Elul on mitu poolt

Elul on mitu poolt

 

Käes on oktoobrikuu viimane reede. Nii see on, aeg lendab. Kaugel siit aasta lõppki? Ole ainult mees ja katsu ajaga sammu pidada. Milline paistab elu sügisesel Abrukal ja Abrukalt vaadatuna? Võtan vaadu alla needsamused saarte uudised.

Endastmõistetavalt on iga kuulaja-lugejani toodud lugu suuresti autori nägu. Eks inimesteni jõuab ju see, mis autori sees ja ümber toimub ja kuidas ta end ümbritsevas maailmas tunneb – kas loo autoril on põhjust kurvastada või hoopis rõõmu tunda. Elu pakub küllaga halle toone, aga kui tuju ja tahtmist, siis leiab tuhat põhjust rõõmu tunda, kas või ilmast. Pilvetutid hoiavad oma hõlmad kinni ja lasevad maal niiskusega harjuda.

Tuuled teevad aeg-ajalt pisikesi pause, see lubab merelegi minna. Sel nädalal on sõber päike ka end tavapärasest rohkem ilmutanud. Põhjamaise rahvana saame sellest ainult rõõmu tunda. Abrukalt paistab asi küll sedamoodi. Või kuidas?

Küllap on asi siiski suhtumises. Võib ju väita, et eestimaine sügis on külm ja kõle ning vihmane. Tuul puhub järjepanu ning tagatipuks läheb iga päevaga hämaramaks ja pimedamaks, eks ju? Ka nii võib.

Istume oma pesas ja viriseme ja uriseme asjade peale, mida me enda arust muuta ei saa või ei suuda ega oska. Samas võib hoopis rõõmu tunda veel pakutavast päevasoojast, päikesest, mis aeg-ajalt meid vaatamas käib, värvikirevusest maal ja metsas ning kõigest kaunist, mis me ümber tehtud või teoksil.

Inimene on kord selline, et vaatab ennast ja võrdleb üleaedsega. Kui nüüd kuuldu-loetu põhjal võrrelda elu Hiiumaal, Muhumaal ja Abrukal, siis tekib järgmine pilt.

Hiidlased, need saarlaste kenad naabrid, on igavesed maailmaparandajad ja revolutsionäärid, vähemalt jääb selline mulje. Aga eks Küla Karla tea paremini, kuidas oma eite ja eide tegemisi kiita või kritiseerida.

Ning mis puutub Euroopa ja Eesti valitsuse udimisse, siis ei saa salata, et Hiiumaa on juba geograafiliselt nendele institutsioonidele palju lähemal kui Abruka ja neil on kõrgemad künkad ka. Järelikult näeb ja kostab hiidlastele kõik paremini kätte ära. Vähemalt paremini kui Abrukale.

Kui siis jälle Ave-prouat, Alavainut kuulata-lugeda, tekib arusaam, et hiidlased on üdini apaatsed ja elavad nii-öelda vormitäiteks ehk moodu pärast, nagu nad ise tavatsevad ütelda. No jah, hiidlased ju tuntud naljaninad. Usu sa nüüd hiidlasi. Kui veerandigi usud, saad poolega petta.

Küll teevad nemadki seal seda, mis põnev ja pidulik, mis kaunis ja kunstipärane, ning ega see valitsuski nende meelest nii vastumeelne ole.

Lihtsalt hiidlased ei taha suuri sõnu teha ja ei lobise välja kõike, mida teavad. Pidavat ju hiidlase koergi sähendune olema, et ei urise, haugu ega hammusta, vaid jätab kõik meelde.

Muhulased seevastu on igati tõsised ja asised inimesed. Nemad juba tühja mulli ei puhu nagu Abruka mees näiteks. Neil jagub sisutihedat tegevust igasse nädalapäeva, nii et kohe imesta ja kadesta.

Et eksimatult ja une pealt aru saada, et tegemist on ikka õigete muhulastega, mitte mõnede isehakanud untsantsakatega, siis kantakse kõik see, mis ilmarahvale öelda tahetakse, ilusasti Muhu murdes ette. Jääb kohe selline tunne, et teispool Väikse väina tammi on rahvariietes ja Muhu pasteldes nägus noorik, kellel Liis Pallas nimeks, sulle uudiseid pajatamas.

Selle jutu lisaks on mul muhulastele üks kaval mõte välja pakkuda. Vaadake, esimene mulje, mis külalistele jääb, on väga tähtis. Praegu võtavad saarele sõitjaid Virtsu sadamas vastu tülpinud ja tuimade nägudega praamimehed, kes sind laevale lasevad.

Aga leppige laevakompaniiga kokku ja pange mehed Muhu rahvariietesse. Muhumaale reklaam missugune ning rahvariides ja murumütsis mees ei saa juba iseenesest olla morn ja mossis, vaid ikka lahke ja naeratav.

Abrukal aga on elu eriline, tõeliselt meretagune värk, kuigi jah, meri ümbritseb ju meid kõiki. Juba Abrukale saabudes on rinnus eriline tunne, sest siin hakkab kehtima oma aeg, Abruka aeg. See on selline tundmus, mida peab ise tundma, oma seest ise üles leidma.

Meie silmavaadet siin ei varja randa kerkivad spaad, meil muud mured. Lodevus ja apaatsus meid ka ei vaeva, otse vastupidi, oleme huvitatud ja aktiivsed ja tahame täpselt teada, mis Poolas, Iraanis ja Iraagis toimub. Naftahind ja energiaturg huvitab meid ka ja kuidas veel, sest meile ei tooda kütust masinaga kohale, ole ainult mees ja maksa. Abrukale tuleb kütus ja muu kraam käe otsas tassida.

Muidu aga oleme kõik ühtemoodi, nii Hiiumaal, Muhumaal kui Abrukal, oma inimlike nõrkuste ja omaenese arusaamadega maailma asjadest. Lõppude lõpuks saab ju uudiseid edastada sealt, kus miskit toimub, kus keegi veel elab ja liigub. Nii on need lood ja laulud.

Abrukal aga elab ja liigub sellest nädalast üks hing vähem. Abrukal on lein. Aeg-ajalt me tuleme ja läheme ning lõpuks jõuame kõik sinna, kust enam tagasi ei tulda. See ongi elu. Laulusalm ütleb: “Laseme inglitel maaga harjuda.”

Elul on mitu poolt. Pöörake pilgud elu ilusama poole poole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)