Tõsielumäng: jää maal ellu! (1)

Tõsielumäng: jää maal ellu!

 

Kes siis eestlane hingelt ja vaimult ikkagi on? Kas teda saab enam nimetada maarahvaks? Kas ta tahab ennast niimoodi nimetadagi, kui ellujäämisvõimalused ja tingimused on maal palju kehvemad kui linnas.

Mitte päris nullilähedased, aga minu meelest teevad valitsus ja muud vastutavad organid kõik endast oleneva, et elu maal lakkaks. Et seal elaks selline tegelane, kes taob endale uhkelt vastu rinda ja teatab, et mats ta on ja matsiks ta jääb.

Sest esiteks, koolid pannakse kinni, teiseks, bussiliiklust tahetakse kärpida ja kolmandaks, postiteenindus on alla igasuguse arvestuse. Või kuidas muidu seletada kirjade ja ajakirjade kaotsiminemisi. Rääkimata sellest, et post tuuakse kätte varasel unetunnil.

Neljandaks, telekast näeb tubli pool aastat ka ainult Rootsit, koguni mitut kanalit, aga Eesti televisoonist, riiklikust telekanalist siravad vastu heledatriibulised näod kui sedagi. Sest maainimene ei ole levipiirkonnas. Ta ei ole üldse piirkonnas, sest inimene ei ela ju maal, vaid ikka linnas. Ja kui linnas, siis ikka Tallinnas. Kuidas muidu seletada seda, et kõik toetused ja muu taoline jookseb linnainimeste pidi, maale tilgub vaid riismeid kapitalist.

Pole midagi öelda, maal elamine on ellujäämiskunstis uus tase. Seega, toetagem aborigeene kas või sellega, et tehkem korjandus paarisaja kroonise kingituse ostmiseks. Riik on ju küllalt toetanud väljasuretamist. Nagunii ei raatsita isegi seda raha anda, et piisavas koguses rotimürki osta. Või midagi, millega lahendada maainimeste ellujäämisponnistused.

Seega, head inimesed, aidake! Nagu korjatakse telešõudes raha mingi hinnalise, aga riigi eelarve mastaabis tühise summa eest hangitavale jubinale, mida on vaja vastsündinu ellujäämiseks. Või vajaminevaid asju lastekodulastele. Riigil pole see ju eelarvesse kirjutatud, aga on ometi olemas meie maksumaksjad, kellel hale süda sees. Selge kui vesi.

Kuidas seletada tõsiasja, et kui pea kõikide ministrite nimed on jooksnud läbi meedia, siis regionaalministrit nagu polekski olemas. Pole raha, pole inimest. Mis need tühjad sõnad ikka seisavad, ega amet ministrit tee (ldn k minister – rahva teener). Ainult üks nimi tuleb meelde – Jaan Õunapuu. Ja ainult tänu sellele, et tõusis püünele sooviga saada koos ametinimega ka mõningaid õigusi.

Kurtmine selle üle, et miks inimesed linna õppima, elama ja töötama lähevad, on minu meelest hale katse ennast kuidagi vastutusest distantseerida. Väga paha ju, kui inimene tahab ennast inimese moodi tunda ja ellu jääda selles kaoses, mida üldiselt nimetatakse eluks. Paneme aga maainimestele kõrgendatud postimaksud peale, mis ta üldse tellib ajalehti ja ajakirju, istugu kodus ja lugegu lambaid. Või kui need on kõik maha tapetud, siis suhu allesjäänud hambaid.

Hambaarsti vaene endale niikuinii ei saa lubada. Hambad ei ohusta tervist, seega maksa, sunnik, maksa! Aga mis sa ikka maksad, kui linna sa, mats, kuidagi ei saa, sest bussiliin koondati ära ja autoga on kehvasti. Soetatagu siis endale miski autologu, mis sestki, et bensiin on varsti kullahinnas. Väga “öko” on sõita oma isikliku autoga, samal ajal kui buss, mis korjab liini pealt kokku paarkümmend inimest, on kahjumis.

Miks leivahind tõusis? Ikka sellepärast, et teraviljast saab kütust pruulida. Ja seega on teravili kõrgemas hinnas, ja leibki. Kui vanasti müüdi bensiini otse apteekidest, kas nüüd võib bensiini osta maapoest, või hoopiski kütta automootorit kas teravilja või leivaga? Kõik, mis oli energia, saab energiaks, nagu koolist on meelde jäänud. Ning lõppeks tuleb ju tunduvalt odavam, kui kasutada toorainet, mitte valmis toodet, mille eest nülitakse veel ja veel, ikka mitu nahka seljast.

Mitte et see muidugi riigi asi oleks oma maa inimesi kuidagi doteerida. Saagu ise hakkama. Ja saavadki. Kas kolivad linna või surevad vanadusse. Tsiteerides Sonja Akessoni sõnadele Tõnu Tepandi lauldud laulu ehk kirja kodukülast:

“Ah mis meil uudist, pole siin midagi.
Proua Roskvist on surnud.
Konjaki-taat on surnud.
Veltveebel on surnud./
Dalängis? Kuule, seal saadab neid ebaõnn.
Lapsed surevad seal, jah, Anna-Stina omad, aina surevad,
aina surevad, üksteise võidu.
See on mingi eriline haigus.
Ja Arnele sõitis lapsehoidja mees otsa
ja tal on seljavigastus.
Olle on lahti lastud.”

Kätt südamele pannes võib eestlasi üldiselt õnnitleda maainimese eduka väljasuretamise ja -suremise eest. Selline meisterlikkus ei ole mitte naljaasi ega käkitegu. Et siis järgmine telešõu ja järgmine korjandus, vahest saab need hädavajalikud paarsada krooni ka kokku, et protsess edukalt läbi viia. Tallinnamaa peab saama rahvastatud, iive tõstetud ja probleeme enam ei ole. Sest ei ole ju maainimest. Tulevik on rõõmus ja vikerkaareline nagu bensiin ja lõhnab nagu katkised hambad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)