Nädal jälle helgema tuleviku poole

Reede, viinakuu 12. päev siin Abrukal ei erine õigupoolest millegagi teistest nädalapäevadest. Kuigi jah, kui veidi mõelda – päev on küll tavaline, aga kui otsida, siis… Näiteks juba see, et ei ole 13-nes, see reede, on ise juba suur pluss.

Nädal jälle helgema tuleviku poole. Nii ta ju käib, elatakse ju olevikus, tuleviku nimel ja minevikku vaadates. Nii vähemalt väidetakse. Aeg elada, aeg armastada, aeg atra seada. Igal asjal siin ilmas on oma aeg antud. Aja kulgu ei peata miski. Aeg me ümber liigub vääramatu jõuga, aina edasi, kordagi peatumata. Alles sai möödunud nädalal tervitatud kõiki lugejaid viinakuu esimese nädala puhul.

Nüüd on oktoober kohe-kohe poole peal ja sügis sammub jõudsalt talve poole. Patt on küll sellest oktoobri keskel rääkida, kuid ega tali ikka taeva jää. Ja et talv ka lõputa pole, siis võime juba oktoobris kusagil südamesopis vaikselt rõõmu tunda kevadest, mis peatselt jälle käes on. Nii on lood.

Vaata siis, mis mõtted kõik pähe ei tule, kui sa oktoobrikuus soojalt riietatuna metsas või mererannas jalutad või ehk hoopis kännu otsas istud. Ärge nüüd arvake – ega siis nüüd nii hull ka ei ole, et ära lülima hakkab, et sügisesed ja niisked ilmad hakkavad nagu ajutegevust pärssima. Lihtsalt kui aega on veidi rohkem, siis kaalud ja mõtled, mida tulevik tuua võib. Näiteks mida toob tulevane kevad Abrukale?

No seda, millest rõõmu tunda, toob saabuv aasta kindlasti kuhjaga. Kindlasti saab rõõmustada üksi ja üheskoos. Ja jagub positiivseid uudiseid ilmalegi kuulutamiseks. Mõni mõte aga, mis pealuu sisse sigineb, teeb murelikuks.

Nimelt on oht, et järgmisest aastast väheneb oluliselt lammaste arv Abruka saarel. Ja “väheneb” on selle asja kohta veel väga tagasihoidlikult öeldud. Täpsem oleks vahest väita, et lambakasvatus Abrukal hakkab sootuks kaduma. Aastakümneid oli Abrukal lambakasvatuse alal põhitegijaks lambakasvatuse ühistu, endise Saare Kaluri kolhoosi Abruka osakonnaõigusjärglane. Lisaks veel individuaal-loomapidajad.

Hinnanguliselt võis tol ajal lambaid Abrukal olla ehk 500 ringis või rohkemgi. Järgmisest aastast aga võib Abrukal ainult 30–40 lammast kokku lugeda, ei enamat. Asjasse pühendamatu võib mõelda, et mis siis, lambad tulevad, lambad lähevad, mõni mure…

Aga kui asjasse süveneda, siis Abruka kadakastel karjamaadel on lammas nagu teisedki kariloomad olnud põhiline maastikukujundaja läbi aastakümnete. Lammas iseenesest on nagu maastikuarhitekt, võtab endale ja jätab ka loodusele.

Ikka nii, et saarele saabujal oleks, mida vaadata ja imetleda. Lehmad-mullikad on Abrukal ammuilma unustusehõlma vajunud. Jääb veel paar peotäit lambaid ja kaks omalõbuks elutsevat hobust ja ongi kõik. Kogu loomapidamine Abrukal.

Mis saab maastikuhooldusest siin Abruka saarel? Kas jõuavad mõned mehed ja masinad tervet Abruka saart hooldada ja korras hoida. Või ootavad juba mõnel lähikevadel saarele saabujaid ees niitmata ja võsastunud põllud ja hooldamata karjamaad. Võsa on siin kiire kasvama, sellele juba käskude ja keeldudega piiri ei pane, nagu ei too vägisi saarele töökäsi egaõpeta mehi kasumlikult majandama.

Tagasi ei pööra ka lihakombinaadi töid ja tegemisi, vaatamata sellele, et nõudlus ja hind lambalihal aina kasvavad.

Aga küllap aeg paneb asjad paika. Loodus tühja kohta ei armasta ja vaevalt et lambakasvatus Saaremaal ja ka Abrukal sootuks ära kaob.

Ei ole midagi uut siin päikese all, pigem on tegemist äraunustatud vanaga.õnneks ei unustata ära mitte kõike head. Juba 40-ndat korda stardib täna Saaremaa ralli. Mootorite ja meeste mõõduvõtt, mis tänaseks on lausa legendaarseks muutunud ja kuulsust kodus ning kaugemalgi kogunud. See peab võim ja vägi olema, mis sõitjad rajale ja uudistajad raja äärde juba 40. korda kokku toob.

Inimeste huvi on seinast seina ja kõike meelepärast ei mõõdeta meetrites ja hobujõududes-kw-des. Hinge ning südamega on võimalik osa saada kaunist ja kõlavast. Tuleb ainult teada ja tahta ja õigel ajalõiges kohas olla. Selleks aga pole täna õnneks vaja pikalt plaani pidada. Tuleb vaid kella 18-ks sammud Kuressaare Linnateatrisse seada.

Nimelt just 20 aastat tagasi, ühel sügisesel õhtul, panid kolm kaunist näitsikut Marju, Virge ja Krista mõtted kokku ja plaanid patta ning valmis sai Virvik ehk maakeeli „Kadakas”. Rahvalauluansambel, kes täna tähistab oma 20. juubelit. Kahe aastakümne sisse mahub hulgaliselt esinemisi nii kodu- kui ka välismaal, rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica pealavani välja.

Ühel muusikakollektiivil on 20. verstaposti ületamine tõsine tärmin. Mida paremat saavad ühed muusikud oma austajatele ja sõpradele pakkuda kui hingestatud kontsert. Otse loomulikult ei küsita headelt sõpradelt ja austajatelt kontserdi eest ka raha. Nii et kõik, kes rallil end välja elamas pole, võivad end linnateatrisse Virviku juubelikontserdile sättida, ega iga päev häid asju tasuta jagata. Ah et kus mina siin Abrukas seda kõike tean?

Vaat tean, Virvik on Abrukalgi käinud ja esinejate headuses olen ma isiklikult korduvalt veendunud. Midagi pole teha, informeeritud mehed need Abruka mehed, mis sest, et meretagune asi.

Aga kõik teie, kes te rallile või kontserdile ei kiirusta, nautige sügist. Igas päevas on midagi kaunist ja kosutavat, otsige see vaid üles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)