Veeprojektid lähevad taas töösse

Eesti alustas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi abiga veemajanduse korrastamist ligi kuus aastat tagasi, kui hakati ette valmistama suuri veevarustus- ja kanalisatsiooniprojekte. Tollaste arvestuste kohaselt oli nende üldmaksumus 3,7 miljardit krooni ning kaasatud oli ligi 80 omavalitsust.

Praeguseks on kuus projekti lõpetatud, seitse veel töös.
Projektide takerdumise tingis vahepealne hinnaralli, mis kergitas kogumaksumuse ligi 7,2 miljardi kroonini. See tähendab, et kallinemise täies mahus katmiseks tuleks lisaks leida 2,9 miljardit.

Edasimineku erinevad võimalused

Siiani on hinnatõusu püüdnud katta omavalitsused, keskkonnaministeerium ja Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), ent järelejäänud projektide elluviimiseks puudujäävat raha ei saa ka hulgakesi kokku.

Keskkonnaministeerium on kaalunud mitut edasiliikumise võimalust. Üks lahendus on see, et omavalitsused vaatavad koos veefirmadega oma rahakoti üle, arvestavad Euroopa Liidu poolt juba eraldatud Ühtekuuluvusfondi toetuse juurde oma täiendava panuse ning teevadki töid vaid nende võimaluste piires. Siis ei oleks lisaraha vaja, kuid ligikaudu 50% projektidega algselt kavandatud töödest jääks tegemata.

Teine lahendus oleks ette võtta vaid need tööd, mis korrastavad reovee kogumise neis asulais, kus reostuskoormus on üle 2000 ie (ie ehk inimekvivalent on reostuskoormuse ühik – 1 ie võrdsustub 1 inimesega). Sel juhul oleks lisaraha vaja 1,4 miljardit krooni, mille proportsionaalselt kataksid riik, omavalitsused ja vee-ettevõtted. See lahendus võimaldab täita ligi 70% perioodiks 2000–2006 rahastamisotsusega võetud kohustustest. Kuid sel juhul lükkub alla 2000 ie-ga reoveekogumisalade projektide täies mahus elluviimine edasi.

Kolmandaks kaalusime ka seda varianti, et kõik projektid lähevad töösse, st eraldatakse vajalik lisaraha. Sellisel juhul täidaksime küll kõik kohustused, kuid täiendav rahavajadus on 2,9 miljardit krooni. Sellise lisaraha saamine on ebareaalne.

Tundub, et kõige loogilisem on edasi minna teise lahendusega, sest üle 2000 ie-ga asumite ja reoveekogumisalade puhul on vajadused kõige suuremad. Ka on nendes kohtades infrastruktuuri rajamine kõige efektiivsem, sest ühikkulutused veetarbija kohta on madalaimad. Nüüdseks on vabariigi valitsus otsustanud, et veemajandusprojektid saavad järgmisel aastal täiendavalt 576 miljonit krooni, seda kokku nii riigi- kui ka KIK-i eelarvest.

Hankestrateegia põhimõtted

Lisaraha saamise tingimuseks on aga, et iga kallinenud projekti puhul tuleb maksumuse vähendamiseks välja töötada uus hankestrateegia ja ka toetuse saajatel tuleb projekti täiendavalt rahastada (üldjuhul 10% ulatuses riigi poolt eraldatavast lisarahast).

Maksumuse vähendamiseks tuleb projektist välja arvata lisandunud uued piirkonnad ja asulad, mida taotluses ei olnud; planeeritud tegevused väljaspool reoveekogumisala; ebaotstarbekad lahendused (nt ühe majapidamise liitmiseks üle 300 m torustike rajamine); tööstuste teenindamiseks mõeldud tegevused ja kinnistusiseste torustike ehitus, mida kliendid peaksid ise rahastama.

Raha võimalikult efektiivseks kasutamiseks võib projekti planeerida ainult neid tegevusi, mis on vajalikud veemajandusdirektiivide täitmiseks.Konkurentsi suurendamiseks tuleb lihtsustada riigihangetes sätestatud kvalifitseerimis- ja tehnilisi tingimusi. Hange tuleb jaotada enamateks osadeks või teha ühe asemel mitu hanget, et laiendada pakkujate ringi.

Ka tuleb riigihankeid ajatada, et ühele perioodile ei satuks liialt suurt mahtu. Uus riigihangete seadus võimaldab avatud pakkumismenetluse asemel kasutada läbirääkimistega menetlust, et ostjad saaksid pidada pakkujatega läbirääkimisi nii töömahtude, tehniliste lahenduste kui ka hinna osas.

Hiljutisel infopäeval tutvustas keskkonnaministeerium kohalikele omavalitsustele iveemajandusprojektide edasise rahastamise põhimõtteid. Infopäeva materjalid on näha aadressil http://www.envir.ee/730169.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)