Apaatiast

Olen viimase nädala jooksul olnud üsna lodev. Nii lodev, et pole viitsinud isegi meie eluga kaasa mõelda. Kuulan raadiot pro forma, vaatan telekast uudiseid pro forma, tõusen hommikuti üles, sest nii teevad kõik, söön, sest sööma ju peab, elan ühesõnaga pro forma ehk vormitäiteks. Või nagu hiidlane ütleb – moodu pärast.

Võin sellest siin kirjutada, sest rubriigi peakiri lubab.

Mäletan, kui kurtsin kord oma noorele hooldajale, et ma ei tea, mis minuga lahti on: midagi nagu enam ei jõua, kõik tavalised kodutööd ja toimetused võtavad kohutavalt palju aega, päevad pudenevad käest…

Noor inimene ei mõtelnud hetkegi, pani käigu pealt poolküsival toonil ja rõõmsal meelel täpse diagnoosi: “Aga võib-olla on vanadus?!”
Ja kujutage ette – ongi! Lisage sinna juurde veel invaliidsus ehk liikumispuue ning pilt on täielik.

Kui keegi oleks veel viis aastat tagasi mulle öelnud, et minagi vananen, oleks see mind naerma ajanud. Kui keegi oleks mulle paar nädalat tagasi öelnud, et õige pea kaotan ma ümbritseva vastu huvi, oleksin vihastanud.
Aga absoluutselt enam ei huvita, kas Kreml kontrollib Venemaa kõiki suuremaid telekanaleid või mitte, mis toimub Poolas, Iraanis, Iraagis, energiaturul üldse, mida tahavad maailmast Ameerika või Euroopa Liit, kui palju tõusevad naftahinnad ja sellega põhjendatav hinnatõus (juba ette ikka!) ka meil.

Ka kohalik elu hakkab mind järjest enam külmaks jätma: tahab aedlinn Kärdla saada linnaks, nagu kõik – tehku südalinna kivikast suure parklaga ja nimetagu see rahva kooskäimiskohaks, palun väga! Ehitagu rannad spaasid täis, et jumalapärast meri enam ühegi hiidlase aknasse ei paistaks – oma asi, mina neil kallastel enam ei käi.

Võtku progressi nimel maha sadade kaupa puid, rajagu liiklus- ja kanalisatsioonitrasse, toogu igasse kodusse puhta arteesia vee asemel tsentraaliseeritud ja kemiseeritud ühisvesi – mis minul sellest. Ja õlleka ning viinapoe sulgemine, mis interneti Hiiumaa-leheküljel kõigi aegade kõige suurema kommentaaride saju põhjustas, tekitab minus vaid õõva – kui see ongi meie mõtlemiste ja eluga kaasa minemise lagi, siis ütleksin “Karupoeg Puhhi” Notsu sõnadega, kes Kängu kõhukotis hüppamist proovis: “Kui see hüppamine ikka niimoodi käib, siis ei paku see küll mingit mõnu…”

Järsku jõudis mulle kohale, et minust ei sõltu ei siin, kodusaarel, saati siis kogu väikeses Eestis, suurest ilmast rääkimata, suurt midagi.

Mõned nimetavad seda pessimismiks.

Mina arvan, et see on apaatia.

Ja loodan, et ajutine.

Nüüd te küsite, millega täidan päevi ja järjest pimenevaid õhtuid? Kuhu põgenen üksindushetkedel omaenese mõtete ja häiriva maailma eest? Uskuge, olen hakanud palju lugema: põgenen raamatute maailma, teiste inimeste eludesse, kujutluspiltidesse.

Ja seoses sellega soovitan ka teile teleka ja klantsajakirjade asemel võtta toavaikuses kätte raamat ning süüvida võõraste sõnade kaudu omaenese maailmadesse. Uskuge, neid on tohutult palju. Nad tuleb ainult uuesti luua.
Head raamatukogude-nädalat!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)