Keskmise palga ja eluea rõhutamine mõjutab meie valikuid

Keskmise palga ja eluea rõhutamine mõjutab meie valikuid

 

Statistiliste võrdlusandmete avaldamine ajendab paratamatult inimesi ennast nendega võrdlema, mõjutades paljusid üritama midagi, mis võiks ka neid viia unelmate maale – „keskmiste“ hulka. Kuna avalikkusele suunatud informatsioon on paljudele tegutsemise ajendiks, siis on oluline arvestada selle arvulise näitaja vastavust tegelikkusele, mis välistaks inimeste ebareaalsete eesmärkide püstitamist.

Inimese loomuses on ju tahtmine olla millegipoolestki oma kaaslastest parem ja edukam – olgu selleks mõõdikuks siis tervis, töötasu, mingi materiaalne väärtus (korter, auto jmt) või kas või anne. Ebaõige informatsioon, mida saab tõlgendada mitmeti, võib põhjustada inimestes asjatuid pingeid, halvendades seejuures liigse stressi mõjul oluliselt nende elukvaliteeti.

Selleks, et midagi varjata või vett sogada, on mõttekas rääkida igasugustest aritmeetilistest keskmistest. Selline keskmine võimaldab endasse peita mõlema poole äärmusi – seda, mis võib tekitada liigset uudishimu või kellegi pahameelt. Statistiline keskmine näitaja peaks andma elanikkonnale vajaliku sõnumi sellest, mis tegelikult ühiskonnas toimub. Kas see ka tegelikult nii on?

Võtame näiteks statistikaameti poolt igakuuliselt avaldatava keskmise töötasu, mille igakuine avaldamine on tekitanud mulle palju lisatööd – pean aina kinnitama oma töökaaslastele ja lähedastele, et vaatamata nende allapoole keskmist jäävat töötasu on nad väga tublid töötajad ja toredad inimesed. Tundub, et vaatamata minu siiratele kinnitustele on paljudel neist seda raske uskuda ning leppida oma statistiliselt madalama positsiooniga ühiskonnas.

Nimetatud näitaja olulisust võimendab selle kasutamine ühiskonna edukuse (heaolu) näitajana, mille on kujundanud erisoodustustel mõnulevad poliitikud. Elanike edukuse pidev võrdlemine keskmise statistilise töötasuga põhjustab paljudes inimestes tervistkahjustavat stressi ja valede otsuste tegemist.

Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimest ainult üks ning et suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, tajuvad vähesed. Liidetavate suurenemisel kerkib ju paratamatult ka nende keskmine – mida enam tõuseb inimeste tulu, seda kaugemale nihkub senine keskmine. Seega, vaatamata töötasude pidevale tõstmisele, jääb ka tulevikus suurem osa inimesi teenima alla selliselt arvutatavat töötasu.

Ka keskmise eluea pikkuse aritmeetiline kajastamine tundub ebaõigena, sest see võib omakorda avaldada mõju inimeste elukvaliteedi langusele. Tulevikunägemusel on oma osa elukvaliteedi mõjutamisel. Kurbusega võin kinnitada, et tänu statistilisele madalale elueale ei usu suur osa eesti meestest, et neil on lootust kunagi pensionipõlve nautida.

Kui statistika andmetel on võimalus pensionini elada väike, siis milleks on tarvis koguda säästusid pensionifondidesse ja järgida üldse tervislikke eluviise. Selliseid vastuseid olen kuulnud paljudelt üle keskea meestelt, kelle tähelepanu olen juhtinud säästude olulisusele või siis nende üha kasvavale alkoholilembusele.

Vaatamata minu ponnistustele suurendada nende väljavaateid pikemale elueale, usutakse pigem ikka „keskmist“ ning ollakse veendunud, et väljavaated pensionipõlve nautimiseks on nullilähedased.

Raske on eristada põhjust ja tagajärge, kuid perspektiivitu vanaduspõli on kindlasti paljudele üheks ajendiks, mis sunnib neid nautima oma alkoholiga immutatud eluküünla sära.

Millegipärast ei räägita keskmisest jalanumbrist, keskmisest kehakaalust või siis mingist muust analoogsest näitajast, sest viimased ei anna ühiskonnaliikmetele olulist informatsiooni. Miks me siis rõhutame vahetpidamata teatud aritmeetilisi keskmisi arve (palganumbreid või siis eluea pikkust), mis on samasugused abstraktsed, mittemidagiütlevad arvud? Need on ju näitajad, mille avaldamine mõjutab negatiivselt inimeste psüühikat, avaldades seeläbi mõju elukvaliteedi langusele.

Keskmine on ikka selline näitaja, mille moodustab määravam osa. Keskmise töötasu kontekstis oleks see suurem inimrühm, kes teenib mingis vahemikus saadavat töötasu. Primaar-ne on inimeste arv, mitte rahamass.

Eluea puhul oleks tegemist elueaga, milleni õnnestub elada suuremal osal inimestest. Inimeste elukvaliteedi hindamisel ei tohiks kasutada mingeid aritmeetilisi keskmisi, vaid ikka tegelikke keskmisi (mediaane), mis annaksid elanikkonnale olulist informatsiooni ja suuniseid.

Keskmine peab olema ikka keskmine, mitte mingi arvude jada jagatis, millega ei ole tegelikult midagi peale hakata. Aritmeetiline keskmine sõidukiirus 60 km/h võib osutuda juhile palju ohtlikumaks kui 100 km/h
harrastavale sohvrile, tingimusel, kui ta kas või korrakski vajutab ohtlikul teelõigul gaasipedaali põhja.

Nii nagu kaunimatest osadest kokkumonteeritud näolapist saadakse maitsetu ja mittemidagiütlev inimene, nii on ka igasugused keskmised eluvõõrad näitajad, mida tegelikkuses kusagil enamasti ei eksisteeri.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)