Maunuse lapsed Kanadast, Lätist ja Eestist kohtusid kodusaarel

Maunuse lapsed Kanadast, Lätist ja Eestist kohtusid kodusaarel

 

1944. aasta sügis. Septembris valjeneb sõjakõmin Muhu- ja Saaremaal. Hirm punavägede ja võõrvõimu ees paneb Eestimaa inimesi kiirelt tegutsema. Randades ei jätku niipalju paate ja laevu, millega ohutumasse paika sõita. Raske südamega jätavad saarlased maha oma kodud ja lähedased, majad ja metsad, põllud ning aasad.

Septembri lõpupäevadel ja oktoobri alguses võtavad täislastis paadid Saaremaa randadest kursi Rootsimaa poole. Paatidesse astunud inimestele tähendab see pääsemist. Kahjuks ei jõudnud kõik alused üle mere. Torm ja meri võtsid oma. Paadipõgenike sugulased ja sõbrad jäid ootama teateid – kirju ja sõnumeid. Need olid visad tulema.

Paljud ei tihanudki võõrsilt kodustele kirjutada, kartes, et pärast seda hakkavad repressiivorganid nende omakseid kodusaarel kiusama. Pääsenute kartus oli õigustatud. Alles aastate möödudes hakkas asi selginema. Pereliikmed julgesid taas üksteisest teada anda. Kahjuks kaugeltki kõik ei kohtunud enam. Aeg tegi oma töö. Vaevalt et keegi teab, kuipalju saarlasi on jäänud võõramaa mulda.

Kuressaarlane Mai Kirs Mägi ei mäleta 63 aastat tagasi paadipõgenikena lahkunud isast ja vanaisast ega oma onust ja tädist ning täditütrest midagi. Ei saagi mäletada, kuna emaga koju jäänud Mai oli siis alles kaheksa kuud vana.

„Mind viidi juba laeva. Vanaisa, minu ema isa, tuli meile aga sinna järele, öeldes emale, et kuhu sa lähed kahe väikese lapsega, viid nad merele surema. Õde Aili oli tollal viieaastane. Vanaisa tõigi meid laevast tagasi. Isa läks Rootsi ja sealt edasi Kanadasse, kus ta 1953. aastal sai liiklusõnnetuses surma,“ rääkis tänavu septembris oma kodus esmakordselt Kanadast sünnisaarele tulnud onu ja täditütart Lüülit võõrustanud Mai Mägi.

Septembrikuus 2007 kohtusid Mustjala valla Vanakubja küla Maunuse talu lapsed 63-aastase vaheaja järel esimest korda. Vennad Ülo (81) ja Uno (76) embasid teineteist Tallinna lennujaamas. Ülo sõitis Eestisse Lätist ja Uno Kanadast. Onu Uno saatjana sõitis sünnisaarele Maunuse Rosalie (Ülo ja Uno ning Mai isa Herberti õde) tütar Lüüli, kes sai 63 aastat tagasi 26. septembril Rootsi saabumise päeval aastaseks. Alles nüüd avanes Vancouveris elaval Lüüli Kirs Robertsonil võimalus Saaremaal esimest korda oma sünnipäeva tähistada.

Lähisugulasi võõrustanud Mai Mägi oli õnnelik, et sai tuttavaks Torontos endale elupaiga leidnud onu Unoga ja täditütre Lüüliga Vancouverist. Lätis Talsis elava onu Üloga kohtus Mai esmakordselt kolm-neli aastat tagasi Mustjalas.

„Väga toredad inimesed. Selline tunne on, nagu oleksime Lüüliga kogu aeg, lausa iga päev suhelnud. Kui esimest korda teineteist nägime, siis ei teadnud, kas nutta või naerda. Millegipärast kirjavahetuses me ei olnud. Muidugi ma teadsin kõigi olemasolust. Elu on aga läinud nii, et me ei ole suhelnud,“ rõõmustas Mai Mägi, kes enam kui poole sajandi pikkuse vaheaja järel sugulasi silmast silma nägi ja nendega nüüd kindla kontakti saavutas.

Nüüdseks on siis üle ilma laiali pillutatud Maunuse pere liikmete üks unistus täitunud – sugulased said üle kuue aastakümne kodusaarel kokku. Mai Mägi soovunelm täitub ilmselt järgmisel aastal.

„Aastakümneid olen unistanud sõidust Kanadasse sugulaste juurde. Isa hauale tahtsin minna. Kuna aga sugulastega kirjavahetust ei olnud, siis ma ei julgenud küsidagi, kas nad mind üldse vastu võtavad. Nüüd on mul nendega meeldiv kogemus olemas ja juba järgmisel aastal kavatsen pika sõidu ette võtta,“ andis Mai Mägi teada.

Nüüd on siin kõik teistmoodi

Kõige suuremaks elamuseks oli Uno Kirsile oma sünnikodu, Maunuse talu külastamine Vanakubja külas.

„Kõik on siin nüüd teistmoodi. Elumaja on küll sama, aga seest ei tundnud seda enam ära. Suured ahjud olid välja võetud. Nüüd on seal väiksemad ahjud. Õu oli teistsugusena meelde jäänud. Mustjala kirik seisis aga ikka muutumatuna oma kohal ja koolimaja samuti.

Minu arvates oli maantee koduõuest enne kaugemal, nüüd aga tundus see üsna ligidal olevat. Jah, lapsemälestustes jooskes tee kaugemalt läbi. Naabrimaja oli aga nagu lähemal. Kõik paigad on aga täis kasvanud. Sellepärast ei tunne paljusid kohti enam ära,“ mõtiskles pärast kodupaigas käimist Uno Kirs.

Lüüli Kirs Robertsonile tundus reis Vancouverist Eestisse täiesti uskumatuna.

„Onudega siin ringi sõita on väga huvitav. Kõik inimesed, kellega oleme kohtunud, on väga kenad ja lahked olnud. Nüüd on mul väga hea meel, et selle reisi ette võtsin,“ rõõmustas Lüüli Kirs Robertson.

Kahe venna omavahelised jutuajamised olid maast ja ilmast. Ülo Kirsi sõnul rääkisid nad kõigist ja kõigest, nii kaugemast ajast kui lähiminevikust.
„Mind muidugi huvitavad venna tegemised. Ta oli laevamees ja hiljem töötanud raskete masinate peal. See mõjus ta kuulmisele. Tugev müra on kuulmist kahjustanud. Minagi olen masinatega töötanud. Selles suhtes olemegi nagu ühesugust tööd teinud,“ pajatas Ülo Kirs.

Veel arvas Ülo, et vend Herbertist (Mai isast) oleks võinud saada võimekas ettevõtja-ärimees.

Vend Robert oli põllumees. „Isa ja Robert harisid maid ja rajasid isegi uudismaid. Nad kuivendasid soid, muutes maad harimiskõlblikuks. Kui isa Juhan oleks siia jäänud, siis oleks tema lõpp ilmselt väga traagiline olnud, sest ta oli rahvuslane ja kaitseliitlane,“ meenutas Ülo kunagisi koduseid tegemisi.

Maunuse suure pere isa Juhan suri Kanadas 1954. aastal.
Lätimaal on Ülo end kõva masinamehena näidanud. Traktoristina on teda palju kordi tunnustatud.

Unost sai Rootsis meremees. „Kaks aastat sõitsin Aafrika vahet. Noore mehena nägin maailma. Laevas olidki eestlased, ainult kapten oli rootslane,“ vaatas noorem vend ajas tagasi.

Torontos ehitas Uno maja ja abiellus kauni Doreeniga 1965. aasta märtsis. Pulmad peeti Eesti Majas. 1980. aastal tabas pikselöök Uno ehitatud kodu. Hoone hävis tulekahjus täielikult. Ainus asi, mis täiesti tervena ühest tulest räsitud kapinurgast leiti oli pulmaalbum. Uno ehitas endale uue elumaja. Tugeva saarlase naine ei jõudnudki mehe kodumaad näha. Uno abikaasa on nüüdseks siitilmast lahkunud.

Ülo Kirs sai laiemale üldsusele tuntuks filmi kaudu

Eelmise aasta märtsis esilinastus Eesti Kunstimuuseumis dokumentaalfilm „Teisel pool pidalitõbe“. Filmi peategelaseks ongi Mustjalas sündinud ja kasvanud Ülo Kirs. Paaril korral on filmi näidanud ka Eesti Televisioon.

Filmi lühitutvustuses on kirjas järgmised read: „Dokumentaalfilmi peategelasteks on endine leeprahaige Ülo Kirs ja leeprahaigete aitamisele pühendunud meedik Anne Sarv, kelle ellu mahub ka ühine aeg Kuuda leprosooriumis aastatel 1960–1963 – teine teisel pool pidalitõbe.
1963. aastal viis Kuudal kujunenud keeruline olukord Ülo Kirsi Lätimaale Talsi leprosooriumisse. Võõrsile on ta jäänudki.“

Ajakirjanik Sulev Oll kirjutas aasta tagasi filmist Maalehes

/… Meie jaoks jaotub aeg kolmeks lihtsaks osaks: minevik, olevik, tulevik. Minevik on see, mis on lakas või keldris kastidesse pakitud. Ta on olemas, aga meist võõrandunud. Aeg-ajalt on mõnus minna laka peale, harutada lahti vanade koolivihikute pakk ja vaadata, milline ma olin kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi. Veel magusam oleks sirvida vanu armastuskirju, seda muidugi juhul, kui need läbi saatuse keerdkäikude koduarhiivi vaikusse on settinud. Kui aga teha lahti keldriluuk ja mulluste mooside asemel vaatab sealt vastu pidalitõbi? …/

/… Loomulikult pole seda hirmsat haigust meie keldris. Aga ta on ikka veel alles, siinsamas lähedal, vaatab meile otsa könksus käte ja muhklikust näost piiluvate hirmunud silmadega. Igatahes Vahur Laiapea film ehmatas tõsiselt. Kuidas saab olla nii, et samal ajal kui me kauplusevitriini ääres valime, kas võtta magus või veel magusam kook, saadab Lätimaal Talsi leprosooriumis oma päevi mööda 80aastane Saaremaa mees Ülo, kellelt pidalitõbi on võtnud ema, kodu, lõpuks ka kodumaa. Oma lastest ei saanud mees unistadagi. Mis lastest – ka televiisoriparandaja ei julge mehe juurde tulla – pidalitõbi või katk, mis seal vahet! …/

/… Film jookseb otsekui kraav kahe kalda, pidalitõbe põdenud Ülo ja tema kunagise põetaja Anne vahel. Kunagine vastuolu, mis mootorrattaga ringi sõita armastanud ja sellega haigla piiridest üle astunud Ülo Eestist Läti haiglasse sundis, pole päriselt ununenud. Ununenud pole see neljakümne aasta tagune juhtum ka Kuuda leprosooriumi toonasel velskril Annel, kes tänaseni pidalitõbiseid hooldamas käib. …/

/… Film pole siiski depressiivne. Leppinud saatusega, üritab Ülo Kirs siiski ise oma elu korraldada. Ta põristab ringi Zaporožetsiga, proovib käima saada isetehtud traktorit, peab, tammepärg kaelas, lätlastega jaanipäeva, proovib Saaremaal tükikese maad osta. Iga teoga kinnitab ta: ma tegutsen, ma olen elus. Järelikult võib pidalitõbi olla ka hoopis midagi muud kui surm. …/

Ülo on sellest raskest haigusest välja tulnud. Ometi on tõbi jätnud oma jäljed. Vaimult elurõõmsal mehel tuleb käimiseks kargud appi võtta. Käedki on „deformeerunud“. Ülo Kirs ei häbene oma hädasid. Tema jutus on erksust ja elutahet. Kuigi venna juurde Torontosse küllaminekust ta enam ei unista.

„Tahtsin vennale külla minna. See oli kaheksakümnendatel aastatel. Uno saatis mulle küllasõiduks kõik vajalikud paberid. Mul endal oli vaja ainult viisa taotleda. Esimesena tuli mul minna haigla direktori juurde. No see oli punane. Kui talle oma kirju näitasin, siis ütles, et ärgu ma üldse sellist mõtet endale pähe võtku. Kõik. Mul ei olnud mõtet enam asja ajada. Nüüd on juba hilja. Kuhu ma karkudega enam lähen,“ tegi ammuse asjaajamise meenutamine Ülo nukraks.

Nõnda siis oli september 2007 Kirside perele eriline, mida annab kaua meenutada. Nüüdseks on Uno ja Lüüli tagasi Kanadasse jõudnud ja Ülo oma praegusesse koju Lätimaale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 102 korda, sh täna 1)