Seened tõid mehe Viidumäele elama

Seened tõid mehe Viidumäele elama

 

Vello Liivi tuntakse nii kodus kui ka maailmas tunnustatud seeneteadlasena. Minu jaoks oli mõnevõrra üllatav, et tegemist on hoopis disaineriga. „Ma ei ole ka disainer, sest see mõiste on lahti mõtestamata. Mõiste on läinud nii laiapõhjaliseks, et ühes loomasaates televiisoris öeldi juba, et loodus on disaininud… Eelkõige on tegemist tööstuskunstiga. Tööstuskunstnik on see kunstnik, kes teostab niisuguseid motiive, mida toodetakse massiliselt,” selgitab seenetark kohvitegemise juurde.

Hariduselt on Vello kunstnik. Lõpetanud 1962. aastal Tartus kunstikooli, õppides viis aastat maalikunsti ning saades joonistus- ja joonestusõpetaja kutse. Juba kunstikoolis hakkasid talle taimed huvi pakkuma.

„Minu toetajaks oli tol ajal Jaan Eilart, kelle initsiatiivil sai minust loodusuurijate seltsi usaldusmees. Jooksin mööda metsi ja üritasin oma naiivsuses taimi määrata. Midagi ikka õnnestus, kuigi haridus oli vilets ja teadmised oskussõnade osas nõrgad. Kohtusin tol ajal ajal nimeka botaaniku professor Karl Eichfeldtiga, kelle pühendusega kingitud raamatuid pean siiani toredaks mälestuseks,“ meenutab nüüdne seenespetsialist esimesi suhteid loodusega.

Kui kohustuslik kolmeaastane pedagoogiamet Viljandi I keskkoolis läbi sai, asus Vello õppima tolleaegses ERKI-s ruumikujundust, mille lõpetamine andis sisustusarhitekti kutse. Õppejõuks oli tuntud sisekujundaja Vello Asi, kellest sai hiljem 30 aastaks hea kolleeg.

Vello Liiv oli tubli üliõpilane, sai mõned semestrid kõrgendatud stipendiumigi ning IV kursusel sai temast professor Edgar Kuusiku assistent. Professori haigestumise tõttu jäigi assistendiks, jagades noorema õppejõuna tarkust algkursustele. Pärast õpetas Vello üliõpilasi pea 30 aastat.

Ukse seentemaailma avas „jumala juhus”

„Mu abikaasa oli Viljandis projekteerija ja see projektgrupp korraldas ühe saunaõhtu Viljandi lähistel metsas. Kuna ma neid kõiki tundsin, siis otsustasin minna. Et ma aga alkoholist eriti lugu ei pidanud, siis mõtlesin, et ilus sügisene aeg – teen omale seened selgeks. Läksin Lugemisvarast läbi ja seal oligi seentest üks raamat müügil,” räägib Vello ja toob riiulist sama raamatu. Aasta oli siis 1968.

„Seeni oli seal 700–800 liiki, raamat küll saksa keeles, aga seda ma ikka tönkasin. Läksin pidusse, korjasin metsas oma paarkümmend seent, istusin kännu otsa ja hakkasin raamatust vaatama – kaks seent suutsin ära määrata: punase kärbseseene ja kukeseene… Sellest tekkiski omamoodi trots, et seeni on ju nii palju ja kuidas ma ei suuda neid määrata! Need 800 liiki ma õpin ära! Nüüd, kus ma olen pea 45 aastat seentega tegelenud, on lootus seeni selgeks saada kadunud,” tõdeb Vello.

Kuna tol ajal polnud erialaseid raamatuid saada, läks noor seenehuviline antikvariaati, šokolaad kaasas, ja palus kõik seeneraamatud, mis tulevad, leti alla panna. Pooleteist aastaga kogunes nii 50 unikaalset üle-eelmise sajandi raamatut, millel küll hindamatu ajalooline väärtus, kuid praegune erialane väärtus null.

Kuna Vello tegi loodusmuuseumis, kus kunstnikust abikaasa Elvegi töötas, näitusekujundusi, siis kaasatigi ta seal mükoloogiasektsiooni. Aasta oli siis 1974.

„Sellest ajast on mul parim kontakt Kuulo Kalamehega, kes on meie ainuke doktor ja professor lehikseente osas.” Seenekorüfeeks nimetabVello veel Georg Štšukinit, kes oli 1964. aastal valminud nukufilmi „Operaator Kõps seeneriigis“ üks kunstnikke ja Vellot seent n-ö võtma õpetas – seenejalga ei tohi puutuda, kuna sõrmejäljed ja plekid võivad hilisema määramise juures desorienteerivaks osutuda.

Seente pildistamise ja maalimisega alustas Vello aga juba 1972. aastal, mille kinnituseks võtab riiulist märkmiku, kus maalitud seened suisa fotodena näivad. Nende juures täpsed kirjeldused, filigraanselt kujutatud eosed ja mikroskoopilised tunnused. „Esimese slaidi, mis perfektselt välja tuli, tegin soomustindikust aastal 1968 Saksamaal praktikal viibides ning see on arhiivis siiani alles, kuigi digitaalsena ümberpildistatuna ja natuke „kõpitsetuna“, ei varja seeneuurija uhkusenooti.

Punalehikud

Et tõsiselt seeni uurida, selleks oli vaja võtta kitsam lõik ehk siis üks perekond. Georg Štšukini soovitusel sai uurimisobjektiks perekond punalehikud. „Tavalisele seenelkäijale ei ütle see nimi midagi, sest see on väga haruldane perekond. Kuna ma tolleks ajaks olin 24 liigist leidnud ja pildistanud 17–18, siis mõtlesingi, et mis see 6–7 liiki ikka juurde leida pole, ja nii võtsingi punalehikud,“ muigab Liiv.

Sellega läks asi aga hoopis tõsiseks, sest tundmatuid liike, mida määrata tuli, hakkas ehmatamapanevalt palju juurde tulema. Abiks enamik Euroopas tõsiselt võetavaid määrajaid tegeles Vello punalehikute perekonnaga umbes 15 aastat.

„See oli aeg, kus ma enam ei pildistanud, vaid maalisin ja kirjeldasin,” selgitab Vello ja näitab mappi, kus ka kümmekond liiki punalehikuid, mis Vello poolt leitud ja n-ö maailmale antud. Edasi näitabVello Itaalias trükitud seeneentsüklopeedia V köidet, kus tema maalitud ja avastatud seened kenasti sees. Kõige põnevamaks peab Vello seent, millele ta andis nimeks viiduense, Sellepärast, et ta ei suutnud seda leidmisel määrata. Samas on ka uute liikide pass, mis tõendab, et need liigid on Vello Liivi leitud ja määratud.

Sellega lõppeski punalehikute, millest suurem osa mürgiseid, uurimine. Üheks põhjuseks see, et viimased kümmekond aastat on nende seente jaoks olnud viletsad – punalehikud kasvavad väikeste majapidamiste juures olevates karjakoplites. Selline karjakasvatus on aga kadunud.

Seened tõid kodu Saaremaale

„Käisime siin Viidumäel mitmeid kordi väljasõitudel ja mõtlesin, et see paik saab ilmselt vanaduspäevadel mu koduks. Nii läkski,“ meenutab Vello pea veerandsajandi taguseid aegu.

1984. aastal ostis Vello tollal rookatusega onnikese, mis oli nii amortiseerunud, et asemele tuli uus maja ehitatda. Nüüdseks on siin abikaasa Elvega elatud juba 23 aastat.

Kolm peres üleskasvanud last on Vello sõnul kõik tublid. Poeg Tiit on ainukesena jätkanud traditsiooni, olles tippdisainerina kunstiakadeemia õppejõud.

Teab, mida otsib

„Ma olen praegu selles staadiumis, kus ma tean, mida otsin. Otsin juba teadlikult liiki, mida elus enne pole näinud. Ja ma olen väga palju ka niimoodi leidnud. Minu metsas käimine pole niisama luusimine,” kirjeldab Vello oma praegust teadusetegemist.

Nelja aastaga on Vello digitaalselt taastanud oma eelneva kollektsiooni. Vaid saja liigi ümber on veel slaididel. Vaatamata tänavusele viletsale seeneaastale on pildistatud siiski üle 300 seeneliigi.

Kokku arvab Vello oma kogus olevat ca 4000 seeneliigi ümber, mis Eestimaal olemas. „Ka punalehikute perekonnast umbes 400 liiki. 2000 seeneliigi ümber olen ise leidnud ja näinud, neist pildistatuna on kollektsioonis 1500 liiki kindlasti,” loetleb Vello.

Eesti jaoks on Vello avastanud üle 100 uue liigi. „Kui rääkisime punalehikutest, mida oli leitud 24 liiki, siis mina olen selle arvu Eestis viinud 120-ni. Euroopas on neid leitud 400 ümber. Loomulikult neid, mis Sitsiilias või Korsikal esinevad, ei saa ma kunagi kätte.”

Maailm, mida keegi ei oska seletada

Välisekspeditsioonidel käimise kohta ütleb Vello, et Soomest ja ka Rootsist ei tasu rääkidagi – neid kordi on nii palju. Peale selle veel Holland, Kanada, New Foundland.

„Liigiliselt klapivad näiteks Kanadas olevad seened 80% meie seenetega. Kui aga minna Põhja-Ameerika mandril lääne poole, kus me ei käinud, siis see serv on liigiliselt palju rikkam. Näiteks sapipuraviku poolest. Eestis on üks sapipuravik, Kanadas on sapipuravikku 80 erinevat liiki. Kusjuures 70 neist on nii haruldased, et neid võib nagu punalehikuidki leida vaid üks kord elus ja rohkem neid ei leiagi! Ta ei kasva sama koha peal ka – ma võin käia kümme aastat ja alles üheteistkümnendal tuleb ta sama koha peale. Kui ma võtan Kanada puravike raamatu, siis see on täielik müstika – ma ei tunne sealt peaaegu mitte midagi! See on selline maailm, mida keegi ei oska seletada!” räägib seenetark vaimustunult.

Meie metsade seente mürgisuse kohta kostab Vello: „Valge ja roheline kärbseseen on mürgisuse poolset võrdsed, kuid seda ei saa öelda, et nad on kõige mürgisemad. Kaseriisikas on Eesti üks mürgisemaid seeni, nii et ühe kübaraga võib päris ilusti jalad sirgeks saada. Aga kupatamisel tema mürk lahustub vees ja kui selle ära valame ja teist korda veel kupatame, siis on ta täiesti maitsev ja populaarne söögiseen.” Üldse olevat igasugune seeneaasta ennustamine palju võimatum kui ilma ennustamine aastaks ette.

Tööpaigaks pööningukamber

Pööningukambriks nimetab Vello toakest teisel korrusel, mis mikroskoobi ja muu vajaliku ning herbaariumitega endast väikest laborit kujutab ja „mis haiseb, kui ma seeni kuivatan”.

Praegu on koostöös Tartu ülikooliga plaanis hakata avaldama raamatuid seente perekondade kaupa ja selles ettevõtmises on Vello fotograaf, kes liigid oma sõnutsi n-ö kokku ajab.

„Pildid ja kirjeldused on minu rida. Hiljuti tekkis meil Kuulo Kalamehega Karulas olukord, kus me ei suutnud ühe seene perekonda määrata, kuna väljanägemiselt oli ta üks perekond, eoste kujult aga teine. Ja jäigi lahtiseks!” tunnistab Vello allajäämist loodusele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 189 korda, sh täna 1)