Kuidas kaardistada sõltuvust ehk teater elust enesest

Kuidas kaardistada sõltuvust ehk teater elust enesest

 

Paljud inimesed teadvustavad oma sõltuvust millestki või kellestki? Millal saab sõltuvusest probleem? Kas sellest on võimalik vabaneda? Mil moel on ravimine võimalik? Kas enesele sõltuvuse tunnistamine aitab probleemi lahendada? Kas ühe sõltuvuse vahetamine teise vastu on lahendus või ainult vahepeatus teel sinna, kuhu me nagunii kõik jõuame, kes varem, kes hiljem? Ilmselt on lavastuse „Limbo” teemadering veel laiem, aga need on peamised, mis pärast etenduse vaatamist silmade taha jäid.

Naer läbi pisarate

Lavastus ei anna otseseid vastuseid, vaid laseb vaatajal mõelda, tunda kaasa neile õnnetutele, kes ei saa oma probleemidest ise aru, veel vähem jagu, aga enamgi veel, ta laseb teha seda, mida inimesed tavaliselt teevad: naerda nende üle, kes on õnnetud ja hädas.

„Aga nagu eluski, kui inimesel on kehv või kohutav hingehäda, siis on inimene naljakas, mida on ka näha – saal ju naerab. Tegelikult on seal taga pisarad,” arutles lavastaja Mart Kampus ja lisas: „Me ju reeglina naerame nende inimeste üle, kellel on probleemid.”

Kas see naer on pigem kergendustunne või äratundmine või mõlemat? Kas inimene ei tunne mitte heameelt selle üle, kui teisel näe! on veel kehvemini läinud kui minul või vastupidi, et oh, minul on kõik korras (peas tiksumas vaikne küsimus: kas ikka on…), see hädavares seal on ise süüdi oma õnnetustes.

Uue raamatu kirjutamine

Tegevus toimub isoleeritud saarel, kus ravitakse sõltuvusest tekkinud (või kogu eelnenust elust, võib ka nii öelda) tagajärgi. Mõni patsient on tulnud ise, teised on kavalusega kohale meelitatud. Viimased on oma meelest saarel tööülesannete tõttu, aga tegelikult… on kas tööandja või lähedane nad sinna saatnud. Nii või naa on nad seal selleks, et naasta ellu teistsugustena ehk „kirjutada uut raamatut oma elust”, parafraseerides Kimi (Kaia Skoblov).

Lihtne see igatahes pole. Kui pea kõik tundub esimese vaatuse lõpuks enam-vähem korralikult käima saadud, uued ravialused on jõudnud enesemõistmiseni, välja arvatud Victoria (Kersti Tombak), siis teise vaatuse lõpuks mängitakse see ümber. Sõltuvusest võib saada lahti, aga kauaks? Kas mõneks loetud kuuks, aastaks või kogu eluks?

Alati ei ole ravi tulemuslik, isegi kõige eeskujulikum patsient võib osutuda ravimatuks. Kõige eeskujulikum patsient, kõikide eeskuju, usaldusisik ja grupi patsientide nõustaja Betty (Garmen Tabor) leitakse ühest suurlinna numbritoast surnuna.

Maandamata elekter

Kuna tegu oli ikkagi esietendusega, siis eelistan ma mitte esile tuua kõiki (väheseid) rabedaid kohti, vaid viitan ainult ühele. Kui eelnevalt oli tempo ja pinge üles kruvitud, siis langesid need selle aja jooksul, kui õde Bill (Janek Sarapson) kirja kirjutas. Üsna lühikest, kuid väga pikalt. Iseenesest oli see kirjutamine lavastuslikult ja tehniliselt päris põnev, ainus viga aga selles, et tegi nõutuks. Kas etendus on lõppenud, miks ta neid tähti nõnda maalib jne.
Lavastuse lõpp oli ideeliselt ju ilus, aga kas olid näitlejad natuke väsinud, närvis või muidu „esikas” kohe-kohe läbi saamas, aga enam ei olnud õhus seda elektrit, mis pea kogu etenduse hoidis vaatajaid pihus.

100-protsendiline või natuke vähem

„Ma tahan elada 100%-list elu!” ütles Betty ja tegi oma tööd sajaprotsendilise pühendumusega, jõi sajaprotsendiliselt ennast täis ja lahkus elust sajaprotsendiliselt. Niimoodi oli ka lavastuse „Limbo” esietendusega. Tervikuna see töötas, läks korda. Nagu ütles Mart Kampus: „Kõige tähtsam on, et see, mis toimub laval, puudutab vaatajat. Muidu pole ju mõtet.”

Lavakujundus toetas lavastust niivõrd, kuivõrd oli see hädavajalik.
See tähendab, kujundus oli minimalistlik, lõi mulje nii avarusest kui suletusest. Keset lava paigutatud väike ekraan sümboliseeris maailma maailma sees.

„Me kõik oleme üksi, tuleme üksi, läheme üksi,” parafraseerides Bettyt. Lavale oli paigutatud ka suurem ekraan, kust kehvema silmanägemisega inimene adus vaid Sõrve rannajoont. Võib-olla seal toimus midagi, keegi lehvitas kellelegi või midagi sellist, aga näha oli vaid maastikupilt.

Elamuslikult töötas minu enda jaoks kõige enam esimese vaatuse lõpp, kus Lola (Marika Vaarik) hõiskab „krahvinna” Millyle (Terje Pennie): „Mina naeraks kogu aeg, kui mul sellised hambad nagu sul suus oleksid,” ja kutsub ta tantsima.

Limbo – TANTS, mida kõik tunnevad… mida madalamalt takistuse alt läbi lähed, seda parem… oled võitja.
OOTESEISUND, kus keegi ei söanda või ei pea vajalikuks midagi teha enne, kui asjaolud muutuvad või selguvad.
KOHT taeva ja põrgu vahel, kuhu lähevad pärast surma kõik mittekristlased.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)