusid, Moonsundi arhipelaag.

Vene kindlustused

Pärast Saksa armee edukat pealetungi 1915. aastal oli I maailmasõja idarinne jäänud toppama Riia linna vahetusse lähedusse. Kartes juba siis sakslaste edasist pealetungi, olid venelased alustanud Lääne-Eesti saarte kindlustamist. Sel eesmärgil oli loodud nn Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust.

Kokku oli MVKP-l 165 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki, viis jalaväepolku ja rida väiksemaid üksusi (kokku 15 000–20 000 meest). MVKP-d juhtis kontradmiral Svešnokov, kelle staap asus Kuressaares. Tema staabiülemaks oli kapten Nikolai Reek, hilisem Eesti armee kindral.

Mere poolt kaitses Muhu väina positsioone Riia lahel asuv Vene laevastik, kokku 125 eri suuruses laeva. Vene laevastikule oli toetuseks saabunud kolm Briti allveelaeva. Laevastikku juhatas viitseadmiral Mihhail Bahhirev, kelle enamlased kaks aastat hiljem mõrvasid.

Hea luure ja nõrgad kohad

Asjatundjad väidavad, et kuigi MVKP kaitseks olid eraldatud suured jõud, oli selles siiski ka mitmeid puudujääke, millest sakslased (nagu hiljem selgus, tänu väga heale luuretegevusele) teadlikud olid. Nimelt oli vaenlase dessandi üks tõenäolisemaid maabumiskohti, Põhja-Saaremaal asuv Tagalaht (see on suhteliselt avar ja suure sügavusega), praktiliselt kaitsmata.

Tagantjärgi tarkusega võib öelda, et Vene väejuhatus ootas Saksa dessanti Lääne-Eesti saar-tele pigem Sõrve poolt. Nimelt oli Irbe väin miinitõketega kaitstud, mis tegi Saaremaa lõunaranniku sakslastele kättesaamatuks. Kuid hilisemad sündmused näitasid, et kaitserusika oleks pidanud koondama just Tagalahe juurde. Tegelikkuses aga kaitsesid Tagalahte vaid Ninase ja Undva poolsaarel asuvad kaheksa kaitsesuurtükki ja väike miinitõke.

Keiserlik käsk

18. septembril 1917. aastal (ukj) andis Saksa kindralstaap käsu vallutada Lääne-Eesti saared. Operatsioon sai nimeks Albion (s.o Suurbritannia kõige arhailisem nimi, mida ka tänapäeval Inglismaa kohta kasutatakse – toim). Dessandi pidi läbi viima ekspeditsioonikorpus, mis allus Riia rinnet hoidvale Saksa 8. armeele. Korpuse koosseisus oli kokku 23 000–25 000 meest, 5000 hobust, 54 suurtükki, 150 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Seda väekontingenti juhtis kindral von Kathen.

Juba algselt kavandasid sakslased vägede maabumist Saaremaa loodeosas Tagalahes, sest luure andmetel oli just seal Vene kaitse nõrk lüli. Sõjalaevade suurtükitule katte all kavatseti maale saata umbes 4500-meheline dessant, millele pidid järgnema põhijõud. Venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Tagalahe dessandilt planeerisid sakslased veel ka pettemanöövri Sõrve poolsaare juures.

Edasi nägi sõjaplaan ette, et Tagalahes maabunud jõud vallutavad Sõrve poolsaare maismaa suunalt ja likvideerivad venelaste Irbe väina valitseva Sääre rannakaitsesuurtükkide patarei.

Oma plaani elluviimiseks moodustas Saksa merevägi eraldi laevastikuüksuse, mida juhtis viitseadmiral Erhard Schmidt. Selle koosseisu kuulusid suured avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud eesotsas lahinguristlejaga Moltke. Need jõud toodi kohale Põhjamerelt.

Üldse oli Saksa laevastiku koosseisus 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja 6 allveelaeva. Kogu seda armaadat saatsid veel 80 miinitraalerit ja ligi 100 abilaeva. Asjatundjad teavad väita, et sellist sõjalaevastikku (kokku 351 laeva) polnud Läänemerel nähtud enne ega ka pärast 1917. aasta sügist.

23. septembriks koondusid Saksa laevastiku põhijõud Lätis asuvasse Liepaja sadamasse, kus algasid intensiivsed õppused vägede ettevalmistamiseks dessandiks. Need õppused pidid lõppema 6. oktoobriks.

Tagalahe dessant

Kuna 1917. aasta oktoobri alguses valitsesid Läänemerel tormised ilmad, lükkus operatsiooni Albion algus mitmel korral edasi. 10. oktoobril väljus Liepajast Saksa laevastiku esimene rühm, mille ülesandeks oli rajada lahingu- ja transpordilaevadele tee läbi Vene miiniväljade.

Kuigi venelased olid sakslaste plaanidest üldiselt teadlikud, oli dessant Loode-Saaremaale neile siiski ootamatuseks. 12. oktoobri varahommikul olid Saksa lahingulaevad Tagalahe suu juures positsioonidele asunud ja 1200 Saksa sõdurit istusid maabumiseks mootorpaatidesse. Kohe nende järel, riskides sattuda miinidele, sõitis lahte ka kolm transportlaeva, mille pardal oli veel 2150 sõdurit.

Tuleb öelda, et sakslastel oli õnne – miinile sattus vaid üks laev, ja seegi ei toonud endaga kaasa ohvreid, sest lähedal olevad hävitajad võtsid laeval olnud sõdurid pardale. Umbes kell 5.30 12. oktoobri varahommikul randusid Saaremaal esimesed Saksa sõdurid. Kolm minutit enne seda hetke avasid merel olevad lahingulaevad suurekaliibrilistest suurtükkidest tule Ninase ja Undva patareile. Pealnägijate sõnul olevat Saksa tulerünnak olnud niivõrd tugev ja ootamatu, et venelased suutsid teha vaid mõned üksikud vastulasud.

Pettemanööver Sõrve kandis

Samaaegselt Tagalahe dessandiga algas ka Saksa laevastiku pettemanööver Irbe väina piirkonnas. Umbes kell 6.30 avas kaks merel olevat lahingulaeva (Friedrich der Grosse ja König Albert) tule Sõrve poolsaare pihta. Sellele lisaks tulistati intensiivselt Vene armee vesilennukite lennuvälja Papissaares ja Kihelkonna alevikku.

Operatsiooni Albion kestuseks kujunes vähem kui 10 päeva. 18. oktoobril hõivasid sakslased Muhu saare, järgmisel päeva korraldati dessant Hiiumaale. 21. oktoobril võtsid Saksa sõdurid üle venelastest maha jäetud ning purustatud Lehtma ja Tahkuna rannakaitsepatareid Hiiumaa põhjarannikul.

Kasutatud kirjandus:
Hanno Ojalo „Saaremaa sõjatules“, ajakiri Kaitse Kodu nr 5 ja 6 2002. a
V. J. Gribovski „Moonzundskoje sraženije“, ajakiri Istoritšeski almanahh nr 2 1997

Gary Staff „Operation Albion: The Attack on the Baltic Islands“, raamatus Eagels over the Baltic

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 687 korda, sh täna 1)