Kaltsupood pole üksnes vaeste mood (10)

Kaltsupood pole üksnes vaeste mood

 

Kasutatud riiete pood, second hand, teise ringi riided, odavad kaubad… rahvasuus enamasti kaltsukad. Ümber on saamas aeg, kus kaltsukas oli halva loomuga sõna ning kaltsukast ostmine häbiväärne tegu. Kas teadsite, et saare pealinnas Kuressaares on kasutatud riiete poode rohkem kui tosin? Või et mõnekümne krooni eest on võimalik soetada terve komplekt riideid, lisaks aksessuaarid? Ning et kaltsupoest võib saada isegi kuumaveekoti?

Põhjused, miks inimesed kaltsukates käivad, on erinevad. Vastavalt põhjustele erinevad ka inimesed.

Pereemad kasutavad alati juhust ja teevad oma riideostud ikka sealt, kus odavam. Kui vanasti õmbles iga emme oma lastele ise rõivad, sest poest lihtsalt polnud midagi saada, siis nüüd ei ole tihti mõtet vaevuda isegi rebenenud püksipõlve parandama, sest uue eseme ostmine võtab hulga vähem aega. Pealegi, nii mõnigi mäletab seda, kuidas pere mitmenda lapsena pidi ta kandma kõikide eelmiste õdede-vendade trööbatud riideid, mis ju „kõlbasid veel küll“. Nüüd saab kaltsukast „uusi“ ja ilusaid. Igale lapsele oma.

Paljude teismeliste põhimure on, kuidas olla erinev. Ja paista silma. Ükskõik kuidas. Hea, kui selleks ei valita pättuste teed, vaid püütakse omapäratseda ja tähelepanu äratada riiete abil. Ja kui taskuraha rohkemat ei luba, siis on just kaltsukad need kohad, kust hea õnne korral leiab ka neid nii ihaldatud tuntud kaubamärgiga riideid.

Kel kaubamärk korda ei lähe, on suisa või sees, sest üldiselt on nimetatud poodides iga eset üks ning tõenäosus, et klassikaaslane samas pusas kooli ilmub, on minimaalne.

„Meil käib siin ikka selliseid daame, et ei arvaks uneski ära,“ poetab ühe poe müüja salapäraselt.

Enamasti on sellistel teatava ühiskondliku tuntusega prouadel hästi teada, millal poodi tasub minna, et ei satuks kõige rahvarohkemale ajale. Nad ei räägi kunagi, kust nende uus pluus või seelik pärit on, sest nad ei taha, et nende pere vaeseks peetakse. Ja seda nad ei olegi. Kaltsukates käimine on neil lihtsalt vana harjumus ajast, mil rikkus polnud veel nende õuele jõudnud.

Tavaline inimene käib kaltsukas, sest miks maksta rohkem, kui saab ka vähemaga. Kui töökaaslane ei saaks nagunii eales aru, et sinu uus mantel ei ole paarituhandekroonine saak kaubamajast, siis miks mitte säästa kantud palitut ostes umbes 1955 krooni ja kulutada see hoopis mõnusale puhkusele spaas.

Õnnetud inimesed on aga need, kes küll tahaks olla säästlikud, kanda omanäolisi rõivad ning mida kõike veel, aga kes kahjuks lihtsalt ei oska osta. Kaltsukas ostlemine on lausa eraldi kunst. Inimesel peab olema mingi eriline taju, märkamaks selles virr-varris just talle sobivaid esemeid.

Mõni võib stangede vahel tulutult edasi-tagasi käia kas või tund aega ja koju ikkagi naasta tühjade kätega. Teisel on juba esimese viie minutiga käevangus roosade lilledega teksaseelik tütrele ja triiksärk abikaasale ning näpus punase lipsuga kingad iseendale. Mõni lihtsalt oskab.

Moodne = soodne

Tõestamaks, et ilusasti riides käimine ei nõua palju raha, käisin mõnes kaltsukas, ostsin mõned riided ja mõned lisandid ning palusin kahel toredal inimesel neid leheveergudel demonstreerida. Kuna ma ei teadnud modellide kinganumbrit, jäid jalatsid seekord ostmata, aga võin kinnitada, et müügil on vägagi korralikke kasutatud käimasid.

Tasub ka mainida, et second hand poodides pakutakse ka kõikvõimalikku pesu, kuid siinkohal oleks ehk targem investeerida odavatest ülerõivastest järele jääv raha korralikku aluspesusse.

Liis valis minu ostetud riietest mustad velvetpüksid, sädeleva musta käisteta pluusi ja helekollase nahkmantli, mida ehib lillkaunistus. Särakuldsed kõrvarõngad. Selle kõige eest tuli välja käia 40 krooni.

Oscarile passisid ülihästi triibuline triiksärk, must tuulejakk ja pilkupüüdvate värvilaikudega vabaajapüksid. Pisut tuulisema ilmaga aitab pähe panna kootud müts, päikese eest kaitsevad prillid. Kokku 46 krooni.

Kui need kaks teile tänaval vastu jalutaksid, kas oleks kuskilt otsast aru saada, et ostud on sooritatud kaltsukast, mitte mõnest kallist trendipoest?

Liis Lass

Kadi raadio saatejuht
A&A Kinnisvara Saaremaa kontori juhataja

Second handide suhtes ei oska ma ise kaasa rääkida, kuna satun neisse harva. Kui mitte öelda, et üldse mitte. Põhjuseks on vahest see, et need ei jää lihtsalt minu liikumistrajektoorile. Kindlasti usun aga, et sealt on võimalik leida originaalseid ja häid leide väga soodsa hinna eest.

Oscar Cruz Vega

maalikunstnik ja fotograaf, sündinud ja kasvanud Buenos Aireses
Argentiinas, nüüd aga elab vaheldumisi Muhus ja Kuressaares. Tema loominguga saab lähemalt tutvuda kodulehel
www.ocruzvega.ee

Kasutatud riiete poed on ühest küljest alternatiiv neile, kes ei saa või ei taha riietele suuri summasid kulutada.

Teisest küljest on see võimalus leida riideid, mis on huvitavad ja isikupärased. Samuti on hea ja praktiline osta kantud riideid remondi tegemiseks või maalimiseks – ei pea muretsema riiete rikkumise pärast.

Riided iseenesest ei ole minu jaoks nii olulised, et need peaksid tingimata uued olema või viimase moe järgi. Pigem on isikupära see, mida hindan, ja siinkohal pakuvad kantud riiete poed huvitavaid leide.

Olen sattunud Viljandis väga huvitavatesse väikestesse kasutatud riiete poekestesse, omaette elamus on ka Balti jaama turg Tallinnas. Kuressaareski on mul oma lemmikud.

Argentiinas on kantud riiete ostukohad väga populaarsed. Ühest küljest ei ole kõigil võimalikki uusi riideid osta, kuid noored otsivad sealt eelkõige isikupära. Korraldatakse ka spetsiaalseid kantud riiete laatu.

Kuidas suhtute kasutatud
riiete ostmisse ja kandmisse?

Vastab riigikogu liige Imre Sooäär:

Ma arvan, et kasutatud riiete ostmises, müümises ja kandmises ei ole midagi halba. Eestlastes on ajapikku süvenenud mingi valehäbi kasutatud riiete suhtes. Liiga tihti peetakse meil kasutatud riiete kandmist alandavaks või häbenetakse seda muudel põhjuste. Maailmas on olukord üldiselt vastupidine. Kantud riiete ja asjade taaskasutusse võtmine on igati normaalne nähtus.

Olen ka ise kasutatud riideid ostnud ja kandnud. Kui Kanadasse elama läksin, siis käisin alguses sageli kantud riiete poodides. Tööluba veel polnud ja iga sent oli arvel. Mitte keegi mu Kanada sõpradest ei suhtunud sellesse negatiivselt. Pigem sain komplimente, kui olin midagi head ja kvaliteetset leidnud.

Põhjused, miks riided second hand poodidesse satuvad, on erinevad. Vahel annavad tootjad ületoodetud või moestläinud kauba võileivahinna eest ära. Või siis näiteks – minu tuttava ainus poeg hukkus liiklusõnnetuses. Kogu tema garderoob, mille moodustasid enamikus uued, vähekantud rõivad tuli anda Goodwill’i, mis on Kanada tuntuim kasutatud rõivaste ehk „hea tahte” pood. Oma traagiliselt hukkunud poja rõivaid ära andes leidis ema lohutust.

Pood müükitoodud kauba eest raha vastu ei anna. Kui kasutatud asjad leiavad uue õnneliku omaniku, siis on see ainult positiivne. Kaua on näiteks moes olnud kulunud teksad ja uuelt nad nii stiilsed polegi. Kas need on siis tehases liivapaberiga „kulunuks nühitud” või kellegi kantud, pole vist suurt vahet.

Olen isiklikult arvamusel, et kvaliteetne kantud riideese on igal juhul parem kui mõni odav ja vilets uus. Asjadega kipub üldse nii olema, et kvaliteetne asi on enamasti küll kallis, aga kestab kauem kui mitu odavat uut kokku.
Tänapäeval annan aeg-ajalt omaenda kantud rõivaid ära. Arvan, et kellel on midagi teistele anda, võiks vahel ka ära anda ja kui sul on midagi puudu, siis pole patt teistelt abi küsida. Asjad (ka rõivad) ei ole elus peamised ja me ei peaks nendest kümne küünega kinni hoidma.

Mis mulle ei meeldi, on see, et meie kantud rõivaste poed on tihti räämas ja kauba väljapanek jätab kõvasti soovida. Minu arvates ei peaks kantud riiete poe sisustus ja väljapanek olema viletsam tavapoodide omast. Kantud rõivad on üle maailma ka suur äri ja omanikud võiksid ostmiskogemuse klientidele meeldivamaks teha.

Kui vaatan vahel turgudel niinimetatud kaltsukaupmehi, siis ongi selge, miks nende kaupa halvustavalt „kaltsuks” kutsutakse. Kaup on tihti hunnikus (vahel ka must ja pesemata), kust inimesed peavad siis sobrades otsima. See ei ole ilus. Müüjad peaksid oma kaupa ja ka klientidesse suhtuma suurema lugupidamisega, siis õitseks ka nende äri paremini ja ajapikku muutuks ostjate suhtumine.

Kasutatud rõivaid ei peaks häbenema. Mis tähtsust sellel on, kas nad olid kunagi kellegi omad või saavad kunagi kellegi teise omaks. Meie elu on liiga lühike, et selle üle pead vaevata, ja meie enda väärtushinnangud on palju olulisemad.

Loe ka lisaks reedesest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 466 korda, sh täna 1)