Helend Peep, eesti teatri elav ajalugu, on lahkunud (29. juuli 1910 – 20. oktoober 2007)

Helend Peep, eesti teatri elav ajalugu, on lahkunud  (29. juuli 1910 – 20. oktoober 2007)

 

Kohtusin Helend Peebuga paar aastat tagasi. Oli lörtsine ja libe Tartu veebruar. Rühkisin Vanemuise mäest üles. Helend Peebu korteriaknast teatrihoone vist ei paistnud.

Ometi oli selles hubases elamises teatrit näha ja tunda igal hetkel. Me rääkisime ligi kaks tundi – ikka teatrist. Kõige enam Kuressaare-perioodist. Ja siis tõi vanameister välja oma albumid šaržidega, mis oli tema suur hobi ja armastus. Heatahtliku huumoriga oli üles joonistatud Vanemuise koori ja orkestri liikmeid, juhtkonda ja näitlejaid… Iga pildi juurde ka oma story…

See Kuressaare, mis ma oskan öelda – mis ta siis on mulle? Ma ei tea… Puhkehetk või?

Lausa?
Nädalas olid kolm korda etendused, rohkem ei olnud. Ja ma ise mõtlesin – mis siis vahepeal teha?? Ega ma ei oskagi nüüd öelda, mis ma siis tegin… Mul oli hea läbisaamine sealse teatri juhi Riivo Kuljusega. Pärast Vanemuise teatri hooaja lõppu, 38–39, noh, mul oli küsimus, mis edasi teha. Ise mõtlen tagantjärele – oleks hea kui oleks siis olnud üks nõuandja. Läksid teised kolleegid lepingut tegema, aga mina ei teadnud, kas peab minema, kas kutsutakse… ja nii jäigi see mul tegemata. Aga Kuljus, kes Narvast ära toodi Kuressaarde – Narvas olid tal suured puudujäägid ja nii ta pandi kõige väiksemasse teatrisse…

Nagu karistuseks või?
Võib-olla kah. Ta tundis mind hästi ja küsis, kas ma ei tahaks Kuressaare Teatrisse ära tulla? Dekoraatoriks. Vanemuise palk oli 35 krooni, väikses teatris pakuti 65. Minna suurest teatrist väiksemasse teatrisse – kas oli see õige? Võib-olla oleks kõik läinud teisiti.

Olin siis juba abielus, aga abikaasa ei olnud sellest teatriasjast väga huvitatud. Tema tahtis minust teha vallasekretäri. Iisakus, kus mu kodu on, pandigi mind vallasekretäri toolile, noh, mulle see ei meeldinud. Teine amet oli sealjuures veel – maksunõudja. Kuressaare Teater… Tallinna kaudu tuli sõita Iisakust…

Eks kuigipalju praktikat sai juurde, seal sai ju mitmesuguseid osi mängitud, suuremaid ja väiksemaid.

Kuressaarde kauemaks ei tahtnud jääda?
Ei tahtnud muidugi! See periood 39–42 oli ju sõjaaeg, ei olnud kuigi mõnus. Kuigi hullud ajad läksid mööda.

Kuljus tahtis Kuressaare Eesti Seltsi juhtidele näidata, mis mees ma olen. Toomas Nipernaadi oli see roll.

On see omane roll? On Helend Peep Toomas Nipernaadi moodi?
Küllap vist, mulle meeldis teda mängida. Tal on neid tütarlapsi… ja eks seda teemat oli mul elus kah… Lõbus lugu oli.

Ma olin Iisakus juba niipalju näitemängu treeninud, et olin juba nimekas näitleja ja nimekas laulja. Kui ma 38. aastal läksin Vanemuisesse katsetele, siis mul oli kohe üks ooperilugu neile ette laulda. Muide, mind võeti ka lihtsalt näitlejaks – neil oli just sellist meest vaja. Ruttu-ruttu läks direktor oma kabinetti ja pani mind palgale – 35 krooni. Ma tulin sellega ots-otsaga kokku.

Kas publikut Kuressaare Teatris ikka oli? Rahvas teatris käis?
Käis küll. Ajakirjas Teater on kõik kirjas. Peale etendust oli ju tants. See tõmbas rahvast. Olid ka niisugused – kuidas neid nimetati? – kirevad õhtud. Mina olin seal üks lauljatest.

Meeldejäänud rollid?
Nipernaadi ikka, “Kauged rannad” ja Caesar.
Mul on üks stseen meeles: oli niimoodi seatud, et ma tahan teda (Milvi Laidi) karistada, ta oli kõhuli mul jalgade peal ja ma patsutasin vastu tagumikku talle. Suurele primadonnale!!!

Theo Maripuu mängis ühte huvitavat osa Tagahoovis, mina oleksin tahtnud seda teha. Aga noh…

Ja nii kogu elu. Helend Peep oli otsekui eesti teatri sümbol. Eelmisel aastat tähistasime eesti teatri sajandat juubelit… Helend lahkus 97-aastaselt. Eesti teater peab nüüd üksi hakkama saama… Ilma oma elava võrdkujuta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 107 korda, sh täna 1)