Anne Leesla, raamatute hoidja Hellamaal

Anne Leesla, raamatute hoidja Hellamaal

 

Anne Leesla töötab Hellamaa raamatukogus 1987. aastast. Ta on pärit Raplamaalt. Pärast Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamist raamatukogunduse erialal töötas ta 1971–1980 Rapla keskraamatukogus (tollane nimetus) teatmebibliograafina.

Perekondlikel põhjustel kolis naine 1980. aasta suvel Saaremaale Orissaarde. Kuna kohapeal erialast tööd ei leidnud, töötas ta 1980–1987 tollase rahvakunstimeistrite koondise Uku Orissaare jaoskonnas käsitöömeistrina ning paar aastat Orissaare sanatoorses internaatkoolis direktori asetäitjana majandusalal ja algklasside kehalise kasvatuse õpetajana.

“Hing ihkas ikka raamatukogutööle ja 1987. aasta jaanipäeva paiku vabanes Muhus Hellamaal vaba koht,” ütleb Anne Leesla, jätkates, et niimoodi koliski ta 1990. kevadel päriselt Muhusse elama. Raamatukogus töötamise pahupoolest räägib ta nii: “Lugeja näeb ainult laenutamist, kuid maakogus on see kogu tööst ainult üks osa. Kui siis lugeja tuleb ja olen momendil üksinda, siis mõni on vahel öelnud, et küll sul on hea, saad palju lugeda.”

Aga samal ajal on just see lugemine üks olulisi osasid, et olla kursis ilmuva kirjandusega. Ja osata soovitada raamatuid neile, kes vajavad juhatust raamatute kirjus maailmas. Rõõm sellest, et inimene on saanud just talle olulise raamatu, on Anne Leesla jaoks raamatukoguhoidja töö üks positiivsemaid jooni: “Hea tunne jääb, kui lugeja lahkub raamatukogust rõõmsalt talle vajaliku raamatuga.”

Aga seoses laenutamisega meenub ka naljakaid juhtumisi: “Üks meeslugeja, kes krimkasid loeb, viskab vahel villast, et ta ei saa täna rohkem kui kolm raamatut võtta, sest tal ei ole rohkem allkirju kaasas.”

Anne Leesla meelest peaks maaraamatukogu olema nagu üks väike kultuurikants, seda eriti väikses maakohas. Iga lugejat tuleb võtta kui kingitust. Raamatukoguhoidja peab oma piirkonna lugejate vajadusi väga hästi tundma, sest tellib ju ise uusi raamatuid vastavalt talle eraldatud rahadele. Leesla arvates ongi tellimisvaliku tegemine raamatukogu töös üks keerulisemaid probleeme.

Maaraamatukogu rollist külas arvab Leesla, et pigem on see teisenenud, mitte aga vähenenud. Ilmselt on palju olulisemaks muutunud suhtlus kui laenutamine ise.

Suhtumisest trükistesse räägib Anne Leesla nõnda: “Rahva suhtumine raamatutesse on muutunud hoolivamaks ja valivamaks. Hoolivamaks, sest raamatute kaotamine on jäänud üliharvaks. Valivamaks, mis tähendab, et enam ei haarata esimest ettejuhtuvat Ameerika üllitist paljalt kireva klants-kaanepildi järgi. Olen täiesti kindel, et 90-ndate aastate suur lugemisbuum enam ei kordu, sest eluaegse suure lugemisharjumusega põlvkond vananeb ja noorem rahvas on kas kutsetöö või ettevõtlusega niivõrd haaratud, et nad tahaksid küll rohkem lugeda, kuid lihtsalt aega jääb napiks. Seda on mulle mitmed lugejad öelnud. Eesti taasiseseisvumise järel loeti rohkem väljamaa tõlkekirjandust, nüüd on nõudlus ilukirjanduse osas kaasaegsete eesti autorite poole kaldunud (E. Tohvri, E. Väljaste, I. Lember, A. Kivirähk, A. Biin jt). Lugejad on rõõmsad, et on tekkinud omamaine meelelahutuskirjandus. Kuna nüüd ilmub väga palju tarbe- ja teabekirjandust, siis on ka nõudlus selle järele suurenenud. Tundubki, et ilukirjanduse osa laenutuses väheneb veelgi, seevastu kasvab muude raamatute (käsitöö, kokandus, aiandus, tervishoid) osa.”

Oma lemmikraamatuteks peab Anne Leesla soomlanna Laila Hietamiesi viiest raamatust koosnevat ajaloolist romaanisarja (“Vürstitar Sonja” “Valged akaatsiad”, “Tormipilved”, “Ööbikusalu”, “Victoria”), mis käsitleb Vene tsaaride ja kõrgaadli elu ja saatust 19. saj 60-test kuni möödunud sajandi 30-te aastateni. Lisaväärtuseks oli ka Debora Vaarandi meisterlik tõlge.

Ajaviitekirjandusest eelistab ta Paulo Coelho teoseid. Hiljutiloetust jättis sügava mulje Jean-Claude Izzo triloogia (“Täielik Cheops”, “Chourmo”, “Solea”), mis mõtestas ilukirjanduse vormis lahti Lääne-Euroopa immigrantide probleemi. “Äsjase meeldiva mulje näiteks toon aga Astrid Lindgreni lasteraamatu “Vahtramäe Emil”, mille otsustasin ise ka läbi lugeda. Naersin lugemisel nii palju, et järgmisel päeval oli vahelihas täiesti valus. Oli tõesti väga hea naeruteraapia,” kiidab Anne Leesla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 156 korda, sh täna 1)