Aur regionaalhalduse ümber on muutumas uduks (5)

Aur regionaalhalduse ümber on muutumas uduks

 

Kui Vallo Reimaa abilisega regionaalministri kabinetti jõudis, olid paremad halduskorralduse muutmise ajad juba möödas. Veidi järele mõeldes tuli tal siiski midagi tegema hakata. Lisaks igapäevatoimetustele ja koalitsioonist etteantule näitas minister agaralt oma initsiatiivi kahel erineval moel.

Esimesena sarjas ta läbi omavalitsused, kus ametnikud olid saadetud kollektiivpuhkusele. Teiseks said vallad pähe selle eest, et paljudel puudusid üldplaneeringud, mida seadus nõudis 1. juuliks 2007.

Meedia keevitas neist kahest asjast kokku oma nägemuse ehk siis selle, et valdadel puuduvad üldplaneeringud sellepärast, et ametnikud on igal aastal korralisel puhkusel. Mina ei suutnud isegi seda mõelda, kas kogu selle kompoti peale tuleks nutta või naerda.

Kollektiivpuhkused

Ma ei pea ennast küll vallavalitsuse kollektiivpuhkuse “leiutajaks”, aga tolleaegne Kärla vald oli üks esimesi, kes kollektiivpuhkusele läks. Olin teist aastat vallavanem ja juba kogenud, et 2–3 ametnikku peab niikuinii majast ära olema, et inimesed mõistlikul ajal puhata saaksid.

See tõi aga lisapingeid kaasa teistele töötajatele, sest kuidas sa ikka paned raamatupidajat maakorralduse või ehitusnõunikku sotsiaaltööd tegema.
Inimesed aga käisid vallamajas ja pahandasid, sest nende probleemi lahendamine sai ametniku puhkuse tõttu edasi lükatud.

Lisaks olid raskendatud mitmed asjaajamised riigisektoriga, sest tihti paluti pöörduda hiljem või vabandati venitamise pärast seoses riigiametnike puhkustega.

Esimesel aastal võtsime inimesi vastu kord nädalas. See tööpäev oli küll suhteliselt pingeline, kuid päeva lõpuks ei jäänud midagi ka ripakile.

Möödus paar aastat ja neil vastuvõtupäevil puhkuse ajal enam suuremat pinget polnud. Vallad, kes jätkuvalt kollektiivpuhkust praktiseerisid, vähendasid vastuvõtupäevi kahele, mõni juba ühele päevale puhkuse ajal.

Sel aastal nägin Lümanda vallavanemana ära isegi selle olukorra, kus ainukesel vastuvõtupäeval oli majas vaikne. Väikeses vallas on inimesed teadlikud, kuhu häda korral pöörduda, abita poleks niikuinii kedagi jäetud.

Kollektiivpuhkusega oldi harjutud, etteplaneeritavaid asjaajamisi korraldati muul ajal. Seega oli minu arvates tekkinud hoopis selline olukord, kus kollektiivpuhkusele ei saanud minna vaid need vallad, kus ei osatud töid ära korraldada, või oli tegemist suure omavalitsusega, kus igal alal töötab mitu ametnikku, kes saavad üksteist asendada.

Üldplaneeringud

Olen üldplaneeringute koostamisel omandanud päris huvitava kogemuse. Kehtestatud üldplaneering on olemas Kärla vallal. Lümanda valla seis on selline, et eelprotseduurid on läbi tehtud, kaustad koos ja kooskõlastuste ringilt on saada veel vaid paar kooskõlastust. Kuna mingeid erilisi vastuolusid või nõudeid maaomanikelt ega kooskõlastajatelt üles jäänud ei ole, loodame kehtestamiseni jõuda veel eeloleval talvel.

Võtan siinkohal sõna teemal, kuidas riik “soodustab” väikeste valdade üldplaneeringute koostamist. Alustan tuntud seadusesättest, et kui riik paneb seadusega omavalitsustele kohustuse, peab ta seda ka rahastama.

Üldplaneeringu kohustus pandi, aga et keegi oleks selle töö jaoks rahalist toetust saanud, ei ole minule teada. Ka erinevad fondid ei näe selleks raha ette. Üheksakümnendate teises pooles, kui väikeste valdade eelarved olid veel 5–7 miljonit, tuli valida umbes 150 000 krooni maksva üldplaneeringu koostamise või näiteks lasteasutuse akende vahetamise ja inventari ostmise vahel. Otsus tuli teadagi milline.

Kes töö käima said, neid ootas ees hulk karisid. Järgnevad juhtumid on minu enda praktikast, kirjeldan siin vaid värvikamaid.

Minu poolt ühte ministeeriumisse kooskõlastamiseks saadetud üldplaneeringu dokumentatsiooni kaotas ministeerium ära, seda pole leitud siiani. Sissetuleva postina oli küll registreeritud ja seejärel haihtus. Teisest ministeeriumist saime küll kooskõlastuskirja, aga koos teatega, et me võtsime teie kaustad endale. Telefoniga järele pärides sain vastuse, et ministeerium ei mõtlegi neid tagastada.

Poolteise aastaga valminud ja volikogu poolt vastuvõetud üldplaneeringule ei suutnud tolleaegne maavanem teha järelevalvemenetlust viie kuu jooksul. Põhjuseks spetsialistide vähesus ja suur töökoormus. Kõrgelt riigiametilt andmete küsimisel ei saanud ma vastust oma teabenõudele kuue nädala jooksul (seadus nõuab vastamist viie päevaga), ehkki ma iga nädal oma nõuet kordasin.

Teisel juhtumil, kui kandsime riigiametilt saadud andmed oma planeeringukaardile, tekkis taas tõrge. Kooskõlastuse küsimisel kolm kuud hiljem saime asjaomaselt asutuselt hulga etteheiteid, millised puudulikud andmed meil kaardile kantud on.

Seda jada võiks jätkata, aga minu loo mõte pole lõpmatuseni kurta. Positiivseks pean siiski seda, et areng on aastate möödudes olnud märgatav ka riigiasutuste töös.

Mingil ajahetkel lisas seaduseandja planeerimisseadusse kohustuse läbi viia ka keskkonnamõjude strateegiline hindamine. See tõstis kogu töö hinda ca 30%. Lümanda vallal läheb kogu protsess maksma veidi üle 200 000 krooni, arvestamata neid kulusid, mis tehakse ametnike tööajast või koosolekute korraldamisel.

Kui seaduseandja pani aga üldplaneeringu olemasoluks kohustusliku tähtaja, tekkis loomulikult hulk tellijaid, mis tõstis kohe hinda. Hetkel tean seda, et Lümanda valla üldplaneeringu koostamise hind koos keskkonnamõjude hindamisega, kui me telliks konsultatsioonifirmalt töö täna, algab 500–600 tuhandest kroonist. Järeldusi saab igaüks ise teha.

Vajadus midagi ära teha

Ütlesin juba lühidalt ära oma arvamuse selle kohta, kuidas hindan regionaalministri praegusi ettepanekuid halduskorralduse muutmiseks.
Kusagilt on viimastele valitsustele jäänud üles postulaadid, et riigi initsiatiivil omavalitsuste halduskorralduse muutmist mitte mingil juhul ei tule. See tundub sama püha tõena kui asjaolu, et kristlik maailm arvab aega Jeesuse sünnist alates. Viimast muuta poleks kindlasti võimalik, aga miks mitte esimest?

Artikleid maavalitsuste kohe-kohe kaotamisest ja omavalitsusliitude olulisuse tõstmisest olen lugenud, aga iva ei näe. Nõus, kärpige maavalitsust või kaotage ära. Aga mis muutub sellest maakonnas Orissaare või Kaarma valla jaoks? Kuidas see edendab Lümanda, Torgu või Mustjala valda?

Linn areneb hoogsalt, seda on Kuressaare tänavapildis iga päev näha. Kes hakkab siis maakonnas korraldama näiteks hetkel nii tulist teemat nagu ühistransporti? Või tervishoiukorraldust? Milliseks kujuneb siis seadusega juhtpositsioonile tõstetud omavalitsuste liit – kas aktsiaseltsi põhimõttel? Et iga elaniku kohta aktsia? Või on otsustamisel igaühel üks hääl, olgu elanikke palju tahes, ja milliseid asju tuleb otsustada? Milline oleks liidule pandud ülesanne ja kes saab millised kohustused? Või paigaldatakse Kuressaares Lossi 1 majale uus nimesilt ja kõik läheb edasi nagu seni?

Need on mõned küsimused, mis meelde tulid. Puuduvad andmed selle kohta, milliste omavalitsusjuhtidega minister vestelnud on või millist omavalitsust külastanud. Aga kohalike omavalitsuste viimasest valitsemisperioodist on pool juba seljataga.

Lõpetuseks

Jõuangi artikli pealkirja juurde tagasi. Liiga palju auru on aastate jooksul läinud kõikide haldusreformiteemade käsitlemiseks nii ametkondades kui ka meedias. Aur kadunud ei ole, seda lisandub iga päevaga. Pidevalt kestvat auru, mis ei kao, nimetatakse uduks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)