Poliitilise kultuuri süvahoovustest

Poliitilise kultuuri süvahoovustest

 

Ühiskonna vaimse eliidi kujunemisaeg langeb ülikooliaega. Lugesin hiljuti üle akadeemik Juri Lotmani kirjade kogumiku. Suurepärane lektüür, et mõista ühe meie tõelise suurmehe sisu.

Mulle jättis eriti sügava mulje üks kiri, mille ta kirjutas Pariisist kunagisele kursusekaaslasele Faina Sonkinale 30. märtsil 1989. a:
 “Nii ma siis käisingi Pariisis ära… Olin seal kõigest 8 päeva (neist 4 olid loengud)…. Kõige sügavama mulje jätsid Pariisi raamatukauplused. … Kui ma oleksin siin elanud viis aastat, oleks minust tõepoolest saanud õpetatud inimene, ja mitte too poolharitlane, kes teab üht-teist ühest ja teisest.”

Meie noored haritlased vaevalt et kirja nägemata usuksid, et Lotman nimetas end tõeliselt suures ja akadeemiliselt vabas Pariisis olles poolharitlaseks, kes teab vaid kõigest üht-teist, ja kahetses sügavalt, et saatus polnud talle andnud seda õnne saada õigel ajal – isiksuseks kujunemise ajal, mis langeb suuresti ülikoolis õppimise ja tõsise professionaalse kujunemise ajale – võimalust olla tõeliselt vabas akadeemilises keskkonnas.

Mida tegi meie tänane poliitiline eliit kolmkümmend aastat tagasi? Lotmani kujunemisaastad jagunesid sõdurikogemuseks maailmasõjas ja õppimise ajaks Leningradi ülikoolis, kuid seda ajal, mil vabast akadeemilisest keskkonnast polnud just palju järel, ja seegi tippülikool oli kaugel sellest, et suuta võimaldada oma üliõpilastel saada kätte kõike, mis maailma teaduses üldse olemas (kui see polnud just salastatud sõjaliste uuringutega seotud riigikaitseline valdkond).

Teeks nüüd ühe mõttelise eksperimendi ja võtaks Juri Lotmani üheks mõõduskaalaks. Kõigil tasuks vaikselt omaette mõtiskleda, kus asub sel skaalal meie tänase poliitilise eliidi keskmik, kes tegelikult suuresti teebki ilma meie vaba ajakirjanduse väljaannetes, lõbustades end ja ehk ka oma sõpru, kuid sageli šokeerides oma ideede ning väljaütlemistega ühiskonda laiemalt.

Meie, kes me õppisime ülikoolis näiteks kaks või kolm aastakümmet tagasi, võiksime vahelgi Türgi või Egiptuse reisi asemel minna kas või nädalaks Pariisi, Cambridge’i, Oxfordi, Harvardi või mõnda teise pikka aega vaba olnud ülikoolilinna. Ehk siis tekiks mõnigi veidi sügavam mõte peas ja mis peamine – oskaksime kriitiliselt hinnata oma aega, mis meil saatuse poolt oli antud vaid õppimisele pühendada.

Ma ei ütle midagi õppejõudude kohta Tartus ja ilmselt on ka teistes kõrgkoolides õppinutel head mälestused oma õppejõududest. Nad tegid andekate inimestena meie õpetamisel seda, mis oli võimalik nendes kitsastes oludes. Loomulikult oleme elus hakkama saanud, kuid haritud inimesel tasub vähemalt huvi tunda, mis jäi saamata.

Varsti juba teist aastakümmet on olemas meil noorem põlvkond, kel vabas maailmas vaba valik õppida maailma parimates ülikoolides. On lootus, et on tulemas põlvkond, kes ei pea end kolmkümmend aastat pärast õpingute aega pidama end siiski poolharitlasteks. Või kui peabki, siis tuleb vaid ennast süüdistada, et ei kasutanud vabalt käes olnud võimalusi.

Jälgides huviga meie ajakirjandust, on tekkinud tunne, et Eesti poliitilises eliidis on täna kuskil meie poliitilises kultuuris teatud süvavoolud, millest võib ära tunda õpilas- ja üliõpilaste ehitusmaleva traditsioonide teatud mõjutusi.

Loomulikult pole mul kavas süüdistada meie poliitilise kultuuri seisus noorte inimeste suvist töötamist. Psühholoogid teavad, et teatud väga eredad kogemused isiksuse kujunemise perioodil kirjutatakse nii sügavalt meie mälusse, et seda mälujälge on vahel peaaegu võimatu üle kirjutada.

Malevakogemus saadi tavaliselt esimesel ülikoolisuvel ja siit kujunesid välja peaaegu elukutselised malevahundid. Malevahunt sai juba vähemalt ülikooliaja teisel aastal väikeseks või suuremaks ülemuseks süsteemis, sai päris oma tüdruku ja kätte tunde esimesest ametiautost (sageli küll veoauto, kuid unistusega jõuda kunagi ka Volgani). Nüüd oli noore inimese elu  peaaegu väljapääsuta rattas.

Tegelikult oli elul neli perioodi: uue aasta algusest uue ehitusaasta-rühma ettevalmistamine; suvine ehitusaeg, koos suure lusti ja õllega; ehituste lõpetamine ehk järelmalev ning neljas ja kõige ebahuvitavam periood, mis seisnes peaparanduses ning suures õpingutepohmellis, sest kähku ja sageli ülejala oli vaja hakkama saada tüütute ametiõpingutega kõrgkoolis.

Loomulikult solvuvad sellise jutu peale nii mõnedki tõelised malevahundid ja ehk needki tänased tõsised inimesed, kel elu ilusamad suved seotud just ehitusmalevaga.

Ent kui vaadata omaaegset malevakalendrit, siis tahaks  meie avalikkust rahustada, sest selle kalendri järgi on varsti loota, et meie “malevapoliitiku kommetega” poliitikutel tuleb veel väike selle suve malevakokkutulek (kui see pole juba toimunud), siis tuleb väike järelmalev ja väiksemad rühmakokkutulekud ning siis lõpuks on vihmases sügises loota korraks ka “peaparanduse järgset” selgemat perioodi, kui tullakse korraks tööde juurde, milleks tegelikult ollakse ametisse hakatud. Kui rääkida poliitikutest, siis oleks see meie elu edasiviija.

Huvitav, et Eesti taasiseseisvumise järgne aeg, mis on meil olnud üks kõige vabamaid, pole suutnud kustutada nii mõneski selle põlvkonna aktiivses tegelases “seda kustutamatut” nälga “raskelt kättesaadava” õlle järele; samuti paneb neid auto kohe edvistama (nad poleks nagu märganud, et igasuguseid autosid on Eestis ammu vabalt saada!);  samuti kisub neid pidevalt nalja tegema, kui vaja põhitööd teha, atraktiivsem on ikka see töö, mida vanasti tasuvaks “haltuuraks” nimetati jne.

Vabal maal võib iga inimene teha, mida tahab, kuid ikka kribib südant  üks väike mure: kuidas saaks neile tegelastele kuidagi arusaadavalt teadvustada, et õlut on Eestis ja mujal vabas maailmas nii palju, et me ei suuda seda iialgi ära juua. Ja veel – et pole mõtet oma naljaka “noorpõlvemurega” meie vaba ühiskonda pidevalt ärritada.

Aga seda akadeemik Juri Lotmani poolharitlase juttu tasuks küll tõsiselt võtta, sest elame vabas riigis ja täna on enesetäiendamise võimalus olemas ju kõigil. Võta raamatud ja loe seda, mis omal ajal jäi lugemata.
Ja uskuge – ühiskond hakkab sellistest poliitikutest, kes end pidevalt harivad, palju enam lugu pidama. Kuid ega poliitikud ole ainukesed, kel oleks kasu tarkade tekstide lugemisest, tulu tõuseks sellest kõigile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)