Sergei Bortnikov – hambaarst, keda lapsed ei karda (8)

Sergei Bortnikov – hambaarst, keda lapsed ei karda

 

Ei hambaarsti toolist tea ma paika hullemat
ja haigest hambast ühtki paika hellemat.
Kuid pääsu pole mul, sest hambavalu hull
ja hambaarsti silmis olen ümmargune null…

Seda laulu Sergei teab. Osaliselt pidavat tõele vastama. Mis osas, sõltub patsiendist. Arstist ka. Patsiendid teavad rääkida, et Sergei on hea käega. Tähendagu see siis mida iganes. Aednik ja hambaarst peavadki hea käega olema. Sündinud Venemaal Volga jõe ääres Volgogradis, linnas, mis sai alguse 1598 Tsaritsõni kindluse rajamisest Venemaa lõunapiiri kaitseks. Juba ainuüksi selle linna nimes on kajastunud Venemaa ajalugu eri aegadel: aastani 1925 Tsaritsõn, 1925–1961 Stalingrad. Kevadel sai Sergeil 20 aastat Saaremaal oldud. Seegi juba ajalugu – ühe inimese ja ühe pere jaoks kindlasti.

Sergei tuleb intervjuule särava naeratusega ja ütleb, et närveerib ka natuke. Ma ei hakka rääkima, mida tunneksin mina tema kabineti ukse taga istudes…

Teie amet – see ei olnud ju lapsepõlveunistus. Mina küll ei usu, et keegi lapsena hambaarstiks tahaks saada?
Vaevalt. Mina otsustasin nii kümnendas klassis. Ema oli arst, õde on ka arst… Ja kuna meil oli perekonnas üks kirurg, üks terapeut, üks lastearst, aga hambaarsti veel ei olnud, siis nii ma läksingi instituuti just seda eriala õppima. Ema oli siis juba surnud ja isal ei olnud selle vastu midagi.

Lõpetasite gümnaasiumi kuldmedaliga, see oleks andnud ka muid võimalusi.
Jah. Tegelikult mõtlesin ka tehnikaülikooli minekule, aga meditsiin jäi ikka lõpuks peale.

Saaremaa tuli teie ellu märtsis 1987.
Meil oli ülikoolis sõjaline õpe ja kolmandal kursusel sain leitnandipagunid kätte. Pärast ülikooli töötasin lastepolikliinikus. Ja järsku tuli paber: pane asjad kokku ja sõida Riiga. Seal öeldi, et Saaremaal on piirivalvele hambaarsti vaja.

Kas esimene pilt Kuressaarest oli masendav?
No ma ei ütleks päris nii, aga peaaegu… Nojah, ma olin sündinud ja kasvanud Volgogradis, mis on peaaegu miljonilinn (2006. aasta seisuga oli Volgogradis elanikke 991 600. Toim.) ja järsku selline väike koht! 1987. aasta märts oli niisugune külm, ilmad olid halvad, lumi veel maas, linnas oli rahvast vähe… Volgogradis oli juba soe, pungad puudel lahti…

Kas siis midagi teha ei andnud? Arstidel on ju igasuguseid võimalusi?
Ei… ei. Selliseid asju ma ei tee.

Kui kauaks teid siia saadeti?
Kaheks aastaks.

See pole ju väga pikk aeg, selle kannatab ära…
Jah. Kuigi ma olin mundris ja sõjaväearst, oli see ikka midagi muud kui päris sõjaväelane. Esialgu elasin med-osakonnas, pärast sain ühetoalise korteri. Igal aastal käisin ikka kodus ka. Suvel, kui sain. Kaks aastat sai mööda, aga kuna siin sõjaväeosas hambaarsti ei olnud, paluti, et jääksin kauemaks: „Ole nii kaua kui saad, pea vastu!“

Siis oli juba aasta 1989, elu hakkas muutuma. Kas see mõjutas teid siia jääma või pigem koju tagasi minema?
No siin oli hoopis teine elu. Ja kahe aastaga harjusin selle siinse eluga ära. Ikkagi rahulikum, sai oma tööd teha, praktiseerida, sest hambad on ju sellised asjad…

… mis tahavad ravimist iga riigikorra ajal.
Just. Nüüd on kakskümmend aastat täis saanud.

Volgogradi veel unes näete?
Jah. Aga harva. Järjest harvem.

Aga sinna lähete ikka nagu koju?
Ikka koju… Aga isa on juba surnud. Mul elab seal vanem õde perega, tädi. Nende juures käin. Veel on vanad sõbrad. Varem käisin korra aastas, nüüd üha harvemini, nii paari aasta järel. Järgmine aasta läheme kogu perega. Juuni lõpus-juuli alguses. Kümneks päevaks. Kindlasti lähen jõe äärde, ülikooli juurde, keskväljakule, Mamai kurgaanil käin kindlasti… Tuttavad, sugulased vaja üle vaadata ja ega rohkem jõuagi.

Üks olulisi põhjusi, miks te siis jäite, oli see, et armastus tuli peale.
Jah. Just samal hetkel, kui ma mõtlesin, kas ma lähen siit ära või ei lähe.

Kuidas see juhtus? See ei olnud ju armastus n-ö esimesest prooviplommist?
Ei! See juhtus peol. Olime koos tuttavate juures peol.

Ja siis oli kohe selge, et kohvrid jäävad sedakorda pakkimata?
Jah, mulle tundus küll nii. Kuigi mul oli plaan juba nädala pärast ära minna. Aga kõik plaanid läksid luhta! Nüüd olen ma siin.

Olete kahetsenud ka?
Ei. Ei. Ei. Ei. Mitte kunagi.

Eesti keel tuli koos armastusega?
Jah. Eks ma olin käinud kursustel ka, aga niisama sõnu pähe tuupida, see ei anna praktiliselt midagi. Suhtlemist on vaja!

Abikaasa Laine joonistab-maalib teil kenasti…
Jaaa. Ta on mul kunstnik, ka hingelt. Minu teada joonistas ta juba lapsena.

Hambaarsti töö on ju ka teatud mõttes kunst. Muide, Pöide rahvas kiidab teid kangesti ja igatseb tagasi.
Praegu on nii, et majanduslikel põhjustel ei saa seal käia.

Mulle on räägitud, et teie juurde julgevad ka lapsed tulla.
Ma ju töötasin pärast ülikooli poolteist aastat lastepolikliinikus. See oli hea praktika.

Millise kolleegi juurde läheksite ise hambaid ravima?
Ikka Aivi Siltsi juurde. Tema on minu hambaarst.

Tööpuudust ei ole? Te välismaale pole mõelnud minna?
Tegelikult olid sellised mõtted. Praegu veel ei lähe. Aga mõtlesin küll. Vaatasin internetist, kaalusin, aga praegu päris tõsiselt veel ei ole seda kaalunud.

Kas saarlased on teid omaks võtnud?
Mulle tundub küll. Ma tunnen ennast siin hästi. Olen harjunud. Väga-väga harjunud. Mulle meeldib selline elustiil, selline eluviis. Sellepärast ma tunnen end siin väga hästi. Kuressaare on hea koht. Mulle meeldib. Ma olen selline kodune inimene, kuigi mulle meeldib ka reisida. Aga ma ei ole rändur. Tahan olla kodus, tahan, et kodused oleksid minu juures.

Kas vene kultuurist-keelest puudust tunnete?
Teinekord küll, aga väga suurt puudust ma ei tunne, ma loen eesti keeles, vaatan uudiseid ja internet on olemas. Ma ei tunne, et mind miski piiraks.

Rahvusküsimus on kuum teema, meenutame aprilli…
Oh ja, pronksiöö… Aga see teema on minust kaugel. Minu poeg elab nüüd Eestis ja ta ei kahetse, et ta Peterburist siia kolis. Ta lõpetas seal 9 klassi ja praegu õpib Tallinna tehnikaülikoolis arvutit.

Arsti temast siis ei tulegi?
Ta ei saanud sisse. Tahtis küll.

Teil on ju pesamuna ka. Eks te temast tee siis tohtri.
Ma nii tahaks, aga ta ise veel ei mõtle sellest.

Hobiks on teil akvaariumikalad. Miks just kalad?
Mul on nad olnud ju kogu mu elu. Lapsepõlvest alates. Mulle kingiti akvaarium ja nii see algaski. Ma ei oskagi seda seletada. Mina armastan kalu ja minu kass armastab ka. Ta istub teinekord tundide viisi ja vaatab kalu. Ta lihtsalt vaatab neid. See rahustab. Tuled teinekord koju, oled selline närviline, lähed akvaariumi juurde ja paari minutiga oled maha rahunenud.

Kas hambaarsti töö on närvilisem kui mõnel muul arstil?
On küll. Tavaliselt inimene ikka kardab hambaarsti. Kuigi ta teab, et haiget ei tehta, et arst on tuttav, aga ta ikka kardab. Noored ei ole nii närvis, kui arsti juurde tulevad. Aga umbes tuhandest patsiendist on üks-kaks, kellega ei saagi kontakti. Ei oska! Ja siis kasvab endal ka närvipinge. Ja see väsitab. Väsitab see, kui tahad midagi teha, aga ei tule välja nii, nagu tahad. Kui hammas on juba nii lagunenud, et seda enam parandada ei saa. Päevas käib läbi 15–16 inimest, teinekord isegi 20 ringis.

Sellega veel rikkaks ei saa.
Ma kardan, et ei saa. Veel ei ole saanud. Aga lootus sureb viimasena…

Mõni patsient teid hammustanud ka on?
On. Väga teravad hambad olid!

See oli siis üks hea saatuse sõrm, mis teid 20 aastat tagasi just oma sünnipäeva aegu siia saarele saatis. Nagu sünnipäeva kingitus.
Just sünnipäevaks! Sain siis 24. See oli kingi moodi küll, kuigi ma sellest esialgu aru ei saanud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 236 korda, sh täna 1)