Lahinguvetelt korjati soomusterast ja vaske

Lahinguvetelt korjati soomusterast ja vaske

 

Nädal tagasi ilmus Oma Saare ajaloo leheküljel ülevaade operatsioonist Albion. See sündmus leidis aset täpselt 90 aastat tagasi – 1917. aasta oktoobris – ja tegu oli Esimese maailmasõja ühe suurima Läänemerel toimunud sõjalise operatsiooniga. Pärast ägedaid lahinguid jäi merepõhja aga hulgaliselt laevavrakke. Täna kirjutab ajaloolane BRUNO PAO sellest, kuidas 1920. ja 1930. aastatel püüti seda vanametalli kätte saada. Nii mõnigi mees ajas tookord selle äriga märkimisväärse varanduse kokku.

Saaremaa vallutamine Saksa vägede poolt üheksakümmend aastat tagasi võimaldas tuua Irbe ja Soela väina kaudu Väinamerre piisavalt sõjalaevu, et anda valus löök siia koondunud Vene Balti mere sõjalaevastikule. 16. oktoobri hommikul läbis Saksa 3. eskaader Irbe väina ja suundus Kuressaare alla. Kui selgus, et Roomassaare sadam on kaubalaevade konvoi vastuvõtuks vaba, jätkati pärast keskpäeva peamise lahingukäsu täitmist: rünnata Vene merejõude Muhu väinas.

Eesotsas liikusid miinitraalerid. Seejärel lahingulaevad König ja Kronprinz ning ristlejad Kolberg ja Strassburg. Julgestas hävitajate flotill. Õhtuks jõudsid Saksa laevad Viire kurgu ette, kus vaatlust segavas hämaruses tehti sõidurenn miinivälja. Vene laevad märkasid vastase jõude alles hommikul.

Hävitajalt Dejatelnõi loendati vaenlase eskaadris 28 laeva. Kessulaiu lähedal seisvad ristlejad said käsu sakslastele vastu minna. Ülejäänutel aga lahkuda tule ulatusest põhja suunas. Hävitajate divisjon sai käsu valmistuda laevade uputamiseks Viire kurku, et sulgeda vaenlaste laevadele läbipääs Kuivastu reidile.

Vene laev sai tabamuse

Lahingulaevad Slava ja Graž-danin (1917. aasta Veebruarirevolutsioonini kandis see alus nimetust Tsesarevitš /Troonipärija/ – toim) avasid miiniväljal askeldavate Saksa traalerite pihta tule. Mingi tehnilise rikke tõttu kiilus Slava vööritorn kahe 12-tollise suurtükiga kinni. Pealetungi asemel pidi lahingulaev tegema manöövri, et kasutada ahtritorni suurtükke.

Manöövri käigus sai Slava aga paremasse poordi, allapoole veeliini Saksa lahingulaevadelt kolm tabamust. Mürskude lõhkemine nõrgalt soomustatud kere alaosas tekitas pikad, kuni 40 meetri pikkused lõhed. Laev hakkas täituma veega. Lisaks tabasid sakslased laeva veel neljal korral, mille tagajärjel muutus see lõplikult lahingukõlbmatuks.

Slava komandör sai väejuhatuselt käsu uputada laev pärast peajõudude taganemist Esimese maailmasõja ajal Väinamerre kaevatud 7,5 meetri sügavusse kanalisse, et see vaenlasele sulgeda. Laeva uputamine pidi toimuma Papirahu juures, kuid see sõjaline käsk jäi täitmata, sest käiguta raske lahingulaev triivis kanali suudme lähedal leetseljakule kinni.

Üle 800 mereväelase võeti Slavalt teiste põgenevate laevade poolt maha. Kaks Muhust pärit madrust läks paadiga koju, tosin venelast aga sõudis Matsalu randa, kust nad endale pruudid leidsid ja sinna püsivalt elama jäid.

Vanarauast noore riigi sõjalaevaks

Slavale lisaks kaotasid venelased Soela väina suudmes ka Saksa laevadele vastu tõtanud ja otsetabamuse saanud hävitaja Grom ning veel mõned väiksemad laevad. Sakslased kaotasid Kassari lahel torpeedopaadi
A–32, mille ülestõstmine oli noorele Eesti Vabariigile 1923. aastal jõukohane, ja pärast põhjalikku remonti sai sellest meie sõjalaev Sulev – Kuressaare linnavappi kandva miinijahtija Sulevi esinimekaim.

Juba 1903. aastal ehitatud kohmakas lahingulaev Slava – laeva veeväljasurve oli 13,5 tuhat tonni, pikkus 122 meetrit ja laius 23 meetrit – jäi esialgu Muhu väina. Selle vee peale ulatuv suurtükitornidega ülaosa kujunes peagi militaarseks vaatamisväärsuseks, kust muhulased talviti jäätee aegu endale separauda, tarbevaske ja laskemoona muretsesid.

Kokku ligi poolsada vrakki

Pärast Esimese maailmasõja lõppu loeti Eesti vetes kokku 46 laevavrakki (see on koos kaubalaevade ja praamidega). Meie veeteede korrastamise huvides hakati 1920-ndatel aastatel andma eraettevõtjatele litsentse uppunud laevade lammutamiseks. Litsentsi andmisega kaasnes aga kohustus loovutada veerand metallimüügist saadud tuludest riigile. Tookord leidus seitse julget üritajat, kes muretsesid tuukrilaevad, palkasid tuukrid ja rentisid tõstelaevad ja veopraamid ning töö läks käima.

Esimesena alustas firma Hüpler&Co, kes rabas endale kohe ka paremad palad. Kuid paljudest ei käinud jaks üle. 1924 asutati firma Viking, mis aga 1931. aasta majanduskriisi ajal pankrotti läks. Töö võttis üle keegi Kuulmann, kes samuti ots-otsaga kokku ei tulnud.

Teenis miljoneid

Uue lepinguga alustas veel samal aastal 1915. aastal Osmussaare juures kaljudele jooksnud Saksa ristleja Magdeburg lammutamist Saaremaalt Tiirimetsast pärit Aleksander Põld (1904–?), kes lõhkus vanarauaks ka Põtkelmaa madalikul hukkunud Soome auriku Wiiri ja Sõrve tuletorni ligidal Inglise auriku Penelope.

Oma eduka tegevuse lõpetas see mees pärast Teist maailmasõda Norra rannikul hiiglasliku moodsa Saksa lahingulaeva Tirpitz tükeldamise ja rahaks tegemisega. Teenitud miljonitega lahkus Põld Kanadasse, kus ta elas veel mõnda aega rikka mehena.

Slava lammutamine

12. juunil 1933 alustas lammutustöid Slava kallal Johannes Hergauk, kes oli kogemusi omandanud Vilsandi saarelt pärit Jaak (Jakob) Hausi tuukritööde ettevõttes. Enne seda olid Slavalt juba maha võetud 6-tollised suurtükid, mis viidi Aegnal ja Naissaarel asunud Eesti rannapatareide täienduseks. Sellele lisaks oli laeva lihtsalt rüüstatud – suurem osa kergesti kättesaadavat ja lahtist kraami oli sealt minema viidud.

Samas oli aluse veealune osa aga praktiliselt puutumata ja juba esimesel aastal tõsteti tuuker Niggoli juhatusel veest välja 1100 tonni soomusterast (see sisaldas 4–5% kroomi ja niklit) ning 200 tonni rauda, mis müüdi Norrasse ümbersulatuseks. Laevavraki juures töötas 40–50 töölist, kes said suve jooksul palka ligikaudu 4000 krooni. Laeva punkrites avastati veel 2000 tonni kivisütt ja messis hõbeserviis 175 inimesele.

Mälestusi toimunust
Niggolile tuli suve keskel vahetustuukriks varem Paldiskis Jaak Hausi juures töötanud Sander Peäske (1887–1970). See lüheldast kasvu füüsiliselt tugev ja vastupidav mees oli sündinud Saaremaal Pihtla vallas. Muide, tema venna Juhani järglastest said tuntud eesti muusikategelased. Sander Peäske oli vanemallohvitserina osa võtnud Eesti vabadussõjast.

Oma abikaasa Erna-Adele kosis ta sõja lõpul Võrumaalt. Siinkohal lubatagu mul esmakordselt avaldada andmed, mida sain, kui vestlesin Erna-Adelega 1980. aasta suvel Tallinnas Nõmmel.

Aastatel 1933 kuni 1937 elasime koos abikaasaga kõik suved Muhus Raugi külas Mihkli-Matsi talus, kust mees viidi iga tööpäeva hommikul paadiga Slava juurde ja mina ootasin igal õhtul – kas tuleb tagasi või ei tule enam kunagi. Nii ohtlik oli seal veealune töö. Laevas oli tervena alles seitse mürsu- ja laskemoona keldrit.

Rasked bronni (soomusteras) tükid võisid tuukri valvepaadi koos õhupumbaga purustada. Lõhkeaine – 4–7-liitristes kalonnedes (kanistrid) viidi paadist alla ja riputati ridamisi laeva külje peale, kust plaadid lahti põrutati. Kui vesi uuesti selgemaks läks, hakati ujuvkraanaga tõstma…

Vahel oli ka rõõmupäevi. Mäletan, kui avastati laevas eskaadri kirik, kus kõik kuld- ja hõbeesemed kenasti alles. Minu mees avastas ja Hergauk jagas temaga need asjad. Me ostsime enne sõda Nõmmele maja (praegu elab seal maalikunstnik Juss Piho – B. P.)

Kui mu mees suri, kartsin üksindust ja võtsin korterisse ühe haritud moega miilitsamehe. Juhtusin ükskord kogemata veel järelejäänud väärisesemeid temale näitama. Kord turult tulles märkasin mõnede asjade kadumist. Tema ei teadnud midagi. Hiljem jäin haigeks ja seejärel, kui jälle liikuma sain, oli üürnik viimaste asjadega kadunud. Mulle öeldi, et see olnud ühe preestri poeg ja lastud miilitsast lahti.

Johannes Hergauguga juhtus ka õnnetus. Kui Slava juures lõppes 1937 töö otsa. hakkas Hergauk järgmisel aastal Kihnu juures sakslaste uputatud kahuripaati Sivutšit otsima. Otsiti kahe mootorpaadiga, mille vahel oli merepõhja kohal libisev tross. Jäi sinna trossi ette mingi takistus või midagi muud, kui trossi lenk, jäänud ümber Hergaugu jala ja vedanud mehe üle paadi ääre põhja. Ta ei osanud ujuda ja pinnale ei tulnudki.

Tuuker tõi surnult välja. Kõik plaanid jäid pooleli. Minu mees läks Saksamaalt ostetud uue kostüümiga Taani väina võitünnilaadungiga 50 meetri sügavusele uppunud aurikut tühjendama. Tuuker Niggol jäi seal haigeks, veri hakkas vahutama. Minu mehele pressis surve riidemustri ihu peale, kuid kahe ja poole kuuga teenis uue tuukriülikonna tasa, mis maksis 2000 krooni…

Omaaegsetest vanaraua ärimeestest oli Aleksander Põld, kellest “rauaroobert” (kadunud Robert Lepiksoni nime järgi – toim) sai. Kuid temagi tänu sellele, et töömeestele olevat ta maksnud ja rohkem olevat ta ka vase peal väljas olnud. Mis aga kõige tähtsam – meie veeteed muutusid ohutumaks ja riik sai oma veerandiku ikkagi kätte.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 575 korda, sh täna 1)